Kas “The Black Albumit” teate? Seda 1991. aastal ilmunud ning tänaseks juba pelgalt USAs üle 10 miljoni eksemplari müünud albumit. Plaati, mille mustalt booklet’i kaanelt vaatab vastu must keelt ähvardavalt suust välja ajav ning ilmselgelt rünnakuks valmistuv madu. CD, millelt leiduvat “Enter Sandmani” lüürikat teab peast või oskab karaookes vihaselt kaasa laulda enamik maailma hevimehi, rääkimata siis veel “Nothing Else Mattersist”. Loost, mida lasevad uhkelt ka Uuno ja Sky Plussi tüüpi diskojaamad ning mille saatel julgeb oma tundeid näidates naisi sebida ka kõige paadunum dressi kandev ja nokatsit kandev agro-oss. Mis sest, et tegu on mingi karvaste muusikaga, see ju ikka nii ilus, emotsionaalne ja noh, Pillele ka meeldib. Ja eks ole need nimetatud ja muud “The Black Albumil” peituvad lood ka peamiseks põhjuseks, miks eelmine suvi 70 000 inimest Metallicat lauluväljakul vaatamas käis. “The Black Albumi” puhul on tegemist kultuurilise fenomeniga, mis tõstis metal-muusika suure hooga laiema avalikkuse vaatevälja ning tegi neljast San Fransiscos resideeruvast härrast eralennukiga lendavad ja villades elavad maailma nimega rokktähed. Kui ühtedele tähendas see plaat kõva 12-loolist metal-albumit, siis teiste jaoks oli tegemist hetkega, kui Metallica sold out. Out went 6+minutilised trash-metal oopused ning näolt nahka maha koorivad riffide kaskaadid, in came Bob Rocki produtsendioskused, kolme kuni viie minutilised singlilood, ballaadid ning muusikavideod. Külmaks ei jätnud “The Black Album” igaljuhul mitte kedagi. Sarnase arvamuste tulvaga seisab nüüd kindlasti silmitsi ka Shadows Fall, kes oma uue plaadi “Threads Of Life” näol on saanud hakkama New Wave Of American Heavy Metali vastega “The Black Albumile”. Albumile, mis muutub varem mõnele raske tundunud skene paljugi vastuvõetavamaks.

“The War Withinil” tugevalt esil olnud metalcore mõjutused on taandunud tagaplaanile, andes teed puhtale vokaalile ja 1980ndate klassikalistele trash-riffidele. Plaadi avaloo “Redemption” lükkavad käima Jonathan Donaise ja Matt Bachandi kitarririffid, mis tekitavad kuulajas mulje, nagu oleks ta sattunud thrash-metal konsale aastal 1988 ning temast vasakul ja paremal seisvad pikkade juustega härrasmehed teevad riffide taktis oma meetripikkuste juustega tuuleveskit. Enne kui ultramodernselt ja poleeritult kõlav refrään selle kujutluspildi efektse löögiga purustab. Sarnaselt balansseerides modernse metali ja vanakooli thrash’i vahel jätkub plaat kuni kuuenda looni “Another Hero Lost”. Kui “Threads of Life’i” võib pidadad NWOAHM skene vasteks “The Black Albumile”, siis pelgalt akustilise kitarri saatel algava “Another Hero Losti” näol on tegemist Shadows Falli vastega kui mitte “Nothing Else Mattersile”, siis vähemalt “Unforgivenile”. “Another Hero Losti” võib julgelt nimetada plaati läbivaks nähtamatuks piiriks, mis eraldab otsekohest thrash’i eksperimentaalsemast poolest. “Dead Uprising” on tagasipöördumine eelmise plaadi metalcore’i aegadesse, sama kui “The Great Collapse’i” nimeline akustiline vahepala (akustiline lugu thrash plaadil, kes seda oleks osanud arvata) ja “Forevoremore” oma breakdown’idega ootamatuse tõttu kuulajat intrigeerivad.

“Threads of Life’i” näol on tegemist hea modernse metal albumiga, mis ei karda olla eksperimentaalne, kuid samas ka kergitada kaabut vanakoolile, kust on eeskätt riffide ja soolode puhul tugevasti inspiratsiooni ammutatud. Kõik see on muidugi tore, kuid plaati kuulates jäi allakirjutanut vaevama üks mõte. Kas Shadows Fall on uuel plaadil eksperimenteerinud puhta vokaali ja akustiliste pillidega, kuna nad soovivad edasi arendada oma musikaalset silmaringi või on kõige selle muutuste taga soov tugevamalt jalga kinnitada peavoolus. Lamb Of Godi ja Chimaira vahelisele positsioonile, mis lubaks neil hakata jahtima mingil hetkel Metallicale kuuluvat number üks metal bändi positsiooni maailmas. “Threads of Life’i” näol on Shadows Fallil igal juhul tugev stardiplatvorm olemas. Või on tegemist lihtsal kriitiku peas kella nelja paiku öösel arvustust lõpetades tekkinud pööraste teooriatega? Ilmselt annab neile ja paljudele teistele küsimustele vastuse bändi järgmine album.

Senikauaks aga annaks hindeks 7/7.5 punkti.