Reedel kuulutati ansambel Sibyl Vane selle aasta parimaks noortebändiks. Žüriiliikme Erik Morna sõnul oli võitja valimine enneolematult põnev ülesanne. "Kvaliteet oli kõrge. Oli häid helisid, oli tulevasi virtuoose, oli korralikku laulukirjutamist. Kõige ehedam komplekt tundus olevat Sibyl Vane," ütles Morna. Võtsime värsketel võitjatel nööbist kinni ja saime nendega lähemalt tuttavaks.

Kuidas Noortebändi võitu tähistasite ja millised tunded teid nüüd, paar päeva hiljem valdavad?
Tähistasime shampusega! Viis head sõpra olid meile finaalis kaasa elamas, jäime nendega Krahli kauemaks ja kastsime väärikalt ka auhinda.
Raske on kirjeldada, millised tunded meid valdavad, ovatsioonid kestavad siiani ja võitmine pole veel korralikult kohale jõudnud, eks ta peab natuke settima. Igatahes soovitame tulevikus kõikidel noortel bändidel sellest konkursist osa võtta, kvaliteet on korralik ja saadav kogemus kordumatu.

Peaauhinnana võitsite muusikavideo salvestamise. Kas teil on juba ka oma nägemus sellest, milline video peaks olema?
Me just arutasime omavahel, et meil ei ole küll täpset ettekujutust, milline see video peaks olema, aga me teame, milline see kindlasti ei tohiks olla. Ei tahaks sellist tüüpilist „bänd rokib laval“ või mingi storyline’ga videot, kus keegi ärkab ja hakkab kuskile kõndima. Video võiks olla teistsugune ja kindlasti mustvalge.

Räägime Sibyl Vane loomisest. Oma päris esimese kontserdi andsite te hoopis teise bändi asendamiseks. Kuidas see juhtus?
Heiko (basskitarrist): See oli nii, et me Helenaga (laulja ja kitarrist) sattusime ühiste tuttavate kaudu juhuslikult kokku ja kutsusin ta 2007. aasta lõpus kitarristiks ansamblisse John Stuart Mill. 2010. aasta kevadel pidime tuttavate korraldatud üritusel bändiga esinema, aga kuna laulja ei saanud tulla, siis otsustasime anda kontserdi Helenaga kahekesi. Algne mõte oli, et mina mängin kitarri ja Helena laulab – selline eksperimentaalsem projekt. Aga siis leidsime Marki, kelle kohta teadsime, et ta on väga hea ja pühendunud trummar, kellel lihtsalt pole rakendust. Kolmekesi tegime kõikvõimalikke cover’eid alates Stone Sour’st kuni Judas Priestini. Mängisime Amazing Grace´i omas võtmes ja mida kõike. Me ekslesime ikka korralikult ja tegime seda täpselt kolm kuud, kuni suve alguseni, siis otsustasime, et nüüd aitab küll. Kui sügisel uuesti kokku saime, proovisime mängida Helena kirjutatud uut lugu, milleks oli „Whats My Name“. Sellest loost saigi selgeks, et nüüd on igasuguse kaverdamisega lõpp. Isegi Mark, kes muidu oli koguaeg rahulolematu, et me nii võõrast ja tühist muusikat muusikat teeme, käis võiduka näoga prooviruumis ringi.

Kes Sibyl Vane lugusid kirjutab ja millest need räägivad?
Helena: mina teen põhja valmis, aga igasugune lihvimine, lisamine ja muutmine käib prooviruumis, seda teeme kõik koos. Ühte läbivat teemat meie lugudel ei ole, inspiratsiooni saan isiklikest kogemustest, raamatutest, filmidest ja maailmas toimuvast.
Heiko: raamatutega on meil üldse tugev side, kirjandus mõjutab bändi loomingut väga palju. Helena lugude sisu ja seal peituv melanhoolia annab nii palju tõlgendamisruumi, et seda mõtet ja momentidesse panekut on väga palju, täpselt nagu kirjanduseski.

