Foto: Alex Lake
Manic Street Preachers tähistab sel aastal oma albumi "Everything Must Go" 20ndat sünnipäeva ning annab selle puhul ka kontserdi esmaspäeval, 18. aprillil, Tallinnas, Nordea Kontserdimajas. Läheneva kontserdi puhul õnnestus saada telefoniühendus bändi trummari Sean Moore’iga, kes bändi biograafiaraamatu järgi pidavat olema küll Manicsi „muusikaline vedur”, kuid samas bändi kõige sõnaahtram mees. Juttu aga jätkus ning ettenähtud intervjuuajast läksin sujuvalt üle. Kadunud kitarristi kohta ei küsinud, aitab vast küll, eks? Head lugemist!

Tervist, härra Moore! Kuidas läheb, kuidas ilm?

Tere-tere. Ma hetkel Pariisis, seega vahelduseks meeldivalt kuiv ja päikeseline. Kuidas Tallinnas?

Hetkel veel külm, kuid loodan, et toote kevade endaga kaasa.

Kes teab, kes teab. Kuigi, mulle tegelikult meeldib külm, ma isegi eelistan pigem külma. Mulle tundub see rahustav.

Te tähistate albumi 20ndat sünnipäeva, kuid ka bänd ise on saamas 30. Kas see on kuidagi segadusse ajav? Saavutatud ja tehtud üht-teist, aga ikkagi tunne, et „eiei, ma pole veel nii vana”?

Uhuh, ma ikka tunnen end nagu oleks oma varajastes 20ndates, ehkki ma lähenen hooga 50nele. Samas ma ei arva, et me oleksime kuhugi kaotanud oma kontserdienergia, me oleme endiselt tugev bänd. Ma kujutan end vabalt ette sedasama tegemas ka oma 70ndates nagu Rolling Stones. Eks kunagi muidugi tuleb ikka aeg, kui keha annab järgi, isegi kui mõte veel püsib. Ja noh, loodetavasti just niipidi, et kõigepealt füüsis. Praegu igatahes naudime endiselt kontserte, reisimist, uusi kogemusi. Ilmselt nagu suurem osa inimesi.

Tegelikult pidite kiirelt laiali minema ju? Ma saan aru, et 16 miljonit müüdud plaati on asi, mis võtab veidi aega?

Kahjuks tõesti võtab! Samas oleks veidi kahju, kui tõesti oleksime kiirelt laiali läinud – kõik see muusika oleks olemata olnud. Seega jah, see ilmselt positiivne pool siinkohal, et on ka need ülejäänud 11 albumit, mida kuulajad saavad nautida. Ühtlasi ei kujutaks sellisel juhul ette, mis ma need aastad teinud oleks! Tõenäoliselt oleks kadunud tagasi oma maailma ja olnud tundmatu. Ehkki oleksin kindlasti armastanud muusikat sama sügavalt, see on minus vist igal juhul.

Kui te alustasite, siis lubasite rock’n’roll-revolutsiooni, sest UK-s domineeris acid house ja shoegaze. Mis arvad, kas õnnestus?

Kuskile maale kindlasti, sest natuke ikkagi tuli taas kitarr rohkem moodi. Riputati meile ka seda britpopi uue laine silti külge, ehkki me polnud osa sest. Aga ma arvan, et paljud noored leidsid, et kitarr siiski pole veel aegunud instrument ning 80ndatel ruulinud klahvid ja süntekad ei võta veel maailma üle. Kindlasti oli ka teisi tugipunkte kitarrile ja see ikkagi juba sada aastat olnud, ilmselt on vähemalt teine sada veel. Klaverid on ju endiselt olemas ning inimesed mängivad 600-aastase ajalooga flööte ja harfe. Pealegi, mis saaks olla parem viis teismelise emotsioonide väljavalamiseks kui rockmuusika?

Aga kuidas tänast olukorda hindad? EDM ju hetkel võimutsemas jne.

Jaaah, aga tundub, et kõigest saab järjest rohkem nišivärk. 70ndatel tundus, et diskost saab maailmavalitseja. Uued stiilid tulevad ja õitsevad, kuid siis leiavad mingi oma koha. Kindlasti on tantsumuusika hetkel ülekaalus ja rohkem mainstream kui see kunagi on olnud, kuid enamus on sellest siiski tehnoloogiaga piiratud. Tundub, et oleme jõudnud punkti, kus 80ndate põhiliste elektrooniliste instrumentide unikaalsus on kadumas. Kõik on olemas ja käeulatuses. Kitarriga seevastu on nii, et igaüks mängib seda täiest erinevalt. Kuid masinaga tuleb suht sama asi välja, jääb vaid see, kuidas sinna kihte laduda või seda DJ-na ette mängida.

