Foto: Heikki Leis
Tulevasel nädalavahetusel toimub Moostes Mõisa Karneval, mille üheks esinejaks on Pedigree ja seda oma akustilise kavaga. Sundisime häbitult korraldajahärrat Mihhuili intervjuud tegema ning oleme ajakirjandusliku eksperimendiga rahul – teie ees sõprade vestlus, läbi kumamas festivali meeleolu.
Sissejuhatuseks niipalju, et see on minu debüüt ajakirjaniku rollis, seega paluks mõistvat suhtumist, kui mõni küsimus on debiilnaiivne. Kergemaks ei tee ka asjaolu, et ise olen Tartus, Bonne, Tursk ja Kusta Tallinnas, Taff Rumeenias võrri putitamas, Maik Soomes latist pakkumas ja Magnus Talbotiga Roskildel. Lihtsamaks teeb elu muidugi asjaolu, et vähemasti Bonne ja Taffiga, kes ka kogu tule endale võtavad, oleme nii mõnedki vaalad alla neelanud, puudast soolast rääkimata.
Esinete sel korral Mõisa Karnevalil 12. juulil akustilise kavaga. Mäletan ennast noore ja vihasena, mil teid esimest korda Pölvas Rock Non Stopil nägin. Oli vist aasta 1997. Tatš oli vahetu. Vahetult peale seda oleksin teid akustilise kava eest tõenäoliselt usuleiguse tõttu rattale tõmmanud… Kuidas jõudsite akustilise kavani ja kui suurt rolli mängis selles Young Godsi „Knock on Wood“?
Taff: Akustilise kavani jõudsime nii, et Magnus tegi täiesti luba küsimata meie Head Drug Rising loost enda naturaalversiooni ja lekitas seda internetis. Sealt see lumepall veerema hakkas. Ostsin endale akustilise pilli ja tegin versiooni Skincrawlerist. Siis oli lugusid juba kaks, mida võiks esitada, ning üks hetk istusimegi koos Magnuse ja Bonnega maha ning hakkasime teisi versioone treima. Young Godsi „Knock on Wood“ oli kindlasti kaudselt mõjutaja.
Bonne: Akustilise kava plaan kipitas juba kindlasti enne, kui „Knock on Wood“ üldse ilmus. Ega enam nii täpselt ei mäleta, aga kindlasti andis suure tõuke Magnuse kantriversioon meie "Head Drug Risingust". Mõtlesime, et miks mitte seda koos lives proovida ja tulemus kickis nii ässi, et lausa pidime pikema kava kokku panema. Võtsime asja suhteliselt tõsiselt, sest oleme teinud lugudest ikka totaalselt teistsugused arranžeeringud. Pole lihtsalt nii, et kütame samamoodi, lihtsalt unplugged.
Olgem ausad, tabavamat, mitteametlikku nime, kui "Semiakustiline parditapp" ei oskaks ka kadunud Nõmmik välja mõelda. Kust see tuli ja mitu parti päriselt lestad padja alla pani?
Taff: Siin võib samuti Magnust süüdistada. See pardijahi metali huumor tuli mingi Eesti bändi soolotrummi saundist, mis kõlas nii halvasti nagu pauk jahipüssist. Sealt see kuidagi edasi arenes.
Bonne: See pardijahi värk tekkiski vist proovis, kui valmistusime selle kavaga esmakordselt esinema, Taffi süntar Cabaret Rhizomes. Lihtsalt random repliik mingi loo kohta – nagu ikka, saab meil Magnusega alati kvaliteethuumorit. Taff kasutas seda selle live treileris vist. No real ducks were harmed during this.
Minu mäletamist mööda oleks see teil juba kuues kord esineda ülaltoodud kavaga. Olete te minuga nõus, et Moostes on selleks suurepärased, kui mitte öelda, et ideaalilähedased tingimused?
Taff: Absoluutselt nõustun sellega. See suur karjalaut ja õhkkond on nagu loodud selliseks simmaniks.
Bonne: Absoluutselt ja kahe käega nõus, perfect venue ja ürrar selle jaoks, pardijahi open season. Tegelikult oli see plaan ka esimesel Mõisakal, aga kuna meil on nii värvikatest lõustadest koosnev trupp, siis pole üleliia lihtne seda kokku saada. Tähtede seisu ja asjade kokkulangevuse tõttu tundub see seekord õnnestuvat.
Teil on koosseisus ka Madis Aesma ja Magnus Andre. Miks just nemad?
Taff: Hr. Aesma sattus mingil hetkel asendama Marxi, kuna oli vaja kedagi, kes bassisemaid keeli tõmbaks ja Magnuse kaasamine tundus kuidagi loogiline tänu sellele HDR versiooni genereerimisele. Mõlemad lõbusad mölakotid ka, seega polegi eriti variante. Peale selle veel eriti head pillimehed. Oluliselt paremad kui meie.
Bonne: Ma vastaks küsimusele küsimusega: aga kes siis veel??? Kõige õigemad tondid 360 kraadi raadiuses ümber maakera.
Esinete Pedigreega Mõisa Karnevalil juba teist korda. Esitaks nüüd tõenäoliselt raskeima küsimuse, kuna see puudutab mälu. Millised on mälestused esimesest Karnevalist? Kuna olite ka eelmisel kogu hiilguses esindatud, siis mõned hõllandused ka eelmisest? Ja ootused tulevast?