Bändi nimi pärineb ka raamatust?
Helena: Jah, lugesin mingil hetkel uuesti Oscar Wilde „Dorian Gray portreed“ ja see oli kuidagi nii traagiline ja mõjus, et tekkis mõte panna bändile nimi raamatu kangelanna järgi. (Teoses võtab peategelasse armunud Sibyl Vane õnnetu armastuse tõttu endalt elu). Heikole igatahes meeldis see nimi kohe.
Heiko: Mulle meeldivad jah üldse inimeste nimed, ma ju tahtsin kunagi bändi nimeks panna Karl Marx. Nii et jah, Sibyl Vane läks mulle kohe peale. Aga siis tuli välja, et näed, Prantsusmaal on ka sama nimega bänd või isegi mitu. Maailmas on olnud ju mitmeid Metallicaid ka, selles mõttes ei pane üldse imestama, et Sibyl Vane nimega bände võib palju olla.

Kus te proove teete ja kui palju muidu läbi käite?
Helena: Proovid toimuvad Pärnu Noorte Vabaajakeskuses, kaks korda nädalas, vahel ka rohkem.
Heiko: Me Helenaga oleme juba nagunii koos seitse puuda soola ära söönud ja imekohtades imeasendites esinenud, nii et saame omavahel väga hästi hakkama, samamoodi Markiga. Me oleme kõik head sõbrad. Olles erinevaid bände teinud, võin öelda, et see üksmeel, mis meil siin valitseb, on midagi erilist. Kui naisterahvas on bändis, siis see teeb kohe kõik asjad teistsuguseks, toob juurde mingi erilise dimensiooni. Näiteks ma ei kujuta ette, kui paljudel bändidel on jõulupidu? Kui Helena bändi tuli, siis esimese asjana ütles ta kohe, et nii, teeme jõulupeo. Ma ei oleks selle pealegi tulnud, mehed ju ütlevad lihtsalt, et lähme peale proovi õlut jooma.

Kus te oma instrumente mängima õppisite?
Mark: Ma olen trumme mänginud 12 aastat, see on minu hobi. Muusikalist haridust ma omandanud ei ole, õppinud olen omal käel ja annan nüüd Pärnu Noorte Vabaajakeskuses noortele huvilistele trummitunde.
Helena: Kunagi ammu, umbes kümme aastat tagasi elasin mõned aastad Jaapanis ja käisin seal ooperikoolis, kitarri olen õppinud huvikoolis. Ülejõe Gümnaasiumis käisin muusikakallakuga klassis, Fred Rõigas ansamblist Greip oli seal minu hääleõpetaja. Muusikakoolis õppisin ka lühiajaliselt, vist 6 kuud. Nüüd aga töötan ja õpin rätsepaks.
Heiko: Kui minu klassikaaslased kunagi Marek Taltsi kitarriringis õppisid, siis juhtus nii, et teised käisid tundides, aga mina võtsin materjalid, küsisin teistelt ja õppisin iseseisvalt. Mängisin siis oma seitsmekeelsel vene kitarril, millel ma võtsin seitsmenda keele ära. Alguses ma teooriat eriti ei väärtustanud, mõtlesin, et milleks. Aga siis ühel hetkel hakkasin muusikaõpikuid lugema, et aru saada, mis toimub. Nii et olen täiesti omal käel õppinud. Praegu aga püüan end jagada kahe kooli vahel, õpin Pärnus tarkvaraarendust ja Tartu Ülikoolis filosoofiat.

Kui palju teil siiani esinemisi on olnud?
Heiko: Enne Noortebändi konkurssi olime Pärnust väljas esinenud vaid kolm korda ja kokku oleme üldse kontserte andnud maksimaalselt 15 korda. Esimest korda sattusime Tallinnasse esinema tänu sellele, et osaleme Eesti ja Valgevene kultuurivahetuse programmis, mille raames tulid Valgevene bändid Eestisse esinema ja kui kõik plaanipäraselt läheb, anname meie järgmisel suvel kontserdi nende riigis. Teine bänd, kes vahetusprogrammi valiti ja kes meiega koos Valgevenesse peaks sõitma, on MID.

