Tervist, Rada7 lugejad! Te Fear Factory’t olete kuulanud? Aga Meshuggah’t? Kas ka Lamb of Godi või kodumaist Horricane’i? Spitbloodi poisid on kindlasti neid kõiki kuulanud ja nende debüütplaadil „Questionable Ethics” on nimetatute mõjutused selgelt tuntavad, lisaks ka Gothenburgi bändide omad nagu Soilwork. Pannud plaadi mängima, üllatas eelkõige see, et Spitblood on teinud suure arengu võrreldes bändi algusajaga. Ei ole enam igavaid nu-metal (selle sõna halvimas tähenduses) käike ning on selgelt kuulda, et Spitblood on vaeva näinud lugude rafineerimisega. Album algab jõuliselt ja Jorma korisev vokaal annab aimu, et millestki ilusast plaadil ei laulda, kuigi meloodilisi kohti on refräänides küllaga. Lüürika ongi põhiliselt surmast, tapmisest – täpselt nagu ühele brutal metal bändile kohane. Tauri ja Henri kitarrikäsitlus on tasemel ning piisavalt vaheldusrikas, et seitsme loo jooksul kuulajat mitte ära tüüdata. Siiski jäi mulje, et kuigi Spitbloodil häid ideid ja kitarririffe jätkub, olid nad veidikene lõpuni viimistlemata. Suurim kriitika peitub siiski saundis. Kui lindistus oleks olnud mõnevõrra parem, tuleksid ideed ja eelkõige power hoopis paremini välja. Viimast on tunda, kuid see vajaks paremat esiletoomist. Sellise muusika jaoks oleks lindistus pidanud olema tihkem ning jõulisem. Samuti oleks olnud veidi huvitavam, kui Spitblood julgeks rohkem heli ja lugude arran¸eeringuga eksperimenteerida, sest annet meestel on. Loodetavasti bändi arenedes saavad need vead parandatud ja Spitblood saab lahti noortebändi staatusest, mis neid on kahjuks pikemat aega saatnud. 3,5/5