Rootsi meloodilise death metal’i suurkujudel Arch Enemyl ilmub peatselt uus laiv-DVD „Tyrants of the Rising Sun”. Avanes võimalus rääkida bändi bassimehe, Sharlee D’Angeloga ning seejuures tasuda Rada7 ees võlg, kuna eelmine kord ei salvestanud mu telefon mitte midagi.
Lõpuks ometi saan ma oma võla tasuda, sest viimati kui me rääkisime, salvestas mu telefon ainult ühe sekundi. 30 minutit väga head intervjuud läks metsa.
Sa võid samu küsimusi küsida, ma ei mäletaks seda niikuinii (Naerab.)
Teeme ikkagi uue. Aga alustame. Palju õnne uue live-DVD „Tyrants of the Rising Sun” puhul!
Aitäh!
Lindistasite selle pool aastat tagasi Jaapanis. Kui olen vahel muusikutelt küsinud, et kus on kõige parem publik, siis tihti on vastatud: „Noh, igal pool, aga Jaapanis…” Kas see oli põhipõhjuseks, miks te selle šõu salvestasite?
See oli üks paljudest. Jaapan oli esimene riik, mis meid märkas, ja seda juba esimesest albumist saati. Tollal tundus, et peale Jaapani polnud keegi sellest plaadist vaimustuses. Nad on olnud väga lojaalsed fännid ja me oleme selle eest tänulikud. Üks põhjustest oligi neile midagi selle eest vastu anda. Meile esitatakse seda küsimust pidevalt: „Teil läheb Jaapanis päris hästi. Kuidas on seal esineda?” See on meie viis näidata muule maailmale killukest sellest, kui väga meile Jaapanis meeldib. Dokumentaalfilm meie nädalavahetusest Jaapanis.
Samas on see küllaltki imelik. Jaapanlased on küllaltki tagasihoidlik rahvas, kui võrrelda näiteks Lõuna-Ameerikaga. Aga DVDd vaadates oli päris lahe vaatepilt – kui te lavale tulite, siis tervel saalil olid näpud püsti ja saalist paiskus hull karjelaine. Kas metal toimib neile kui mingi psühhotroopne aine?
Ma arvan küll. Jaapanlaste stereotüübiks ongi, et nad on väga viisakad ja tagasihoidlikud, mis mõnes mõttes on isegi tõsi. Nad on väga austavad, kuid ka väga kirglikud. See ilmneb lihtsalt teisel moel, kuna neil on teistsugune kultuur kui meil. Ma arvan, et metal on neile väljundiks. Kui sa paned DVD käima, siis on kuulda möiret, siis muutuvad nad vaiksemaks ja kui intro peale läheb, tuleb uus möire. Kui Daniel trummide taha ilmub, veel üks ja nii edasi. Ma olin vaimustuses, kui lõpptulemust esimest korda nägin. Kui kuulad lähemalt, siis „Blood on your handsi” refrääni ajal laulis 2000 inimest kitarrimeloodiaga kaasa. Kohe kui aga lugu lõpeb, muutuvad nad vaiksemaks, võrreldes muu maailmaga. Kui keegi laval räägib, siis nad tahavad kuulda, mida öeldakse, isegi kui see on tüüpiline: „How are you all fuckin’ doin’ tonight?” Veel üks tähelepanek on, et Jaapani publik on enamjaolt kaine. Me sinuga võib-olla võtaksime enne paar õlut, läheksime kontserti vaatama ja tunneksime end vabalt. Jaapani šõud hakkavad aga päris varakult, nii et paljud tulevad otse töölt. Radikaalne vastand Jaapani publikule olekski Brasiilia või Mehhiko oma. Ladina-Ameerika inimesed on väga kirglikud asjade üle, mis neile meeldib, ja nad näitavad seda välja ka. Jaapanlased lähevad veidi hulluks, aga on meeletult tähelepanelikud. Kui sa inimestega pärast šõud räägid, siis noored tüdrukud tulevad ligi ja küsivad: „Miks sa seda kohta selles loos muutsid?” Võid küll veidi improviseerida, aga nad märkavad kõike. Isegi kui sa vea teed, siis nad teavad seda. (Naerab.)
Eelmine kord ütlesid, et te ei mängi vanade albumite lugusid, kuna ainult 2–3 inimest teaksid neid. Selle DVD setlist on aga hea läbilõige tervest loomingust. Kas Angelal oli proovis probleeme Johani loodega?
Angelale on alati meeldinud Johani asju laulda, kuigi ta teeb seda veidi omas võtmes. Tihti saab sellest aru, kuna ta laseb oma hääle nende lugude jaoks madalamaks. Sul on õigus, me tahaksime teha vanemaid lugusid, aga nagu ütlesin viimati, ainult üksikud inimesed teaksid neid. See ongi vanade lugude probleem ning põhjus, miks me nad varsti uuesti linti mängime. Ainult Jaapanis mängimegi palju vanu lugusid. Muu maailm pole nende lugudega just väga kursis.
Jäi silma, et teil on laval nüüd ka ühtsem stiil: mustad triiksärgid ning kätel punased käesidemed.
