Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kellele ei meeldiks ameerika muskelautod (muscle car). Kui spetsiifilisemaks minna, siis need mudelid, mida toodeti aastatel 1967-1970 nn muskelautode kuldajastul. Ajal, mil Ameerika lõppematuid maanteid valitsesid 4,2-8,2 liitriste V8 mootoritega Ford Mustangid, Ponitac GTO-d, Chevrolet Chevelle SS-id, Oldsmobile 422-d, Dodge Challengerid ja allakirjutanu isiklikud lemmikud Dodge Chargerid. Kui sõitjate turvalisus, madalad kindlustusmaksed ja kütuse säästlikkus – märksõnad, mis muskelautode hiigelaja lõpetasid, asusid Detroidi autotootjate jaoks tähtsate asjade nimekirja alaosas, kuid siiski natukene kõrgemal võimalusest, et ameeriklased hakkavad kunagi eelistama ja suurtes kogustes ostma Jaapanis toodetud autosid. Ameeriklane ostmas keskkonnasäästlikku, odavat ja vastupidavat autot – no seda ei juhtu küll mitte kunagi. Kuid 1960-ndate aastate lõpus olid need ajad õnneks veel (mitte eriti kaugete) mägede taga ning muscle car oma bensiini imeva V8 mootoriga, mis pidi kindlasti olema 426Hemi, maanteede vaieldamatu valitseja. Praktilisest vaatepunktist oli Mustangite ja Oldsmobile 422-de ja muude näol muidugi tegemist motoriseeritud õudusunenägudega, mis liikusid hästi ainult sirgel teel, ei armastanud kurve, polnud oma juhile nõus andestama väiksematki viga ning juhul, kui rooli taga istuv õnnetu hing otsustas oma masinaga avariisse sattuda, võis terve nahaga pääsemise võimalusi protsentuaalselt arvutada seal kusagil 10% piirimail. Kuid ometi oli neis autodes midagi, mis kutsus inimesi rooli taha istuma, asetama pähe tumedate klaasidega päikseprillid, pöörama võtit süütelukus ja sööstma mootori röökides päikeseloojangusse. Need on masinad, mille igast mutrist ja poldist kiirgab seda seletamatult cool’i pahelisust nagu antikangelasel, kellele me filmis salamisi pöialt hoiame, lootes, et filmi lõpus aset leidvast omavahelisest arveteklaarimisest väljub võitjana just tema, mitte aga noor ja idealistlik politseinik.

Muskelautode näol on tegemist american dream’i ja vabaduseiha viimaste bastionitega, kust otsisid tuge ja pelgupaika need tuhanded noored, kellel 1960-ndate aastate lõpu sündmused olid kustutanud igasuguse lootuse paremast ja helgemast tulevikust, mille poole pürgida. Ees ootavad 70-ndad Nixoni valitsemise all ei tõotanud midagi kergemat. Mitmevärviline, kirevalt psühhedeelne maailmavaade hakkas samm-sammu haaval asenduma tumehallide toonidega. Olukord, millest pääsemiseks tundub ainuõige lahendusena istuda suure, võimsa mootoriga auto rooli, mis tekitab oma massiivsuse ja pöörete suurenedes mootorist kostva röögatusega, juhis turvalisuse tunde. Vajutada gaasipedaal põhja ja lihtsalt sõita, pomisedes vaikselt enda ette mantrat:”Seni kuni ma liigun ja ei peatu, olen ma vaba ja keegi ei saa mind tabada”. Jahedad ööd vahetuvad lõõskavast päiksest saadetud päevadega, miil miili järel kaob auto rataste alla ja sealt edasi igavikku. Iga natukese aja tagant leiab aset peatus, et täita bensiinipaak, hankida uus pakk sigarette ja kilesse pakitud võileib ning joogipoolist, et siis uuesti teele asuda, omamata kindlat sihtpunkti, milleni on vaja mingiks kindlaks kellaajaks ja kuupäevaks jõuda. On vaid teadmine, et pidevalt tuleb edasi liikuda, kõik ülejäänu dikteerib see intuitsioon su hinges, mis ütleb, kuhupoole sa peaksid ristteel rooli pöörama ja pisikene punane tuluke armatuurlaual, mis ütleb, millal on vaja mootori janu bensiiniga kustutada ning kohtumised inimestega bensiinijaamades, teeäärsetes sööklates, tähistaeva all, öistes kommuunides, keset kõrbe majesteetlikku tühjust. Vahest käivad peast läbi mõtted, et kas ka sinu tulevikus ootab ees mustale asfaldile asetatud 2 betoonplokki ja kadumine, nagu juhtus see Kowalskiga või vaba maantee ja ehk kusagil ka õnnelik sihtpunkt?

