Ilma 1989. aasta Rock Summeril toimunud Stone’i kontserdita oleks Eesti metalmuusika ajalugu kindlasti hoopis teistsugune. See oli üks neist haruldastest sündmustest, mis sundis seda näinud inimesi pille haarama ja bände moodustama. Nüüd, seoses "Stone: The Complete“-boxi ilmumisega tuleb bänd uuesti kokku, et bassist Janne Joutsenniemi sõnul: „piitsutada ka seda surnud tuurivärki veel kord korralikult.“ Esimene piitsutamine leiab aset 27. veebruaril Rock Cafe’s ja sel puhul rääkisin Janne Joutsenniemiga Viru hotellist, Ameerika tuliveest ja Stone’i kestvast pärandist.
Stone läks laiali 1992. aastal. Peale seda olete uuesti kokku tulnud aastatel 2000, 2008 ja nüüd siis 2013. Mis on see, mis sunnib bändi üha uuesti ja uuesti kokku tulema?
Kõik need meie reunionid on olnud seotud mingit moodi mõne meie plaadiga. Kõigepealt andis Megamania/Universal välja re-masterdatud versioonid meie vanadest plaatidest ja nüüd on ilmumas "complete box" mis sisaldab absoluutselt kõike, mida Stone kunagi on salvestanud. Alati kui midagi Stone’iga seoses ilmub, küsitakse meilt, kas me ka ei sooviks anda mõned kontserdid. Ja kui meil muude projektidega hetkel kiire ei ole, siis alati on lahe teha väikene ajarännak tagasi 1980ndate lõppu ja 1990ndate aastate algusse. Senikaua kui me oleme füüsiliselt võimelised neid lugusid laval mängima ja selleks avaneb võimalus, me seda ka teeme.
Otsus Stone’i lagunemise kohta tehti enne bändi neljanda albumi “Emotional Playground” ilmumist. Kas teadmine, et album jääb bändile viimaseks, muutis lindistamisprotsessi kergemaks või lisas hoopis stressi, et nüüd tuleb teha eriti korralik viimane album?
See on aastate jooksul millegipärast tekkinud valearusaam , et “Emotional Playground” pidi olema meie viimane album ja me otsustasime enne stuudiosse sisenemist, et nüüd aitab – paneme pillid kotti. Tegelikult tuli otsusus alles mõni aega peale “Emotional Playgroundi” ilmumist. Olime hakanud vaikselt kirjutama ja harjutama lugusid tema järglasele ja siis selle protsessi käigus otsustasime, et nüüd aitab, järgmist plaati ei tule ning on aeg laiali minna.
Võrreldes eelmiste plaatidega oli “Emotional Playground” muusikaliselt laiahaardelisem, sisaldades lisaks otsekohesele thrash/speed metalile ka näiteks progemõjutusi. Kui Stone oleks jätkanud, siis mis suunas oleks ta sinu meelest muusikaliselt edasi arenenud?
Sellele on raske vastata, millised meie järgmised plaadid oleks olnud, kui me oleksime otsustanud jätkata, kuna bändis oli kaks selgelt erineva suuna fänni. Ühes nurgas olin mina oma soovidega teha rohkem progelikumat ja meloodilisemat muusikat. Teises aga Roope, kes soovis jätkata otsekohese speed/thrash metali radadel. Kui me oleksime jätkanud, siis kindlasti poleks järgmine plaat olnud otsekohene metalküte. Pigem oleks see olnud meie nn eksperimentaalse kunstipasa plaat. Peale mida oleksime ilmselt jälle pöördunud tagasi oma juurte juurde.
Kui jälgida Soome raskema muusika netifoorumeid on näha, et Stone on noorema publiku hulgas endiselt väga populaarne. Kas on üllatav, et bänd, mis pole ligi 20 aastat aktiivselt tegutsenud, leiab endale üha uuesti ja uuesti noore kuulajaskonna?
See on jah olnud üks väga positiivne üllatus minu jaoks. Kindlasti mängib selles oma osa ka Roope karjäär Children of Bodomi ridades. Noored on uurinud millega Roope enne Bodomit tegeles ja avastanud siis, et – ohhoh – on olemas selline bänd nagu Stone ja noh, see on ainult lahe, et me sedasi uusi kuulajaid leiame. Kindlasti ei saa muidugi unustada ka seda, et Soome praeguse hetke suurimate metalbändide Stam1na ja Children of Bodom liikmed on nii mõneski intervjuus välja öelnud, et Stone oli üks peamisi põhjusi, miks nad metalit tegema hakkasid.
Mis põhjustas kitarrist Jiri lahkumise bändist No Anaesthesia! tuuri ajal?
Täielik ja totaalne huvipuudus bändi suhtes. Härra loobus peaaegu täielikult trennides käimisest ja tõmbus lugude kirjutamisest tagasi. Sellel hetkel jõudsime otsusele, et targem oleks otsida endale uus kitarrist.
Miks ei õnnestunud Stone’il korralikult läbi murda Ameerika turule? Te olite saanud korraliku plaadilepingu USA-s ja isegi Metallica Lars Ulrich ütles koos teiega tehtud raadiointervjuus, et te olete kindlasti üks järgmisi suuremaid breaktrough-bände Ameerikas ja et kui ta läheb San Fransicos plaadipoodi, siis Stone’i reklaamid on igal pool väljas?
