2012. aasta Eesti Laulu poolfinaalvooru vaadates tabas mind Tenfold Rabbiti loo "Oblivion" esitlus niivõrd, et võtsin oma vastiku uue nutitelefoni kätte, nuputasin lõpuks välja, kuidas sellega sõnumeid saata saab ja läkitasin nende toetuseks mõne hääle. Sest see esitlus – lubage ma nüüd puistan oma südant – võttis sõnatuks, pani südame põksuma, punastama, aru saamata, mille poolest see esitus nii täiuslik oli, ajas naerma… Ja ma ei ütle seda ainult sellepärast, et vaadata oli hea, aga see tekitas ärevust ja kõlas nii perfektselt, et oi, oi, oi.
Kusjuures täna võiks ehk uskuda, polnuks Eesti Laulul olnud neid poolfinaale, oleks nad võibolla isegi rõõmsama tulemuse saanud, sest Tenfold Rabbiti finaaliesitus enam niivõrd ei võlunud – isegi ei tekkinud tunnet, et sama asja teist korda vaataks. Lihtsalt ei kukkunud minu meelest nii hästi välja kui poolfinaalis.
Peale finaalsaate lõppu sukeldusin youtube’i kinnitamaks, et selles poolfinaali esitluses oli ikka midagi eriti hästi. Oli jah, see oli endiselt parim tele-esitlus, mis kodumaiste muusikute poolt kodumaistes kanalites näinud olin.
Youtube’is jäi silma, et neil on seal veel kontsertsalvestisi üleval – Noortebändi konkurss oli paar lugu filminud ja salvestanud, nii tore neist – niisiis hakkasin neid vaatama ja mida rohkem vaatasin, seda enam olin veendunud, et säärane õnnestumine poolfinaalis oli puhas juhus. Mitte ükski teine lugu, mida vaatasin, ei pannud mu südant põksuma või ükskõik, mida too üks esitusversioon tegema pani. Mõtlesin, et nojah, kui ükskord õnnestus siis olgu nii, ja panin youtube’i kinni.
Internetihoolikuna olen loomulikult selliste asjadega kursis, kui keegi plaati välja andma valmistub. Siis varsti lugesingi internettidest, et Tenfoldil on tulemas… Ja mitte väga palju aega tagasi lasid nad albumi ilmumise eel miski loo välja ka.
Kuulasin, kehitasin õlgu, nojah. Lugu ei avaldanud muljet ja mõtlesin, et juu nad siis tõesti suutsid selle ühe "Oblivioni" esitusega oma lati nii kõrgele visata, et ups. Aga millegipärast ütles mu enda aju selle peale, et "väljakutse vastu võetud", ehk siis mõtlesin, et kui plaat tuleb, siis tõenäoliselt testiks ikka, kuulaks üle, lootes, et äkki, äkki, äkki…
Täna tulin üle pika aja tööle, uued plaadid letis, ühel plaadikaanel võtab mingi tsikk lumememmel porgandit suhu (ups) ja alla on peaaegu metalcore’ilikult nooruslikus kirjas kirjutatud Tenfold Rabbit ja "Travel The World". Kunstnik on mingis mõttes põnevat tööd teinud – kole ei ole, ilus ei ole, võib-olla kõneleb plaadile kaasa, mine tea… "Jei" ma mõtlesin ning viskasin plaadi peale.
Oskamata ja tahtmata midagi oodata hakkab mingi twanng käima ja mõtlen, et ohhoh, natuke ootamatu, natuke hea. Kuulan muude tegevuste kõrvale uusi võõraid lugusid, mis kõlavad sellele vaatamata väga, hmm, koduselt? Koduseks muudab äkki näiteks see mitte liiga ülepingutatult klants helikvaliteet, mingid efektide-naljad, sellepoolest on kõik siiras ja hubane…
Varsti jõuab kätte "Oblivioni"-aeg, ainuke tuttav lugu, ja sellelgi mõned partiid muudetud… Pani ohkama, et… nojah siis. Seega polnud mingeid lilli ega liblikaid, kuni viimane lugu plahvatas ja mõtlesin, et nonoh, mis see nüüd siis oli?
Üks madal kärr…mõtlesin korra, et hea atmosfääri hoidmise nimel peaks selle kama igaks juhuks vaiksemaks keerama. Teel puldi poole meenus, et Nevesis töötas ses ruumis ainult siis hästi, kui ta õigel heal jämedal valjuses kärises… Ähvardavate sammude peale muutus lugu vaiksemaks, seisatasin puldi juures ja ei keeranud vaiksemaks. Valjemaks hoopis.
"Lines In My Face", see lühike käre lugu taaselustas minu jaoks Tenfold Rabbiti võlu. Hoopis teistsugune lugu. Võrreldes kõige eelnevaga on see nahhaalne, jube ja ilus ning viis äsja kuuldud plaadi uuele, õigele lainele, laul tuleb hoopis teistmoodi välja, kompositsioon raputab ja äratab hommikusest ärkamiskohustuse tüdimusest üles.
Vahepeale üks üllatus veel, mis kõlab sarnaselt heale versioonile "Oblivionist". Raske tõdeda, aga millegipärast vallutas see mu südame.
Peale mida tuli plaadi teine ring lihtsamalt ja suutsin juba kergema vaevaga lugudele häälestuda, põnevaid ja peeneid nüansse tabada, avastada, et asi on täiesti noortepäraste klišeede vabalt ära tehtud (mis ütleb, et tegu polegi päris pisikeste poisikeste muusikaga). Laulukirjutamine ja kompositsioonid on üsna mõnusalt välja tulnud ja omas elemendis on tegu täiesti nauditava plaadiga otsast lõpuni.
Loomulikult hakkas ka ülejäänud materjal mitmenda ringi peal minus neid nuppe vajutama, mis tekitavad ilusaid ja põnevaid mõtteid ja pani mõtlema seda, et… Ma ei tea veel päris täpselt, mis maailmas seal plaadis õieti rännatakse, aga sellise hooga jõuab see punt ehk päris maailma ka üks hetk vallutama. Ja otse loomulikult pani kahetsema, et plaadiesitlusele ei jõudnud.
Tenfold Rabbit – Travel The World
1. Yellow Wheels
2. Before the Eyes Are Opened
3. Sweet Morning
4. If There Was No Sex, There Would Be No Relationships
5. Righteous Lies of an Honest Man
6. Distance
7. Thousand Lights
8. Oblivion
9. Innocent Mind
10. Lies In My Face