Nii kaua kui mina olen muusikapressi jälginud, on seal alati figureerinud uudis, mis käsitleb muusikatööstuse peatset ja vääramatut hukku. Huku põhjustajad on erinevatel aegadel olnud muutuvad. 1980ndatel külvas muusikatööstuse suurde korporatiivsesse südamesse hirmu kodulindistamine, mis pidi kohe-kohe suured plaadikompaniid hukutama. Miks peaksin endale ostma isikliku Guns ´n´ Rosesi kasseti ja plaadikompaniid toetama, kui ma võiksin sama hästi naabri-Mihklilt tema kassetti laenuks võtta ja kahedekise maki abil endale kiiresti isikliku koopia teha. Sisu on sama, aga hind mitukümmend korda odavam. Sellist asjade käiku kujutavatest õudusunenägudest ärkasid Hollywoodi villades 80ndatel sajad, kui mitte tuhanded suurte plaadifirmade töötajad, sest kohe-kohe pidid firmad ellujäämise nimel koondama nende töökoha. Hüvasti garaa¸is seisev tulipunane Ferrari, hüvasti läbi 100dollarilise ninna kaduvad puhta Kolumbia kokaiini triibud, hüvasti kaunid Sunset Stripi näitsikud ja blowjob’id Roxy tualetis. Tere tulemast uue töö otsimisega kaasnev karm reaalsus. Kuid kõigest ennustustest hoolimata ei kadunud suured plaadifirmad — nad jäid ellu ning koguni olid isegi edukamad kui varem.
1990ndate keskpaigaks oli aeg järjekordselt muusikatööstusele hukatust ja kadumist ennustada. Seekordselt etendas tööstusehävitaja rolli sõbralik Vasja endise NSVLi maadest. Härrasmees, kellel oli seljas nahkjakk, jalas valged ketsid ja sinised teksad ning kaela ümber ripnemas uhke kuldkett. Härra, kes keset Siberi või Kaug-Ida avarusi ehitatud tööstuslinna mõnes vanas sõjatehase tsehhis sõbralik naeratus näol piraat-CD-sid vorbib, lisades siis neile alati kvaliteetsele ajalehepaberile koopiamasinaga tehtud kahepaneelilise booklet’i, et seejärel valmis produkt maailma turgudele laiali paisata. Seda muidugi hinnaga, mis oli tunduvalt odavam kui sama asja legaalne versioon. Järjekordselt kordusid suurte plaatifirmade juhtidel ja teistel muusikatööstuses kõrgetel kohtadel olevatel härradel õudusunenäod ja maailma meelelahutusmekades suurenes närvirahustide ja validooli läbimüük.
21. sajandi alguses oli aga muusikatööstus leidnud isegi Vasja massiliselt toodetud piraatplaatidest hirmsama ohu enda eksistentsile. Kuid kes oli see salapärane koletis, kes suutis plaadifirmade ninamehed veel hullemini ära hirmutada, kui Vasja ja kodus muusika lindistamine? Selleks olid SINA, su naaber, sõber, töökaaslane, iga inimene, kelle oli kodus korralik internetiühendus ja arvutis Soulseek, Kazaa või muu Napsteri-laadne muusikatõmbamise programm, mille abiga sai kiirelt ja lihtsalt omavahel muusikat vahetada. Esimest korda pidi muusikatööstus endale tõeliselt tunnistama, et nüüd ollakse silmitsi tõsise ohuga. Siinkohal polnud tegemist koduse lindistamisega, mis nõudis omajagu aega, mistõttu tundus lõpuks paljudele originaalplaadi ostmine kergema lahendusena. Ega polnud siin ka tegemist Vasja-laadse tüübiga, kelle said siiski läbi raskuste iga hetk politsei abiga vahele võtta, kuhugi asumisele saata ja tema toodangust siis suurte rahvusvaheliste telekanalite kaamerate ees buldooseriga üle sõita, demonstreerides nii samas ka enda tugevust. Ei, siin oli tegemist uut tüüpi kiskjaga. Olendiga, kes oli tegutsemises kiire ja äkiline ja kattis tegevuses suurema territooriumi kui kõik senised. Uue sajandi esimese kümnendi keskpaigaks oli tulemus käes. Plaadimüügi numbrid olid läinud langusteele ja suurplaadifirmad olid hakanud omavahel ühinema, et kulutusi vähendada. Ning esimest korda tundus ka muusikatööstuse härradele, et ehk oleks aeg uurida, mida head ka ajalehe töökuulutuste sektsioonis ka pakutakse.