Taff: Mina olen siiani esinenud kõikidel Karnevalidel. Esimesest jäi kõige enam meelde see, et kohtusin enda hea sõbraga seal viimast korda (R.I.P.). Kokkuvõtlikult võin ilma igasuguse illustratsioonita öelda, et MK on kindlasti kõige parem kodumaine festival. Vahetu ja sõbralik möll vanade ja uute sõprade seltsis. Olen seda ka kõigile MK-l mittekäinud tegelastele niimoodi reklaaminud ja ootus ongi see võibolla, et neid uusi nägusid sinna rohkem jõuaks asja kogema ja head siirast ettevõtmist toetama.
Bonne: Mõisakast saavadki olla ainult positiivsed mälestused, mõned ka klompi kurku toovad, kuid samas siiski kulla kaaluga – nimelt olin viimast korda laval koos Revoga, Toe Tagi ridades… Eelmine aasta olin kohal Astro Zombiesega, Taff oli hetkeks eksinud Tallinn Daggersisse. Mõisakas on püha üritus, kus kohtuvad soul brothers und soul sisters. Loodan, et see jääb kestma kauaks ja väga kauaks.
Foto: Heikki Leis
Mulle meenub eredalt esimesest Karnevalist seik, kui kaks segaduses turvameest Taffi festivalilt eemaldada tahtsid. Olukord lahenes muidugi kiirelt ja positiivselt, kuid kas on veel sarnaseid seiku ette tulnud, kus kedagi teist esinejatena nii suurejooneliselt on koheldud?
Taff: Tegelikult oli see eelmine Karneval, kust mind välja taheti visata, kuna leidsin lava tagant jalgpalli ning tsenderdasin selle lavalt rahvasse. One Dollar Project esines, kui ma ei eksi. Turvamehed panid seda muidugi pahaks ning asusid mind mööda festivaliplatsi taga ajama. Põgenemine pakkus päris palju nalja ning lõpuks andsin ennast ise kätte, sest ega ma ju midagi hullu ei teinud. Väravas selgus siis, et mind ei ole võimalik välja visata, sest olen üks artistidest. Hetkel rohkem midagi sellist ei meenu, kuna tegelikult üritan enda tegudele enamasti aru anda ja kellelegi pudeleid pähe ei käi tagumas.
Bonne: On ikka esinenud selliseid asju, tegijatel juhtub. Eredamalt on meeles kuidas Andrew WK mänekas palus mind Rabarocki pealava bäkkarist eemaldada, panime The Big Pinki taatidega liiga agressiivselt tilka. Säh sulle "Party Hard"!
Natuke suvist olmeona ka. Kui pikaks ajaks jäävad vihad peale viimast plaati parsile kuivama? Või käite dvigateli hoormuusadega lokomotiivis juba õitsil?
Taff: Kui ma nüüd õigesti aru sain siis küsimus oli, et millal võib Pedigree uut plaati oodata? Seda ei julge küll lubada, sest viimane plaat tõmbas mind isiklikult nii kuivaks ja võttis võimust minu üle, mitte vastupidi. See oli huvitav tunne, aga ma ei taha seda kindlasti enam kogeda. Kui valmis oleme, ehk siis ja kindlasti peab see olema uus lähenemine.
Bonne: Noh, las see aasta nad kuivavad, siis hää talvel piibu sisse toppida. Aga õitsilkäike on ka juba ette tulnud, hoorakari kõrvade vahel ei taha veel undamist lõpetada.
Lõpetuseks veel kaks isiklikku küsimust. Mille kuradi pärast ei saanud viimase albumi nimeks ikkagi "Stoppagimme"?
Taff: Kusjuures, see „Stoppagimme“ oli üks mu suuri lemmikuid peale "Satanic Disappointmenti". Samas SD tundus naljakam.
Bonne: Mingi hetk, kui Dr. Albaniga ses suhtes nõu pidasime, kukkus too lärmama, et see lause on ju "STOP BUGGING ME" hoopis… Peale seda tõmbus Taff endasse, muutus täiesti paranoiliselt kategooriliseks ja pobises ainult enda ette "Satanic Disappointment". Saagu su tahtmine siis.
Minu eelmise suve kõige haim light oli videovõtted Tartu Püha Aleksandri kirikus ja kogu see oreoolpalundra, mis sellega kaasnes ja sellele järgnes. Kunas, umbkaudu, võiks valmida „Learning to Die“ video?
Bonne: Sellele küsimusele on Taff pädevam vastama, aga niipalju võin saladuskatte all öelda, et asi paisub algselt plaanitust natuke ärevamaks projektiks ja tulemata ei jää.
Taff: Videoga on see lugu, et minu jaoks puudub hetkel seal mingi lüli kogu selle kammaijaa vahel, mida pole veel suutnud välja mõelda. Filmisime asja valmis puhtalt visuaalsetel kaalutlustel ja puudus konkreetne režii ja stsenaarium. Mitte, et see vale oleks, sest tihtipeale abstraktsed asjad on lahedamad kui hullult läbimõeldud, aga neid ei ole samas tihtipeale kerge teha. Päris palju on monteeritud juba, aga midagi on endiselt puudu. Ja vahepeal ei tahtnud ma ka mitte millegi surmaga seonduvaga tegeleda. Usun, et kui suvi läbi saab, siis võtan ennast kokku. On ka siin uusi plaane, et võibolla see ei olegi halb, et asi veninud on. Mulle meeldib alati mõelda, et miski on alati millekski hea. Isegi, kui see algul nii ei tundu.
Kõik ongi paganama hea. Tänud ja strappige ikka sonic bomže, sest VIIN ON RELIGION!!!!!