Jah, käisin tõesti kolmapäeval Scooteri kontserdil ja minu arvates oli see väga hea.

Seda lugu aga peab vist hakkama rääkima kuskilt hoopis kaugemalt. 2014. aasta jaanuaris käisin Eurosonicul, Euroopa ühel suurimal uue ja põneva muusika festivalil. Kontserdi- ja konverentsimaratoni hiiglaslikust infotulvast hoolimata otsustasin veel hotellitoas korra jalga puhates lugeda. Olles ehk meelestatud tavapärasestki avatumalt kõigele värskele ja intrigeerivale, haarasin kotist vägagi lugupeetud ja maitseka, aktuaalset elektroonilist muusikat kajastava ajakirja Electronic Beats ja ei uskunud oma silmi. Kaanefotol vaatas vastu ei keegi muu kui H.P. Baxxter.

Eks neid märke ümberhindamiseks oli varemgi. Ühe suvalise näitena kasvõi Modeselektor, samuti väga maitsekas ja skenes tõsiseltvõetav duo. Suuremale ringile on ehk tuttavam nende hetkel viimaseid kontserte andev projekt Moderat (Modeselektor + Apparat koostöö). Tõsi, Modeselektor hindab head nalja ning ilmselt nende 2007. aasta albumil “Happy Birthday” olev pala “Hyper Hyper” on tehtud ikka parajalt keel põses. Aga austusavaldus igal juhul ning kasvõi sellele Electronic Beatsile mõeldes…

…võibolla siiski mitte ainult nalja pärast?

Kaanestaar vääris ka korralikku lugu ning omaette tähelepanuväärne oli seegi, et tegemist polnud kellegi arvamuslooga või tavapärase intervjuuga, vaid Baxxter oli korraga küsitletav ja küsija – toimus vestlus, mille teiseks osapooleks oli Albert Oehlen. Kaasaegne kunstnik, kes samuti tundub olevat oma skenes tõsiseltvõetav, lisaks hinnatud – äsja märtsis müüdi ta teos oksjonil 3,6 mio dollari eest. Kokkuvõttes väga nauditav lugu, kus kaks intelligentset härrasmeest räägivad, millega nad parajasti tegelevad ning natuke mõttevahetust ajatumatel teemadel – enesekriitikast, edust ning ka filosoofilisemalt töös kasutatavatest materjalidest.

Hakkab justkui looma hoopis teistsugune vaade bändile Scooter, kas pole?

Faster, Harder, Scooter!

Saan aru, et see tundub uskumatu, kui pole sellise ootamatu impulsi najal sel teemal mõtisklenud. Ka sotsiaalmeedia voost leidis osalejaks märkinute all hüüatusi, minust nooremate poolt ebamääraseid seoseid “lapsepõlvest” 90ndatel ning muidugi lihtsakoelisemat arvamust Scooteri muusikalise väärtuse kohta.

Selle lapsepõlve osaga on mul pikemat aega natuke vastandlikud tunded. Saan aru, et saabunud või vähemalt saabumas on aeg, kus 90ndad on taas lahedad ja seda igas mõttes. Alles nädalake tagasi mõtlesin, et mitu tänaval vastutulijat oleks kenasti sulandunud sarja “Päästja koolikell” (1989-1993) ning ka muusikatrendides on midagi enamat, kui vaid nostalgiabändid. Seepärast paistab, et justkui on oluline kaevata välja ka “lapsepõlve” seosed, mis eriti sõnakalt väljendus siis, kui ilmus film “Päevad, mis ajasid segadusse” (2016). Mulle aga tundub, et tollase kultuurilise konteksti adekvaatsest isiklikust tunnetusest rääkimine peaks olema minustki vähemalt paar aastat vanemate pärusmaa.

Muidugi mõistan ka, et olenemata sellest on isiklik mälestus isiklik ning mõjutab igal juhul. Eks tegelikult endalegi tuleb märksõnaga Scooter kõige esimesena pähe ikkagi kolmene bemm parklas, S90ned katusel lõugamas. Ja eks ilmselt umbes selliseid seoseid teistelgi ja see ka seda peamist nägemust mõjutab. Samas taasiseseisvumise järgsed segased ajad siinkandis ei olnud ju ometigi Scooteri teha, nad vaid pakkusid ühe võimaliku soundtracki.

Klassika. 2016. aasta mais oli loo korjanud üles USAs popp saade "The Tonight Show Starring Jimmy Fallon" ning seepeale Scooter oma FB lehel vastas, et jutuks olnud kala oli ostetud stuudioakvaariumisse ning maksis 3.80 (tõenäoliselt DEMi).