See on võib-olla eestlasele tundlik teema, aga mind on alati lummanud Hiina ja Vene revolutsiooni esteetika, sest sa näed inimesi ühe suure üksusena. Reaalselt polnud see kõige toredam ettevõtmine, aga revolutsiooni idee ja vaim on väga võimas. Punane on alati olnud revolutsiooni värv, mitte ainult kommunismi oma. Selline riietus sai inspiratsiooni loost „Revolution Begins”. Video tarbeks ostsin punast riiet ja tegime endale käesidemed, et välja näha nagu üksus. See väljendab ka bändi mõtet: „Üks kõigi eest!” Meie maailma vastu. Me näeme seda ka kontsertidel, kui läheme lavale, siis oleme meie nende vastu, aga loodetavasti šõu lõpus oleme meie nendega ja vastupidi, kui sa mu mõttest aru saad. Live on ühendav kogemus. See võib kõlada pompoosselt, aga vahel jääb selline mulje küll. Revolutsioon ei pea tähendama relvastatud vastupanu ja valitsuse kukutamist, aga nii võib alustada maailmamuutmist. Vaata tänapäeva maailma, see vajab muutust, kuid kõik algab indiviidist. Kui me muudame end, siis saab sealt edasi minna. Revolutsioon ei toimu enam kunagi sellisel kujul nagu minevikus, kus üks tüüp ütles, et nii on õige ja sundis masse tema ideid järgima. See ei tööta. Seda on üritatud ja lõpuks on see ikkagi läbi kukkunud. See lõpeb diktaatorluse ja muude vastikute asjadega. Me bändina ei käsi kellelgi midagi teha, aga ütleme, mida arvame ja teeme. Kui tahad, järgi meie sõnumit, kui mitte, tee, mida ise õigeks pead.
„Rise of the Tyranti” ilmumisest saati olete osalenud päris mitmel tuuril. Milline neist oli sinu arvates parim?
Väga keeruline on öelda, sest igal tuuril oli erinev õhkkond. Opethiga tuuritamine oli fantastiline. See oli juba kolmas kord ja meil on nendega palju isiklikke sidemeid. Üks suurimaid šõusid toimus Londonis, kus esinesime umbes 5000 inimesele. Ka Dark Tranquility, Firewindi ja Divine Heresy USA tuur oli tore. Üks meie lemmikriike, kus esineda, on Kanada ja sellel tuuril tegime seal sama palju ülesastumisi kui USAs. Ainus uus tutvus oligi Divine Heresy tüüpidega ning see tuur oli hea segu stiilidest, mis on parajasti metal-skenes aktuaalsed. Tuur Machine Headiga oli päris pikk. See on hästi teada, et mõni aasta tagasi ei sallinud me neid üldse. Nüüd tundub see nii naljakas, et me polnud sõbrad, sest nad on väga toredad mehed; me jagasime nendega lava peaaegu neli kuud jutti. Ikkagi keeruline öelda, milline neist kolmest nüüd parim oli.
See küsimus oleks küll Michaelile sobivam, aga sel suvel tegi Carcass re-union’i. Jäid nad tuuriga rahule?
Täiesti. Arvan, et see tuli neile kasuks – jätkata sealt, kus omal ajal pooleli jäi. Mul õnnestus neid ainult korra näha, ühel festivalil, mis oli ka minu jaoks esimene kord. Nad on ikka tuuril, hetkel Austraalias. Nii Carcassi kui ka At The Gatesi looming on olnud väga mõjukas, seda märgati aga alles pärast nende laialiminekut. Neile tuleb otsene tunnustus kasuks, muidu inimesed alati tulid liikmete juurde ja rääkisid, kui väga on nende varasem looming neid mõjutanud. See on hea, et ekstreem-metal on tõusuteel. Paar aastat tagasi hakkasid klassikalised metal-bändid taasühinemisi tegema ja praegust võib vaadata kui death-metal-bändide taasühinemist. Ka publikusse on tekkinud palju uusi nägusid.
Seda küll. Noored võib-olla kuulevad, et nende hetkelemmikute loomingut on mõjutanud Carcass ja mõned on uudishimulikud, et mis asi see Carcass on, ning tulevadki neid vaatama.
Just. Ja mul on selle üle hea meel. Näiteks käisin Deep Purple’i kontserdil, kuna ma polnud neid enne seda näinud, kui nad nüüd uuesti kokku tulid. Arvan, et need, kes olid Carcassi fännid 90ndatel, on nüüdseks täiskasvanuks saanud ja kontserdil näeb läbilõiget eri vanusegruppidest.
Sharlee, sul on tohutult palju kõrvalprojekte. Mul ei tulegi hetkel meelde ühtegi muud bassimängijat, kellel oleks neid sama palju kui sul. Ma tean, et su põhibändiks on Arch Enemy, aga kas sa oled näiteks Michaeliga rääkinud uue Spiritual Beggarsi albumi tegemisest või King Diamondiga Mercyful Fate’i tagasitoomisest?
Tänapäeval on see veidi liialdatud, et mul on palju kõrvalprojekte. Vanasti oli neid küll, aga hiljuti pole mul lihtsalt aega olnud midagi muud teha. Tegime viimase Beggarsi albumi 2004. aastal, see väljastati 2005. aastal. Olime aga Arch Enemyga väga hõivatud ja Per (Wiberg) tegeles Opethiga, nii et oli keeruline mingit suuremat tuuri ette võtta. Ma ei tea, millal ja kas me midagi uut teeme. See sõltub suuresti Michaelist, kas tal on energiat selle jaoks. Mulle väga meeldiks seda teha, aga elame-näeme. Peale selle on veel ju Witchery. Me alustame salvestamist….Oota, ma kohe vaatan. Laupäeval (11. oktoobril) lähme stuudiosse. Nii kaua kuni Michael on Austraalias, kasutan võimalust ka midagi muud teha. Oletan, et kuskil järgmisel aastal ilmub uus Witchery kauamängiv.