Kõiki neid uitmõtteid ja rännakuid saadab soundtrack’ina CD-mängijas pöörlev Helmet’i 1997. a ilmunud neljas täispikk album „Aftertaste“. Plaat, mille järele käsi tõuseb siis, kui ühele heal päeval tekib vajadus istuda garaa¸is seisvasse nn pühapäevaautosse ja lihtsalt põgeneda, asudes otsima seda miskit, mis hinges kripeldab, kuid millele ei oska kindlat nime anda. Plaadi avalugu „Pure“ on reisi algus – 1969. a tumeroheline Dodge Charger, mis on varustatud 440Magnum mootoriga, eemaldub kummide vilinal majast. Kitarrikäigud järgimas täpselt mootori helisid, saavutades refrääni ajaks ühtlasi hingamise ja dikteerides sõidutempo. Seljataha jäävad maha isiklikus elus kogetud kaotused, mis on rooli taga istuvat musta kulunud T-särki kandvat juhti vorminud. Nagu ka harjumused, millest loobumine on kerge ja mille kaitsmiseks pole kunagi erilisi pingutusi tehtud. „Exactly What You Wanted“ – juht on esimest korda tõsisemalt asetamas jalga gaasipedaalile, sundides auto kiiremale käigule ja muutes tee ääres olevad valged ribad sirgeteks joonteks, mis tekivad kuskil kauguses, et siis jälle kiiresti tahavaatepeeglisse kaduda. John Stanieri esile tõstetud simbeliheli hakkab kuulajale meenutama kusagil kauguses Dodge’ile läheneda üritava politseiauto sireeni, mis on heliliselt nii lähedal, reaalselt aga mitmete miilide kaugusel. Kõike matva bassirifiga algav ja paiguti Smashing Pumpkinsi Today-d ning Hüsker Dü-d meenutav „Like I Care“ võib nii oma pealkirjas ja lüürikas väljendada sügavat pohhuismi ümbritseva suhtes, tunnistades samas oma valmisolekut teisele inimesele, hingerahu tagamiseks, valetamise kohta.

It always feels good to be right
And if it helps you sleep at night
I’ll tell you what you want to hear
And act like I care.

Lugu, mis on kirjutatud, pidades silmas rännakut kõrbet läbivatel üksildastel maanteedel, kus võib sõita tunde enne, kui kohtate mõnda teist autot. Ajutine ükslidus, sina, mootori hääl ja su mõtted, taustaks loojuv päike ja algav külm kõrbeöö. „Driving Nowhere“ jätkab „Like I Care“-il alanud vaikset triivimist, et siis kusagil 2 minuti ja 30 sekundi paiku moonduda Page Hamlitoni skisofreenilise kitarrisoolo toel tagaajamismuusikaks, mille saatel kaks autot omavahel duelli peavad, käigud vahetuvad ja tahhomeetrinäidikud on punasel. On käimas võidusõit – kes jõuab esimesena üherealise sillani, kes pääseb üle ja kes lõpetab puruks sõidetud autoga külmades jõevoogudes. „Broadcast Emotion“ on kui Deftonesi Passengerist välja lõigatud 5-sekundiline sämpel, mis pikendatud ligi kolmeminutiliseks looks. See on kui Dodge’i roolis oleva nimetu kangelase ja hääletajast kaassõitja omavaheline jutuajamine, kus romantika on asendunud teineteise elude kallal toime pandava valusa psühholoogilise analüüsiga, mis lõppeb vihase vajutusega piduripedaalile ja hääletaja tee äärde maha jätmisega. „(High) Visibility“ toob meelde Faith No More’i „King For Day…. Fool For A Lifetime“-i, balansseerides tugevalt bassiga vürtsitatud funky ja aeglustatud hardcore pungi vahel. „Crisis King“ on kahe erineva osapoole lõplik arveteklaarimine. Teineteisele läbi akna hõigatud solvangud, mis vahelduvad üritustega teise osapoole auto teelt välja trügida, mis on saadetud kiiretest trummidest ja feedback’i abil valgeks müraks taanduvatest kitarridest – võttes kokku plaadi, kuid jättes lahtiseks kangelase saatuse. Ehk leiab vastuse plaadikarbis peituvalt fotolt, kus keset kõrbe laiub kaherealine maantee, mille kohal hõljuvad helevalged pilvemassiivid ja kusagil kauguses paistavad helendavad esituled.

Arvustus on osa sarjast "See tuli allahindluskorvist". Loe lisaks:
Sissejuhatus;
esimene osa "Incubus — Morning View";
teine osa "Mad Season — Above";
kolmas osa "Crowbar – Crowbar".