Ajastusse aga sobisid nad suurepäraselt, seda eriti Ida-Euroopas ning Venemaal on nad endiselt arvestatavad staarid. Tegijad nad olid ja on ka kodumaal ning ümbruskonnas ja mingil põhjusel saab eraldi välja tuua ka Norra. Oslo ja ka Stockholm ning Helsingi on kõik täna Spotify igakuiste kuulajate top 5 linnade hulgas, osalt küll kindlasti kallutatult, sest Spotify on Põhjamaades lihtsalt väga laialdaselt kasutusel, aga siiski näitajana.

Hoolimata kulla või hõbeda staatuses müügieduga albumitest, oli Inglismaa neid seni pigem tõrjunud, kuid “Jumping All Over The World” haaras kõigi üllatuseks 2008. aasta mais UK albumitabeli esikoha. Alles oma 13. stuudioalbumiga ja tõugates esikohalt Madonna “Hard Candy”. Sellega võib sümboolselt Euroopa-ülese haarde kokku võtta, kaugemalt võib eraldi välja tuua edu Austraalias.

Hüppamisepideemia. "To jump or not to jump? – that is the question," küsivad kirjandushuvilised parafraseerides ka viimases singlis "Bora! Bora! Bora!".

Ma arvan, et pole kahtlustki, et Scooter on tabanud biiti.

Pole ka kahtlust, et Scooteri käekiri ja põhijooned, seda eriti Baxxteri laulmismaneeri ja hääle tõttu, on niivõrd tugevad ja isikupärased, et on raske neid kellegagi segamini ajada, olenemata millist albumit kuulata. Samas ei ole ka õige öelda, et nad oleks päris sama lugu kõik oma 19 stuudioalbumit teinud. Tolles eelnevalt jutuks olnud vestluseski räägib Baxxter, et ehkki pikaajalised fännid justkui nõuavad, et nad ei muutuks mitte kunagi, siis selleks, et klubides kaasaegsete muusikutena kõlada, on nende jaoks vältimatu kohaneda hetke tempode ja trendidega.

Tõsi, nad on küll pigem väga head laineharjal surfijad, kui millegi väga uuendusliku pakkujad. Heaks näiteks kasvõi toosama UK vallutanud “Jumping All Over The World”, millega nad hüppasid jumpstyle vagunile ning tänu UK edule võiks isegi öelda, et viisid tippu.

Ooh, laulev tiss. Ehk on ka Tommy Cashil Scooteri ja Wiz Khalifa kohta hea sõna poetada?

Siin oleks sobiv koht mugavalt arvustajana endale taganemistee kinnitada. Aga ehk on tegemist siiski vähemalt osaliselt omaenda eelarvamusega, tehes valiku sõnastuses, kas tegemist on meisterlike popkultuuriviidetega või nende klišeedel ratsutamisega? Võiks ju laiemas plaanis tegelikult mõlemat kasutada nii Scooteri kui näiteks Tarantino puhul.

Muud etteheited aga kehtivad laiemas plaanis suurema, kui mitte kogu edetabelites oleva muusika kohta. H.P. on isegi otse välja öelnud, et alates “Hyper Hyper’it” on neil sportlik ambitsioon edu korrata ja ehkki see on realistlikult võttes võimatu iga singliga, siis tegemist pole kindlasti vaid kunst-kunsti-pärast tegutsemisviisiga Scooteri puhul.

Suhtumist demonstreeris bänd ka Tallinna kontserdil. Ei mingit põhjust lugude valikuga eksperimenteerimiseks, 19. albumi hulgast on valida piisavalt ning hitte tuli üksteise otsa. Samuti ei pidanud ma pettuma eelmistel kontsertidel käinute lubaduses, et laval on hoog ja show korraliku rockbändi oma. Baxxter kalpsas kaasa nii tantsupoiste kui -tüdrukutega ning üksi veel lisaks. Kohe mitte ei olnud see “tore nostalgialaks”, vaid vägagi elus ja vali kontsert, igati tasemel videograafika ning valgusega, natuke tulevärki juurde.

Mulle tundus, et ma polnud ainus neist mõnest tuhandest inimesest, kes jäi kontserdiga rahule.

Ei saa mitte seda hardcore’i pidama…

PS. Ma seda Krimmis esinemist ei viitsi puudutada, ei kuulnud, et Scooter oleks mingi poliitilise avalduse teinud ja haakuvast teemast on Rene13 täitsa põneva loo kirjutanud: "Hirmuäratav ja ohtlik muusika".