Tänapäeval on lõputute revival-lainete vahel juba kaunis keeruline orienteeruda. Taaskasutuse masin töötab muusikamaailmas õlitatult ja sellele annab jätkuvalt vunki juurde keerata. Sajandi jagu kestnud muusika salvestamise traditsioon on täitnud pop-muusika varasalved lugematute žanritega, mida laiali lõhkuda ja uuesti kokku pannes või omavahel kombineerides taasleiutada. Peale selle on ka post- eesliite varud maailmas ammendamatud.
Selles valguses on Sibyl Vane’i tüüpi bändi ilmumine muusika-areenile igati loomulik asjade kulg. Tagantjärele targad võivad öelda, et isegi ennustatav. Richard Hawley on aastaid väärikate auhindade nominent olnud, Gemma Ray on saanud sellisel tasemel tunnustust, et tema viimaselt albumilt võib leida koostöö Sparksiga, Anna Calvist rääkimata. Seega ei ole twangiva kitarri ja üle pea kammitud soengute tagasitulek mitte pelk unistus vaid fakt ja vana hea rokenrolli tsiteerimine erinevates variatsioonides on hetkel võrdlemisi aktuaalne võte.
Loomulikult ei ole ka Sibyl Vane puhtakujuline mineviku taaselustamise bänd. Rockabilly kõlad on neile vaid omapäraseks dekoratsiooniks, mitte omaette eesmärgiks. Samuti suitsuse jazzi ja bluesiga, millest hoogu on saadud. Seal kuskil hõljub pungivaim ka, pealegi on 2/3 bändist melopunk John Stuart Mill’i taustaga. Arvestades bändinime ja laulusõnu, võiks ju öelda, et nad on nukkermagus depressiivrokk, aga selle jaoks kõlavad nad jällegi liiga reipalt ja voolujooneliselt, pigem nagu autosõidumuusika.
Eks see kokku üks alternative/indi-rock ole ja needki on terminid, mida võib nende puhul kasutada mööndustega, sest Sibyl Vane’is on miljonite mina-ka bändidega võrreldes kuhjaga nii vajalikku isikupära ja mis veelgi olulisem, usutavust. Iseasi, kas sellise retseptiga massidesse murrab, sest massid on piisavalt killustunud, aga piisavalt mitmenäolist publikut suudavad nad lummata igatahes. Seda on nende edulugu ka tõestanud.
Album "Love, Holy Water and TV" algab ideaalse avapalaga "Door In The Floor", mille juhatavad sisse sireenina kime kitarr ja suured trummid, mis on nii isuäratav kombinatsioon, et esimese poole minuti jooksul ei suudaks ka kõige skeptilisem kuulaja plaati seisma panna. Ühtlasi suudab bänd kohe esimese palaga kõiki oma parimaid külgi demonstreerida. Lihtsus, milles on käsitöölise läbimõeldud detailitäpsust, kaasahaarav, aga mitte kuigivõrd tantsitav rütm ja ääretult sensuaalne vokaal, mille vigurid võtavad ihu imelikuks. Selles on süütut popinaudingut ja tapeediks muutumist välistavat kompromissitust, mis väljendub selles, et albumi nautimiseks tuleks bändiga kasvõi natuke sama keelt rääkida, laiska kuulajat "Love, Holy Water and TV" eriti ei salli.
Ülejäänud album lisab juba mainitule kandiliselt jõnksuvat bassi, vaid näiliselt vaba käega lapitud trumme, laisa elegantsusega vibreerivat kitarritwangi, hoogu, millest innustust saades Pärnust Tallinna sõites kiirust ületama kippudes mitu pakki sigarette järjest tõmmata ja veelgi põnevamat vokaali. Kuulake näiteks singlilugu "Honey Tree" ja kui Eesti kontekstis üldse Wanda Jacksoni šarmist rääkida, siis praegu oleks võib-olla õige aeg.
Kuna plaat kestab napilt üle poole tunni, ei ole sellel ka kauamängivate nuhtlust nimega filler. Otsast otsani tugev ja ühtne ja kindlasti mitte homogeense kallerdisena ühtlane.
Oma miinused on ka. Vokaal võiks julgelt pealetükkivam olla, hetkel jääb instrumentide varju ja tegelikult puuduvad ka raudkõvad ja kaasa ümisema kutsuvad refräänid. Oleneb muidugi, kelle jaoks viimane miinuseks kvalifitseerub. Pealegi on tegu debüütplaadiga, mis ei pulbitse nooruslikust energiast ega konstrueeritud eklektika vedelasse cool’i sumbuvast kõrvaringi demonstreerimisest, vaid julgusest kõige kiuste statistilisest keskmisest traditsioonilisem olla (sealjuures provintslikkust ja hoidku jumal, kõiksugu uus-siiruseid vältida suutes). Sellisel juhul ei olegi staadioni mõõtu refräänide nõudmisel erilist alust.
Eeldades, et kogu popmuusika on derivatiivne ja millegi originaalsega välja tulemine eeldaks helistikku ja instrumente teiselt planeedilt, suudavad mõned artistid oma sünteesidega jätkuvalt värskemad ja omapärasemad olla kui paljud teised. Sibyl Vane on suutnud tõestada, et kuulub esimeste hulka.
Ah ja kontsertidel on Sibyl Vane veel palju parem kui plaadil, selles võivad kõik täna õhtul Rock Cafes ise veenduda!