Mõtlesin tegelikult, et noore bändina tundub ellu jääda raskem kui kunagi varem. Kuidas see juba end tõestanud bändi vaatenurgast paistab?

Ma arvan, et noortel bändidel on tõesti väga raske. Pean silmas, et investeeringute mõttes selliseid numbreid enam ei liigu bändi arendamiseks, mistõttu peab päris kitsastes tingimustes läbi ajama. Bändidel pole seda aega, et õitseda ja kasvada. Meil võttis vähemalt kolm albumit aega, et saada end käima. UK-s paljud väikesed venued panevad uksi kinni, mistõttu jääb ka võimalust õppimiseks vähemaks. Muidugi täna on teisi teid, spetsid kolledžid ja muusika- ning tehnoloogiakursused, mis tollal polnud saadaval. Kuid need ilmselt ei asenda sellist individuaalset aspekti, regionaalsusel põhinevaid bände, milliseid UK-s kunagi jagus. Võibolla on keerukam ka globaliseerumise tõttu, kõigil on samad ressursid ning mõjud, mistõttu kaob osa sellest identiteedist. On ilmselt palju aspekte, mida silmas pidada, alustades sellest, kuidas end noore bändina üleval pidada, kas üldse saad endale lubada kontsertide andmist jne. Samal ajal peab elama ka, sööma vahelduseks, magama kuskil. Igal juhul on noortel bändidel oluliselt raskem ning see on riskantsem kui kunagi varem, sest võimalusi on järjest vähem.

Mainisid ka britpoppi ning plaati „Everything Must Go” on nimetatud selle, olgu ta siis stiil või skene, tähtteoseks. Mis sa arvad sellest märksõnast üleüldse? On see olnud kunagi oluline või sisulise tähendusega? Või on see lihtsalt ebamäärane katusetermin?

Pigem viimast, kuid enam-vähem aus märksõna neile kahele plaadile, "Everything Must Go" ja "This Is My Truth Tell Me Yours". Need kindlasti on selle aja albumid ja oleks nad ilmunud kunagi muul ajal, siis nad ilmselt ei oleks sellistena välja kujunenud. Kuid nagu ma enne juba ütlesin, meil võttis kolm albumit, et jõuda sellesse punkti. Kuid põhjus, miks me ei tundnud täielikult osa sellest, oli ilmselt, et me oleme pärit Walesist. Me ei olnud „Inglismaa” ega baseerunud Londonis nagu mitmed teised – nagu Suede, Blur…

Londoni ja Walesi vahemaa on hiiglaslik?

Erakordselt, absoluutselt. Kultuuriliselt vähemalt, maanteed pidi vaid paari tunni sõit. London pealinnana on väga domineeriv, provintsist midagi arvata on keerukam. Oasisel näiteks oli tänada Manchesteri pärandit – The Smiths, The Stone Roses, Joy Division, New Order. Seal oli juba muljetavaldav muusikaajalugu olemas. Sama Liverpooli ja Sheffieldiga, kuid Walesil pole kunagi olnud sellist skenet ette näidata. Seega, me olime kaasatud, kuid ei tundnud ülemäära osana sellest.

Teie eesoleva kontserdi teadaandes on öeldud, et mängitakse ette terve plaat. Kuidas see täpsemalt saab olema?

Mängime tõesti järjest lood ette, nagu seda plaadilt kuuled, ning seejärel selline lühem „greatest hits” sessioon, lisaks mõned veidramad valikud vahele – mõned rariteedid ja B-pooled. Ilmselgelt esimese poole osas pole enam midagi otsustada, aga teise poole otsustame tavaliselt tuju järgi esinemispäeval alles, seega ei oska täpsemalt veel lugusid nimetada.

See on teie teine esinemine Tallinnas ja muidugi pean küsima, kas mäletate midagi eelmisest?

See oli ühel festivalil, ilmselt umbes neli aastat tagasi. Oollesummer? Mäletan, et oli päikseline ja vähemalt kuiv. Mäletan linna ja sadamat ning seda, et mul ei olnud aega vanalinnaga tutvuda. Suht kiirelt lavale ja sõit edasi. Seepärast võtsime seekord terve päeva, et korralikult linnaga tutvuda ja õige tunne saada. Ja muidugi seekord esineme hoopis teistsugustes tingimustes – festivalil peab rohkem kompromisse tegema, konkreetne bändi kontsert on ikka teine asi.

