Igal aastal täituvad juuni viimastel nädalatel Eestimaa eri paigus asetsevad puhkemajad, restoranid ja peokohad 18–19aastastest noortest, et olla tunnistajaks gümnaasiumi lõpuõhtu nimelisele üritusele. Selle näol võib, sõltuvalt vaatenurgast, olla tegemist kas suurde elluastumise riitusega, mille käigus jäätakse endast maha viimsedki lapsepõlveriismed, et siis minevikust vabadena hakata tulevikku kujundama, või siis võimalusega end koos klassikaaslastega sigalakku täis juua, teiste peokülalistega avameelitseda ning hommikutundidel vastavas olekus kuskil pimedas nurgataguses sama purjus paralleelklassiõega vahekorda astuda. Kuid üks on kindel — lõpuõhtu näol on paljudele meist tegemist korraliku pingelangusega. Viimase võimalusega öelda klassikaaslastele näkku tõeline arvamus või üritada kedagi tunnetest nõretava ülestunnistusega ära rääkida, enne kui edasine elu ja haridustee sellised võimalused välistab. Sest, olgem ausad, kümme aastat hiljem vilistlaste õhtul kellelegi öelda, et sa teda vihkasid ei oma sarnast löögijõudu kui aus ülestunnistus mõned tunnid pärast diplomi kättesaamist. Nõnda ongi lõpuõhtu 12+ tundi kestev emotsioonide ja kohtumiste virrvarr, mis varieerub sõbralikest teretamistest vihaste konfrontatsioonideni.
Just sarnaseid emotsioone kutsub esile ka Incubuse “Morning View”, mida ühes rada7 teemas on nimetatud ka kõigi aegade parimaks lõpuõhtu/läbu plaadiks. Arvamus, millega tuleb siinkohal tahes-tahtmata nõustuda. Oli ju Incubus seiklushimuliseim kõigist 1990ndate teises pooles esile tõusnud nn nu-metal bändidest ja seda nii lüüriliselt kui ka muusikaliselt. Kartamata katsetati erinevaid muusikastiile ja eksperimenteeriti uute saundidega alates trip-hopist ja lounge‘st lõpetades hiina rahvamuusikaga. Mõjud, mis on kõik nähtaval "Morning View’l". Aastal 2001, kui "Morning View" ilmus, oli nu-metal’i nn murdepunkt enne tagasilöögi saabumist. Limp Bizkit sõitis läbi aasta "Chocolate Starfishi ja Hot Dog Flavored Wateri" laineharjal, kaaslaseks suur hulk punaseid nokamütse. Korn oli ametis kolme miljoni dollari kulutamisega stripparipostidele ja neid kasutavatele naistele, nagu ka suurele hulgale narkootikumidele Vancouveris, et siis puhkepauside ajal lindistada viies album “Untouchables”. OzzFesti lavalaudadel laulis end Ameerika noorsoo südamesse Linkin Parki nimeline bänd. Crazy Town võis küll mõjuda õrnakestena nimetades sind oma liblikaks, kuid olid samas valmis tunnistama, et nende majal on ringikäiv uks, et naistehordidel lihtsam oleks. Ajal, kui teised numetallistid tegelesid muusikas macho-poosetamisega (Limp Bizkit) või lahkasid sisemisi hingetraumasid (Korn), mõjus kõige selle hedonismi ja vägivalla kesksel kosmoses rändav, astraaltasandeid ja inimese sisemist mõttemaailma uuriv ning kogetut oma lüürikas lahkav Incubus nagu sõõm värsket õhku. Just tänu loojate avameelsusele suudab "Morning View" nii lüüriliselt kui musikaalselt täpselt jälgida peo atmosfääri varieerudes energiapursetest melanhoolse chillout’ini.
Plaadi avalugu “Nice to Know You” tabab oma vaikselt algava kergelt jazz’iliku intro‘ga selle kõhetuse tunde, mis kaasneb peole sisenemise teadmatusega, kas tuttavad on juba kohal. Ärevus muutub alternatiiv-metal hümniks, mis laviinina kuulajale peale vajub. Hea minekuga rokipala, mis oma salmidega meenutab vestlust kergelt purjus sõbraga, kes on enne peo algust juba tublisti soojendust teinud, et siis refräänides muutuda su hinges kellegi vastu pulbitsevaks vihaks, mis iga korraga aina suuremaks läheb, et siis lõpuks välja pääseda. Jah, oled tore inimene küll, aga rohkem ma sinuga enam kohtuda ei soovi. Nice to know you, good bye. Õhtu on tugeva raksuga käima tõmmatud. "Circles" kannab funk-metal groove’is lõputut soovi tantsida. Pink Floydi igatsushümniga nime jagav “Wish You Were Here”, mis mingi ime läbi suudab tekitada teatud tasandil samu igatsustundeid nagu Floydi klassika. Lugu miksib kokku tempomuudatusi ja laob üksteise peale akustilistel ja elektrilistel kitarridel mängitud partiisid, saades tulemuseks midagi pauerballaadi ja festivalihümni vahepealset, mis sunnib juba kergelt purjus oleva peokülalise sentimentaalseid, kuid just mitte eriti mõistetavaid SMS-sõnumeid tuttavatele saatma. Alates "Wish You Were Here’ist" läheb "Morning View" rändama chill-out radadele, ilmse sooviga pakkuda tausta meeldivale vestlusele ning romantilistele hetkedele. “Just a Phase” kõigi elektrooniliste piiksudega üritab mitu korda end rokkima sundida, kuid jõuab siis järeldusele, et vaikne chill-out on hetkel väsinud meelele parem. Veel paaril korral tirib album end vaiksest eksistentsist lahti ja rokib, et siis uuesti õndsalt tiksumisse tagasi vajuda. “Warning” on kui purjus klassikaaslane, kes üritab sulle valju häälega selgeks teha, milliseid vigasid sa elus kohe kindlasti teha ei tohiks, andes lõpuks soovituse, et tee, mis tahad, aga ära lase elul endast mööda minna. “Are You In” on aeglase gruuvi ja prantsuse keelsete tsitaatidega vürtsitatud nilbe funk-pala, mille ainsaks eesmärgiks tundub olevat sundida kergelt vines klassivenda klassiõel käest haarama, südamlikult silma vaatama ja siis kuhugi nurga taha pattu tegema sikutada. Plaadi võtab kokku ligi kaheksaminutiline hiina rahvuslikule instrumendile pipale, vaiksele trummibiidile ja Malibu stuudioakna all hommikul krooksunud konnade tehtud häälitsustele üles ehitatud "Aqueous Transmission", tuues kuulaja ja pidutseja hinge rahu. Samas pannes unustama kõik eelnevate tundide jooksul toimunu ja lükates edasi teadmise, et varsti tuleb kõik see supp, mis sai purjus peaga kokku keedetud, ka ära süüa ja muudele inimestele jälle julgeda silma vaadata. "Transmission" täidab laulja Brandon Boydi talle pandud kohustuse sundida kuulaja õndsast rammestusest kokku vajuma. Ja panna kõik mured ununema.
Arvustus on osa sarjast "See tuli allahindluskorvist". Loe lisaks sissejuhatust.