Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustuseks kohe välja ütlema, et tegelikult pole mulle metalcore kunagi meeldinud. Samas pole ma seda ka nii paaniliselt vihanud kui mõnda muud muusika¸anri. Aga kui rada7 jutukas toimusid kunagi regulaarsed metalcore’i bash’imise õhtud, kus täpselt kell 00:00 hakati selle pihta kas just andekaid, aga sarkasmist nõretavaid kriitikanooli pilduma, võtsin minagi neist osa, võrreldes metalcore’i emo ja popppungi ning muude muusika¸anridega, kus sponsoriteks juuksehooldusfirmad jms. Avaldades ühtlasi ka oma „No Fucking Breakdowns” reeglil põhinevat arvamust. Ilmselt oli mu eelarvamus – et metalcore kui ¸anr pole ei muna ega kana – ka üheks põhjuseks, miks ma kunagi sügavamalt ansambli Stem loomingusse ei sukeldunud. Teadsin Stemi kohta vaid seda, et nad on pärit Tartust, mängivad metalcore’i / modernset metalli ja radas olnud teemades on neid kiidetud. Aastavahetuse eel Von Krahlis toimunud kontserdi asemel, kus oleks olnud võimalus bändi loominguga tutvust teha, pidasin olulisemaks eri alkoholimarkidega soojenduse tegemist. Seega sai ka see võimalus tuulde lastud.

Oleksin pidanud teadma, et selline musikaalse karma raiskamine ei lõppe heaga. Esimesed ohumärgid ilmusid suve alguses, kui ühe koosviibimise käigus Ivo mulle Under Marié „Step Into The Lighti” remiksplaadiga deluxe-versiooni andis ja soovitas kuulata Stemi versiooni loost „That Dance”. Kergelt unelev indipopi lugu oli leidnud uue hingamise. Unelemine oli asendunud täpselt sihitud vihapursetega ning unelevad süntesaatorikäigud muutunud Piiblist tuttava nelja ratsaniku saabumist kuulutavateks Jeeriku pasunate sireenideks. Kui Under Marié käes oli lugu häbelik boheemlane, kes läbi roosade prillide jälgib kena tüdrukut, kellega õhtu mööda saata, siis Stemi kätes muundub boheemlane paranoiliseks stalkeriks, kel on kinnisidee, et daam kuulub ainult talle, olles valmis oma fiksidee sihtmärgi ükskõik mis viisil enda omaks tegema. Indiaani sõjakisa sämplite, hi-hat’i esile tõstva biidi ja vokaalide vastandamisega tundus lugu mulle värske ja kaasakiskuvana ning sai lausa üheks möödunud suve lemmiklooks. Tagasi vaadates oleks ma pidanud ette aimama, et regulaarne metalcore’i bash’imine internetis mu muusikalist karmavõlga kenasti suurendab, tuues endaga varem või hiljem kaasa tõsiseid tagajärgi. Samas pole inimkond oma üle 2000-aastase ajaloo vältel ohumärkide korrektse tõlgendamisega siiani korralikult toime tulnud. Nõnda ignoreerisin minagi neid märke seni, kuni see võimalik oli. Kuni viimaks oli aeg kõigi nende kurjade sõnade eest, mida As I Lay Dyingu, Heaven Shall Burni, Unearthi ja Through The Eyes Of The Deadi pihta heidetud sai, vastust anda. Ja väiksema avalikkuse ees, silmi maha lüües, üles tunnistada, et jah, vähemalt ühel juhul meeldib mulle metalcore. Selleks üheks juhuks on ansambli Stem debüütalbum „Marble Men”.

Ükskõik kuidas mu eelarvamustest metalcore’i vastu küllastunud aju ka ei üritanud, ei suutnud ma seda plaati endale ebameeldivaks muuta. Miks see nii on, hakkas mulle kohale jõudma siis, kui plaat mängijas oma viiendat mängimiskorda lõpetas. Hoolimata tänapäeva inimese kapseldumisest kõnelevast kontseptsioonist, kurjalt sisisevast elektroonikast ning Meshuggahi suunas kaabut tõstvatest riffidest, peitub „Marble Meni” sisemuses rõõmsameelne poppalbum, mis iga kuulamiskorraga aina rohkem ja rohkem pinna peale ronib, moodustades viimaks ühtse terviku, mille puhul kuulajal on peaaegu võimatu aru saada, kus tehniline progressiivmetal lõppeb ja popp algab. Igas loos on midagi, mis sunnib sind peatuma ja tagasikerimisnuppu vajutama, et kindlaks teha, et helid, mida sa just kuulsid, olid tõesti päriselt, mitte aga lennuka ettekujutuse vili – näiteks 80ndate gooti mõjutustega süntesaatorikäigud „Pre-Evilis” või aeglaste breakbeat’idega algav „Sequence of Nothing”, kus Mortal Kombati laadset olelusvõitlust peavad hardcore, blastbeat’id ja vana hea popppunk. „Marble Meni” vokaalefektid manavad silme ette lapsepõlve, mil sai stereomaki helikanalinupuga mängides kaja tehtud, ise samal ajal mõeldes, et ega Grandmaster Flashki kõvem miksija pole. Kuid kõige suurem üllatus ootab kuulajat eelviimase loo, „Soulstorm Frenzy” näol, mis tekitab tunde, nagu asuks kuulaja kujuteldava orkaani keskel. Kitarrid ja trummid mõjumas kurdistavate tuuleiilidena, samal ajal kui vokalistid Taavi Narits ja Mart Kinkar kõlavad kui mürisev kõu ja maa sisse tungivad välgunooled. Enne kui lugu 360-kraadise pöörde võtab, muutudes vihmasaju ja merekohina sämplitega saadetud akustiliseks kitarripalaks, mis võtab nõnda kenasti kokku ka terve albumi, kus eri stiilid kohtuvad, üksteisele kummardavad ning asuvad Eesti metalskenes uut ajajärku kuulutama.

Kümne aasta pärast vaatab laiem avalikkus „Marble Menile” tagasi kui Eesti skene ühele uhkemale tunnile. Ja kui mingi ime läbi nad seda tegema ei peaks, siis minult saab see alati kiitust kui ainus metalcore’i reliis, mis mulle kunagi on meeldinud.