Võidunud juuksed, rohmakad tagid, väljaveninud ja pleekinud T-särgid mõne õõva tekitava ja aukartust äratava sõnumiga, ja nii edasi, ja nii edasi … Ma isegi ei tea, kust ma sellise eelarvamuse olen saanud.
Ma olin kuulnud, et seal ennast eriti pesta ka ei saa, kujutasin juba ette seda haisvate suguelundite laadungit teise päeva hommikul.
Kartsin, et mu tundlikud membraanid annavad otsad seal kentsakas kohas, kindlalt eraldatuna kogu ülejäänud maailmast, sinisest taevast, lilledest, heinamaast ja värvidest. Minu eelarvamust süvendas võigas sperma hais, mis mind jälitas nagu marutõbine ahv või agressiivne pederast.
Kas ma oma egotripi redelil kõrgemale astusin või hoopis kolinal alla kukkusin, sellest pole ma veel aru saanud, aga nii mõnegi lennutamiseks valmis kriitikanoole murdsin ma omaenese peas katki.
Kuigi oli tegemist eeskätt muusikaüritusega, oli mõeldud ka visuaalsele küljele. Ansambel Spelli solist käis esinemise ajal viiel korral riideid vahetamas. Kollektsioon oli võimas, kiitused stilistile! Oli midagi igale maitsele, minule endale sümpatiseeris kõige enam sädelev kostüüm, mis ABBAt meenutas, tekkis isegi küsimus, kuidas Lembetu nii hästi kontsadel püsib. Mardole meeldis hoopis jahimehe kostüüm, mis muidugi sobis Lembetule nagu valatult, kuid arvan, et see jahipüss, millega ta laval osavalt vehkis, oli liiast!
Meeliköitvat jätkus veel. Rahva lemmik ja heviringkonnas jumalaks tituleeritud härra Suss nägi laval suurepärane välja, trummikomplekti ümber oli dekoratsioon — papist kamin ja lõõmavad leegid. Kust küll tekkis idee trummar kaminasse mängima panna?
Sussiga sai ka intervjuu tehtud, see jääb praegu mu sahtli põhja, võib-olla kunagi müün selle oksjonil kellelegi jõhkra papi eest maha.
Söögikoha juures kõnetasime KuriRaivot, talle sai räägitud ideest teha Metsatöllu tribuutbänd, ning jäi mulje, et mõte isegi meeldis talle, lood ju nagunii selged.
Ah … ma ei viitsi enam … On vähemalt, mille üle imestada …
Seisin hüplevast massist eemal, vaatasin suu ammuli laval toimuvat tsirkust, ning tundsin, kuidas nelja mehe peenised mul kurgus olid, nemad muudkui surusid ja mina neelasin, nii palju, kui suutsin, kuni ma sellest vahekorrast lõpuks orgasmi sain.
Kiretunni lõppedes olin emotsionaalselt kurnatud, passisin klaasistunud silmadega seda hunti, mis oli põlema pandud … kuradi perverdid, raisk!
Südaööl pidi esinema üks bänd, rootsi emo, aga ajakava nihkus. Tuli kasutult ringi kõndida, kuna oli kohutavalt külm ja pohmakas hakkas ka vaikselt tulema. Otsustasime sööma minna, et kainemaks saada, ega need kulinaariasaavutused seal eriti meeliköitvad polnud, aga see selleks, kainemaks oli vaja saada, nagu ma juba ütlesin.
Mingi hetk tuli lavale see muusikaline kollektiiv, mille pärast paljud oma persed olid kohale ajanud. Paistab, et bändil eriti hästi ei lähe, see peegeldus nende kehakatetest. Rootsis muidu müüakse päris ilusaid riideid — olen ise käinud. Ega nad ise ka ilusad ei olnud, aga laulusõnad olid küll kaunid, sihukesed ülitotralt emo-sed … Be still for a moment, Everything depends upon you, If you die I will die too … O love is the score enough for me to pass the test … Aga rahvale paistis meeldivat. Hull möll noh.
Mulle endale oleks vana hea 70ndate Rootsi porno suurel ekraanil rohkem mõju avaldanud … tühja kah …
Ah, persse need väljamaa mehed, nende inetud kaltsud ja see meloodiline doom. Hakkan minema kõndima, endal nina snuffist umbes, pea liigsest poppersi nuusutamisest valus, suus kummaline maik, kõrvades on tunda survet ja hääl on ära karjutud.
Enne lahkumist viskan veel pilgu sellele hundile, mis seal suitses … Kuradi vandaalid …