Pikkade jaanipühade nädalavahetuse laupäev, kell on umbes 9 õhtul. Selveri parkla Võru äärelinnas, õues tavaline halb Eesti ilm. Kas lihtsalt kuhugi looduskaunisse paika telkima või… kuskilt on jõudnud kõrvu kuulujutt, et nii umbes paarikümne kilomeetri raadiuses leidub siiski ka üks palju eksklusiivsem võimalus oma päev õhtusse ja öö hommikusse saata.

Nimelt toimuvat salajases asupaigas X, kuskil sügaval Valgamaa-Võrumaa metsades midagi suhteliselt salapärast: psy-trance mikro-festival Solstitium 2014 (20.-22. juuni). Paar kõnet mõnele sotsiaalmeediast leitud numbrile – ei midagi. Lõpuks tänuväärne vastus ja edastatud kiri juhistega festivalile kohale sõitmiseks. “Sealt mahajäetud tööstushoone juurest teine tee vasakule, natuke saad veel edasi sõita… mis auto on muidu? Toyoto Corolla? No siis pargi parem esimese sildi juures ära, me just lükkasime 10 meetrit põhja peal mööda muda.”
Foto: Sander Sõnajalg
See porine tee viis ühte selle suve ilmselt kõige meeldejäävamasse kohta – festivalile Solstitium 2014. Meeldejäävaks osutus juba ka teekond ise. Viimased 2 kilomeetrit otsustasime auto säästmise huvides läbida jala, telgid-tekid-padjad kaenla all. Öine jalutuskäik pööripäevaöiselt valgel rajal läbi paksu metsa, millele taustaks kõlasid aeglases tempos valjenevad psy-helid. Küllaltki eepiline.

Viimastel aastatel on Eestis looduses toimuvate väikeste elektroonikafestivalidega asjad päris hästi olnud. Tundub, et selles rubriigis tegi otsa lahti ja asetas lati kõrgele Robotaanika Park 2009. ja 2010. a. suvedel toimunud nädalalõppudega ühel ilusal isoleeritud mererannal Kaberneeme lähedal. Ja edasi on neid tulnud juba palju: Kuru Krill, Kuru Plirr, Vilsandi Trance, Kõue Heli, Manatargaq jne. Pole suuremat kahtlust, et igaüks neist on olnud omal viisil eriline ja meeldejääv. Sellises väljasõidus loodusesse on ilmselt juba formaadis eneses midagi sellist, mis selle linnainimese jaoks eriliseks muudab: linnast pääsemine, keskkonnavahetus, mitu õhtut järjest sama seltskonnaga jne. Võibolla on see rahuliku looduse ja mürarikka tehnoloogilise muusika kokkupõrge, maaelu-idülli ja põrandaaluse linnakultuuri kummaline clash. Või see, et sa oled seal mitu päeva järjest. Või lihtsalt see, et keskkond on teine kui õhtul linnas peole minnes. Igatahes tundub, et see formaat töötab väga hästi.

Solstitium oli aga veel millegi poolest kõigest senikogetust erinev ja üllatav. See miski oli psy trance muusika ise ja sellega kaasas käiv kultuur. Siiditrükitud visionary art maalid, värvilised tulukesed ja küünlad, mõnusalt kujundatud ja viirukitega lõhnastatud esinemispaigad, palju käsitööd ja vaeva kogu ümbruse visuaalseks kujundamiseks. Psy’le tüüpiliselt on kogu keskkond muudetud visuaalselt rikkaks ja fantaasiarohkeks.

Psy trance’i kui muusikastiili ma iseenesest ülistada ei oska ja kodus omal initsiatiivil mängima ei pane, kuigi ei oma ka mingit negatiivset eelarvamust. Jah, teada on, et Hollandis ja Saksamaal on see muusika populaarne ja pigem paigutub kui alternatiivne underground-stiil, kuid et see nišš ka Eestis täitsa olemas on, tundus enne oma silmaga äranägemist kuidagi ebausutav. Igal juhul oli see, kui hästi see muusika sobivas keskkonnas ja hea tehnikaga kõlas ja töötas, päris positiivseks üllatuseks, mille soovitaks ära proovida igale psy trance’i suhtes skeptiliselt meelestatud muusikahuvilisele. Skepsis ja eelarvamused kindlasti eksisteerivad ja tõenäoliselt on nende taga sõna trance ise, millega automaatselt seostuvad Tallinna EDM-pidudel tuhandeid teismelisi lõbustavad progressive trance tegelased nagu David Guetta või Armin van Buuren ja kogu see küllaltki maitsetuna mõjuv skene. Tegelikult nende kahe skene vahel erilist seost ei ole ja nimeline sarnasus on psy’le ilmselt päris tõsiseks koormaks. Kui üldse millegagi, siis pigem võrdleks psy trance setti korraliku minimal techno peoga: kummaski muusikas justkui puudub intensiivne dünaamika, kuid sellegipoolest on kerge end tundideks märkamatult kuulama unustada. Võibolla see siis tõesti ongi transs ja hüpnoos, kes teab.

Festival toimus ühes talus, kuhu oli ära mahutatud kaks esinemispaika: suurem välilava ja pisike siselava heinaküünis. Välilava oli pisikese ürituse kohta varustatud igati ausa helitehnikaga ja selle ehitamise taga võis aimata tõsist kohalikku puusepatööd. Stiililisi kompromisse vähemalt meie sellelt lavalt sündimas ei kuulnud ja kogu festivalil viibitud aja paiskus sealt üle taluõue erinevaid psy-helisid. Muusikat mängisid seal nt DJ Misha, Trent Hawkins, Chilli Vanilli, PsyHest jt.
Foto: Lauri Leino
Teiseks esinemispaigaks oli väike ja hubane, suurepäraselt dekoreeritud küün. Kuna festivaliööd erilise lämbusega just ei hiilanud, oli küüni kõige populaarsemaks võimaluseks soojade tekkidega varustatud lavatsid, kust teki sisse mässituna mugavalt muusikat kuulata. Muusikaselektsioonilt oli küün veidi vaheldusrikkam kui pealava: psy’d kõlas palju ka siin, kuid vahele oli kuulda ka erinevaid technolikumaid helisid ja muud. Plaadimasinate taga figureerisid nt Jaaq, Dajek, Raulo, Marvin Mitt jt.
Foto: Sander Sõnajalg
Inimesi oli festivalil ehk sadakond. Telkida sai vabas vormis talu hoovis, kus keegi soovis. Mõnesaja meetri kaugusele jäi kena väike järv, mille kaldal sebis samuti festivalilisi niisama jalutamas, kõrvu puhkamas ja looduse ilu nautimas. Taluhoovis oli olemas baarinurk ja lõkkeplats, kus end soojendamas käia.
Foto: Sander Sõnajalg
Plusspoolele märgiks ära veel ka selle, et kogu festivalile tulnud seltskond oli eranditult huvitav, sõbralik, alternatiivne ja tore. Kuigi vihmane ilm suutis mingi osa idüllist maha jahutada, jätkus nendesse kahte ööpäeva ka päikselisi hetki.
Foto: Ruudu SandraFoto: Lauri LeinoFoto: Lauri Leino
Loo ilmumise hetkeks on selleks aastaks juba ära toimunud ka Solstitiumi suurem vend Manatargaq festival (samuti Lõuna-Eesti looduses). Küll aga jõuab iga huviline kindlasti veel osa võtta Yaga Gathering’ist Leedus, Baltikumi suurimast psy trance festivalist, kus ei puudu ka teistsuguste stiilide päralt olev kõrvallava ja muud atraktsioonid. Pidavat väga äge olema!