Manics on alati olnud vasakule kalduv bänd, nii otseste viidetena lüürikas kui väljaütlemistega. Mis sa arvad tänasest olukorras Euroopas – radikaliseerumine seoses põgenikega, rassismi esilekerkimine…

Ma arvan, et see on osa inimloomusest, sest maa, ruum ja ressursid on piiratud. Inimesed kipuvad sulguma olgu siis endasse, kogukondadesse või riigipiiridesse ning proovivad kaitsta seda, mis neil olemas on. Olukord muidugi on kohutav, samas Euroopal on terve ajalugu inimeste liikumist ning see nõuab lihtsalt tugevaid inimesi võimul, kel oleks kaalukaid ideid, kuidas sellega toime tulla. On vaja koostööd ja poliitikat, et sellega hakkama saada nii humaanselt kui võimalik. Meedia ja internet töötleb infot lihtsalt nii kiiresti, et on üpris lihtne üle reageerida, kuni punktini, et ollakse nii meeleheitel, et asi muutub vägivaldseks. Kui suudaks seda võtta kainema mõistusega, siis on võimalus sisukamatele lahendustele. Kuid surve on suur ja selle tulemus on tihti paras kaos. See on nüüd poliitikute töö rõhutada, et asjad saab lahendada ja lahendatakse.

Tundub, et meelsus on pigem sulgumise poole – on ju ka Brexit teemana aktuaalne.

Probleem on see, kui vaadata näiteks organiseeritud kuritegevuse vaatenurgast, et isegi kui see oli kaunis idee, et inimesed saavad Euroopas vabalt liikuda, siis ma ikkagi arvan, et täpselt nagu lennujaamas on ikkagi teatud kontroll ja protseduurid, mille pead läbima, siis midagi sellist ikkagi peab olema. See ei pea olema mingi alandav kogemus, seda saab teha rahulikul ja distsiplineeritud viisil. Ma arvan, et kui meil oleks ikkagi see formaalsus piirikontrolli näol, siis asjad oleks lihtsamad ning rahulikumalt kontrollitavad.

See on huvitav vaatenurk, sest pidevalt ikkagi pannakse lauale, et see on üks põhiväärtuseid, mida EU inimestele pakub.

Arusaadavalt on see ka keerukas, kui rääkida raudtee- ja maanteevõrkudest ning kuidas seda kõike rakendada. Ma saan sellest kõigest aru, aga kui hoonega analoog tuua, siis ikka peavad olema mingid konkreetsed sisse- ja väljapääsud. Puhtalt turvalisuse vaatenurgast peab olema võimalik seda liikumist kontrollida.

Üks küsimus minevikust. Kuidas oli Fidel Castroga kohtuda?

See oli üpris sürreaalne. Me ei oodanud seda. Me läksime ikkagi inimestele esinema, mitte juhile. Ja noh, olid teatud asjad, mis tundusid sümpaatsed ja olid teatud asjad, mille puhul me eriarvamusel olime. Miski pole täiuslik. (Otsib pikalt sõnu.) Tead, see oli veider. See on suht kokkuvõttev kirjeldus selle kogemuse kohta. Sürreaalne, et see juhtus.

Aga meie jaoks oli see pigem kohati selline Taaveti ja Koljati teema, see USA ja Kuuba vaheline situatsioon. See oli poliitiliselt paeluv ning me ei saanud täpselt aru, miks embargo peale kõiki neid aastaid endiselt kehtis, just peale Nõukogude Liidu lagunemist. Kõik see USA kommunismiparanoia, teise käega Hiinaga hiiglaslikke kaubandusleppeid tehes. Samal ajal lugesime UK ajalehtedest arvustusi, kui suurepärane puhkusereisi sihtmärk Kuuba on, sest see oli nii odav. Polnud mingit arusaama poliitilisest olukorrast ega sellest, millist elu tavaline inimene seal elas.

Ja viimane küsimus. Milline on su lemmik seitsmes rada, ükskõik, milliselt artistilt või albumilt?

Oleksid võinud anda mingisuguse eelhoiatuse! Ma valin midagi kiirelt… Praegu ma kuulan David Bowie uut albumit ja sealt vast tõesti ongi lemmik just seitsmes pala. Selleks on „I Can’t Give Everything Away”.