Ruisrocki festivalil avanes võimalus intervjueerida Porcupine Tree frontman’i Steven Wilsonit, kellel on alati miskit käsil. Seega tõeline töönarkomaan. Uurisingi lühikese aja jooksul tema tegemistest ja tulevikuplaanidest. Juttu oleks jätkunud kauemakski, aga kahjuks pressis ajalimiit peale ja At The Gates oli vaja ka üle kaeda. Meeldivat lugemist!
Steven, täna esinete Ruisrockil ja vaatan, et teil ei olegi tuuri käimas, one-off show’d ainult. Tahate rohkem suve nautida?
See aasta pidi meil vaba olema. Eelmisel aastal olime tuuril peaaegu 9 kuud ja lõpetasime Soomes natuke enne jõule ja olime üpris väsinud. Me ei tahtnud aga käest lasta võimalust esineda sel suvel mõningatel festivalidel. Me ütlesime, et ei tee pikki tuure, vaid astume üles ainult festivalidel, sest see on suurepärane viis tutvustada end uuele publikule. Kui sa esined sellisel festivalil, siis arvan, et 60–70% inimestest pole meist kunagi kuulnud, ja see on meile väga tähtis. Kui sa tuuritad, siis su sihtgrupiks on inimesed, kes sust juba ammu teavad, ja see ongi festivali ja tuuri vahe. Festivalil esined ju teiste bändide fännidele ka ja see on hea võimalus uusi fänne juurde saada.
Eelmisel aastal tuuritasite ka Anathemaga
Anathema on meid viimase 3–4 aasta jooksul soojendanud küll, jah.
Vot. Lugesin üht intervjuud sinuga ja hiljem ka Dannyga ning selgus, et sa produtseerid nende uut albumit. Kas koos esinemise eesmärgiks oligi teineteist paremini tundma õppida või on produtseerimise jutt alles kõlakas?
Natuke mõlemat. Anathema on bänd, mida olen imetlenud. Arvan, et meil on muusikaga mingi seos. Nende juured on hoopis erinevad sellest, mis nad praegu teevad. Nad alustasid ju metalbändina ja arenesid keerulisemaks art rock bändiks. Teisest küljest, me alustasime pehmemalt ja aja jooksul hoomasime metalit ja rokki oma loomingusse. Oleme vist jõudnud Anathemaga samasse punkti. Panin ka tähele, et paljud meie fännid on ka Anathema fännid. Arvasime, et nad on tore bänd, kellega tuurile minna. Me ei tundnud üksteist veel tol hetkel, kuid pärast paari tuuri, kui saime lähemalt tuttavamaks, eriti Dannyga, tuli idee, et peaksin neid kuidagi uue plaadiga aitama. Praegu ma veel ei tea, kuidas see hakkab välja nägema, kuna mul on palju tegemist oma sooloprojektiga ja nemad alles alustavad salvestamist. Küllap ma miksin nende albumi, kuna mul on sellega palju kogemusi ja võib-olla annan siin-seal paar soovitust, aga kindlasti ei istu ma nendega 3 kuud stuudios. Mul kahjuks pole kellegi jaoks aega, et produtseerida nagu 5–6 aastat tagasi. Mul on nii palju teha, et tapaksin end muidu ära.
Teie oluliseks pöördemomendiks on „Lightbulb Sun”, kus võtsite enam-vähem selle suuna, kus praegu olete. Vaadates aga teie DVD-d „Arriving Somewhere..-”, jäi meelde, et te praktiliselt ei mänginudki lugusid, mis ilmusid enne „Lightbulb Suni”. Esitasin sarnase küsimuse enne ka Tommy Victorile: miks on see nii? Kas arvad, et see on liiga erinev praegusest stiilist? Muud põhjused?
Hea küsimus. See pole miski, mida me teadlikult teeme, kui setlist’i koostame. Üritame lihtsalt panna kokku lugusid, mida meile meeldib mängida, mis töötavad koos hästi, tekitavad setis hea flow. Tuleb meelde, et esitasime tollal lood „Don’t hate me” ja „Even Less” „Stupid Dreamilt”. Me vist vanemaid lugusid tõesti ei mänginud. Esimeste albumitega on see teema, et stiili poolest nad ei sobi enam tänapäevaga. Ligi 95% meie publikust on lisandunud tänu viimasele kolmele albumile. Kuni „Lightbulb Sunini” müüsime 25 000–35 000 plaati üle kogu maailma. Nüüd müüme kümme korda rohkem. Pole kahtlustki, et osa publikust on avastanud ka varasemad plaadid, aga enamus samastab ennast Porcupine Treega ikkagi „In Absentiast” alates. Ausalt öeldes tunneme praeguse muusikaga suuremat lähedust. Kui mõtled muusikast kui bändi iseloomu ja selle pideva muutumise peegeldusest, on see väga loogiline. See on sama, kui panna selga samad riided, mida kandsid 20 aastat tagasi. Sa oled vist liiga noor selle jaoks…
(Naerame.) Jah, ma oleksin alles mähkmetes.
Näed, kui paneksin selga riided, mida kandsin 15-aastaselt, siis ma ei tunneks ennast väga mugavalt ja see on hea analoogia.
Sa pole järgmist argumenti kunagi ümber lükanud ega kinnitanud. Paljud fännid räägivad, et alates „In Absentiast” on kõik albumid kindla kontseptsiooniga ehk concept-albumid. Lugesin kuskilt, et „In Absentia” räägib kohati sarimõrvarist, „Deadwing” toetub filmistsenaariumile jne.
Sõltub sellest, kuidas defineerida sõna „kontseptsioon”. Minu jaoks tähendab concept-album vahetevahel seda, et album üritab rääkida mõnda lugu, kus albumi alguses on samad tegelased, kes lõpuski, ja ma pole kunagi teinud sellist albumit. Ma arvan, et selliseid albumeid on väga keeruline teha, kuna sa jõuad punkti, kus jutt hakkab dikteerima, millist muusikat sa kirjutama pead. Minu jaoks on see vale, kuna muusika peab alati olema esikohal. Öelnud seda, on siiski igal albumil mingi keskne idee. Mitte küll kõigil neist, aga enamusel kindlasti. Ma ei kirjuta lugusid ühekaupa, vaid väikeste gruppidena samast teemast. „Fear of A Blank Planetil” keskenduvad kõik lood ühele teemale, „Deadwing” toetub stsenaariumile, „In Absential” olid vast pooled lood ühele teemale keskendunud ja ülejäänud olid iseseisvad. Mul on keeruline kirjutada albumit, kus on lihtsalt 10 lugu peal. Kui nüüd vastata sinu küsimusele – nagu eelnevalt mainisin, sõltubki kõik sellest, mida sa mõtled kontseptsiooni all. Kui mõne jutu rääkimist, siis ei. Kui seda, et osa lugusid keskendub ühele teemale, siis jah.