Kunagi ammusel, aga võib-olla ka mitte nii ammusel ajal, said kokku paar sõpra. Neil oli soov teha bänd.
„Teeme bändi,“ ütles üks neist.
„No olgu, teeme. Mis bändi me teeme?“
„Noh, metal bändi võiks teha.“
Noogutati.
„Aga mis metalit me tegema hakkame? Neid žanreid on ju mitmeid ja me peaksime valima ühe neist,“ pakuti välja.
„Ma ei tea, metalcore’i?“
„Krt, see žanr on liiga üleküllastunud. Aga vahet eriti pole. Teeme teistest erinevat metalcore’i, aga samas ikkagi metalcore’i. Sellist keskmise tempoga. Kohati aeglasemat. Aga et mitte liiga üheülbaliseks minna, siis vahel võib tempokamaks mõned kohad ajada“
„Olgu, teeme. On veel vaja midagi teada?“
„Noh, lugudes võiks palju breakdowne olla ja kohati võiks ka puhas vokaal kõlada, et näidata, et me oskame ka laulda, lisaks korisemisele“. Ka see mõte kiideti heaks. „Mõned üksikud meloodiad vahele ja peaks toimima küll.“
„Vahest võib ju. Aga kas taolisi bände mitte liiga palju juba pole?“
„Mis tähendab liiga palju? Kunagi ei ole liiga palju. Vaata, Burn Stillil on fänne ja These Broken Remainsil on fänne. Küllap jätkub meile ka“
„Olgu, kus proove tegema hakkame?“
„Mu vanaema laudas.“
„Seal on sead ju“
„No seda parem. Jookseb mõni põrsas proovitegemise ajal meist mööda, astume talle saba peale ja saab siukse searuige kätte, et oi-oi-oi. Siis saavad teised taolised bändid meile õla peale patsutada ja öelda "Jube hea pigsqueal ikka!".“
„Aa…no ok. Bändi nimeks saab…?
„Oot…leian mõne bandname generatori…moment. Still Haunts Me sobib või?
„Suht deathcore nimi küll. Lisaks saab veel nalja teha, et Burn Still Haunts Me. Läheb.“

Tõenäoliselt nii Still Haunts Me kokku ei tulnud, aga võib-olla ka tuli. Igatahes pärast seda dialoogi ja mitmeid esinemisi, mida bändi andunud fännid, kelle vanus on alles välja selgitamisel, tuliselt kiitsid, salvestati lõpuks EP, mille nimeks sai „Remains of Decay“. Saadeti see ka arvustamiseks. Pikalt silmitsesin plaati enne, kui plaadimängijasse panin. Silmitsesin nii eest kui tagant, nii pimedas kui valguse käes, nii UV lambi all kui oma pimikus. Mingeid salasõnumeid ma sealt ei leidnud, kuid ka mitte midagi muud köitvat. Vahelehel oli ka ainult selline tüüpiline info: kes on liikmed, keda tänatakse, kus salvestati. Ei laulusõnu, ei laivipilte ega muud põnevat, mis lisaks kuulamismaterjalile ka silmarõõmu pakuks. Ka bändinime kohal olev kummitus on pigem naljakas kui tõsiseltvõetav ning tuletas meelde anekdooti tüdruku, vanaema ja küsimusega „Kes on lits?“ Aga kõik see polegi vast nii tähtis tänapäeva digitaliseerunud maailmas, MP3’del ju ka pilte küljes pole. See selleks. Panin plaadi peale ja asusin kuulama. Kuulasin korra, kuulasin kaks. Korraks mõtlesin, et pean plaadimängija parandusse viima, sest jäi mulje, nagu see ainult ühte lugu mängikski. Ei, lugusid ta vahetab, nii et viga ei saa olla plaadimängijas. Kuulasin veel mõned korrad, lülitasin pleieri välja ja jäin mõttesse. Mind hakkas vaevama tugev dilemma: kas oli nüüd hea või täiesti mitte midagi ütlev?

Pärast pikki mõttetalguid jõudsin järeldusele. Üksikasjalikult pole mõtet lugusid lahkama hakata, sest neid on ainult viis ja tundub, et kõik on n-ö ühe valemi järgi kokku treitud ning põhimõtteliselt nõretavad klišeedest, mida sai juba eespool dialoogis mainitud. Rifid on tugevad, kuid kohati on kõrged meloodiad sisse mängitud lohakalt ja kisuvad üldmulje alla. Kaarel Seina trummimäng on täpne, isegi väheke tehniline, kuid võiks olla palju mitmekesisem, kui see EP peal tundub. Kõige rohkem küsimusi tekitas vokaal. Joonas Kerge saab suurepäraselt hakkama madala korinaga, kuid üritades seda vähegi agressiivsemaks või kriiskavamaks muuta, tundub see pingutatud. Albumi produktsioon on küll hea, kuid ainult sellest, noored bändimehed, ei piisa. Hea kvaliteediga lugusid salvestada pole tänapäeval kuigi raske ülesanne.

Olin veidike liiga kriitiline, aga minu arvates peaks bänd läbi mõtlema, mis on nende tugevad ja nõrgad küljed. Vaheldusrikkus oleks täiesti teretulnud, sest pärast mitut kuulamist ei jäänud ükski lugu ega meloodia meelde või kummitama. Ka lüürika avalikustamine oleks teretulnud, sest kohati oli väga raske aru saada, kas karjed ongi niisama karjed või karjutakse mingeid sõnu.

Isegi Eesti oludes on see EP keskpärane. Kui võrrelda teiste taoliste bändidega, siis absoluutselt mitte midagi uut. Kui oleksin plaadifirma omanik, poleks EP üldse muljet avaldanud. Aga kui kunagi täispika albumini jõutakse, siis loodetavasti on see nauditavam kuulamine, kui seda oli EP.