Milline on teie unistuste lava, kus tahaksite üles astuda?
Mark: Ma tahaks kolmandat korda Õllesummeri pealaval trumme mängida. Esinesin seal aastaid tagasi bändiga, mille nimi oli alguses Elav Legend ja hiljem Paradise Crew. Rahvast oli väga palju ja närv oli alguses sees, aga mulle väga meeldis.
Heiko: Raske on öelda, mis oleks üldse Sibyl Vane jaoks ideaalne kontserdipaik. Meie muusika on veidi teistsugune, meie saatel ei saa headbangida, me pigem koputame vist hingele hoopis. Aga kuidas sa kutsud ööklubisse mängima bändi, kelle muusika peale mõni tundlikum võibolla hoopis nutma hakkab? Ma ei oskagi meie stiili päriselt defineerida, mingis loos on see blues, mingis loos rock, siis indie.. võta sa nüüd kinni, mis ta päriselt on. Aga õnneks me armastame endiselt ekselda ja teeme ka korralikke tempokaid lugusid.

Pärnust on aastate jooksul tulnud mitmeid häid muusikuid. Kuidas seal praegu järelkasv on, kas teile on mõni uus ja lootustandev bänd silma jäänud?
Heiko: Arvan, et seal on praegu palju häid noori muusikuid. Mitmed Noortebändi osalejadki olid Pärnumaa päritoluga, näiteks The Blinking Lights. Nendega vist oli küll nii, et Pärnu on nende kodulinn, aga poisid on Tallinnasse kooli tulnud. Pärnu muusikud hoiavad väga kokku, Facebookis on eraldi Pärnu bändide leht, mille kaudu kõik kohalikud muusikud end kursis hoiavad, alates kohalikust suurnimest Bedwettersist kuni täiesti uute kooslusteni. Käiakse üksteise kontserditel ja elatakse kaasa.
Pärnumaal leidub küll huvitavaid noori muusikuid, aga tegelikult on väikeses kohas väga raske bändi teha, sest kõik õpivad ju enamasti teistes linnades ja seetõttu on ka muusikute ringkond ja kuulajate arv väiksem. Nii et suuremates linnades jala ukse vahele saamiseks tuleb näha väga suurt vaeva.

Millega peale muusika veel tegelete?
Helena: Heiko kogub vanu asju…
Heiko: Jaa, vanade asjade kogumine on mul juba väikesest peale hobiks. Tavaliselt visatakse minema kõik asjad, millel ei arvata enam väärtust või kasutust olevat, aga mina hoian sellised esemed alles, kodus keldris. Mul on seal igasugust kraami: mitu jalgratast, legendaarsed Estonia võimud ja veneaegne värvimuusika, raamatuid, vanu rahatähti, Eesti esimene piirivalvemunder, mille ma väikese poisina kordonist sain ja igasugu muid asju. Ruumi kipub keldris juba vähekski jääma.

Milliseid on teie plaanid lähitulevikus? Kevadel plaat, suvel tuurile?
Helena: Plaati tahaks küll teha, materjal on meil tegelikult olemas.
Heiko: Aga millal see juhtub.. ma arvan, et siis kui leidub keegi, kes näiteks on nõus meie muusika salvestamisse investeerima. Tahaks ju teha ikka korralikku asja, mitte järjekordset kiiruga ja põlve otsas valmis treitud noore bändi plaati.
Mark: Mina hoian praegu pöialt, et saaksin endale koostöölepingu trummitaldrikute tootjaga Murat Diril. (Murat Diril on maailmakuulus mees Türgist, kes valmistab trummitaldrikuid käsitööna) Lootust selleks on, nüüd on veel veidi kannatust vaja varuda.

Millal teid jälle laval näha saab?
10.detsembril kell 19 esineme Pärnu Noorte Vabaajakeskuses, tegemist on väikese tänukontserdi ja väga mõnusa koosviibimisega. Mängime oma parimaid lugusid, kostitame häid sõpru, toetajaid ja fänne omalt poolt. Üritus on tasuta ja kõik on oodatud! Tulge Pärnusse!

Küsimusi esitasid Ene Vihtla ja Karl-Gustav Kello

Vaata ja kuula:
Sibyl Vane @ Rada7.ee: http://www.rada7.ee/artist/sibylvane