Ei ole eriti mõtet spekuleerida, miks seda läbimurret ei toimunud. Stardipositsioon oli meil igatahes väga hea, mis siis hakkas kahjuks kapitaalselt lagunema. Oma osa mängisid kindlasti probleemid managementiga, lisaks ei saanud me Ameerika tuuri jaoks töölubasid. Seega me olime turistidena tuuril, mis pidi meid Ameerika publikule tutvustama. Meie plaadifirma Ameerikas, Mechanic, oli teinud tuuri suhtes majanduslikult halbu valikuid muude bändidega ja pidi oma kulusid kärpima. Ilma töölubadeta bänd Soomest oli ideaalne kulude kärpimise objekt, seega meie saime tuurilt kinga ja Voivod tuli meie asemele. Kõike sellist toimus kulisside taga ja meie enda väärtust tundva bändina mõtlesime, et mida vittu me siin klounaadis osaleme, lähme parem tagasi Soome. Samas võimalused suureks läbimurdeks olid kahtlemata olemas. Bändina andsime endast kõik ja igal kontserdil, kus me mängisime, saime publiku kaasa elama ja kogusime fänne. Nii kurb kui see ka ei ole, mõnikord jääb sellest aga lihtsalt liiga väheks.
Tuuritasite 1989. aastal Aameerikas koos Testamendiga. Millised mälestused on sellest tuurist?
Neist mõnest kontserdist, mis me koos tegime enne kui Voivod tuuril meie asemele tuli, on mul ainult väga head mälestused. Saime kohe suurteks sõpradeks ja jagasime isegi tuuribussi. Jootsime Chuck Billy viinast kapitaalselt purju nii, et ta jäi laua alla magama, mille peale Alex Skolnick hakkas kohe vaest indiaanlast aasima: "you drank firewater, firewater”. Testament oli tippvormis ja saalid olid täiesti täis, selles mõttes ideaalsed tingimused, kus mängida.
Tänapäeval on Soome maailmas tuntud metalmuusika mekana, kus peaaegu igal linnal on oma suur metalfestival ja metalbändid müüvad kergelt täis plaatinaplaadi normi. Kuid kuidas oli mängida metalbändis Soomes 1980ndtel? Kui lugeda tolleaegsete HC-punkarite, nagu näiteks Terveet Kädet, mälestusi sellest ajast, siis veel vähemalt 80ndate keskel tuli mentaalselt valmis olla, et peale kontserti asju pakkides võib löömaks minna.
1980. aastatel Keraval üles kasvanud noorena tean vägagi hästi, mida tähendas olla natuke erilise muusikamaitsega noor. Kõik kuulasid rockabillyt ja mina punki ja…nn maailmade kohtumisi tuli ikka suhteliselt palju ette. Lõpuks hakkas rockabilly skene vaikselt vähenema ja olukord normaliseerus. Gümnaasiumis leidsin metali ja juuksed hakkasid pikemaks kasvama, tänu sellel tuli muidugi ka probleeme ette, aga 1980. aastate teisel poolel oli kogu maa justkui üleöö sama mõtteviisiga inimesi täis. Aasimist ja vägivallaga ähvardamist tuli muidugi endiselt ette, kuid enam ei olnud sa nii üksi.
Rock Cafés toimub Stone’i neljas kontsert Tallinnas. Millised on mälestused varasematest kontsertidest?
Väga head! Me oleme tegelikult juba neli korda Tallinnas esinenud! Kaks korda aastal 1988, Rock Summer 1989. aastal ja mingi klubi, mille nime ma enam ei mäleta kas 1991. või 1992.aastal. Rock Summeril oli siiani kõige suurem publikuhulk, mille ees me oleme esinenud ja selle kontserdiga on mul ainult eriti helged mälestused. Tol hetkel oli hakanud vaikselt pihta iseseisvumise protsess ja oli hea olla osa sellest. Sellist inimeste vahel tekkinud ühtekuuluvuse ja sõbralikkuse tunnet, nagu me Rock Summeril kogesime, pole me kunagi hiljem tundnud. Oli väga lahe olla osa sellest.
Rock Summer ´89 ajal andsite Viru Hotelli baaris Eesti raadiole intervjuu, mis on siiani üks kõige naljakamaid, mis kunagi Eesti raadioeetris on kõlanud. Kuidas vastaks Pekka täna küsimusele „Onko helppo soittaa kahte bass rummua?“
Hahahahaha. Nüüd tuleb küll käed üles tõsta ja öelda, et sellest intervjuust puuduvad mul küll absoluutselt igasugused mälestused.
Kas on tõsi, et oleksite äärepealt oma Rock Summeri esinemise maha maganud, kuna esinemisjärjekorda oli muudetud ja sellest oli unustatud bändile rääkida?
See juhtus sedasi, et me olime tulnud Tallinna juba eelmisel päeval ja veetnud kogu õhtu, öö ja osa ka kontserdipäeva hommikust suurel hulgal viina juues. Mingil hetkel pärastlõunal koputas südametunnistus hingele, et võiks ehk natukene nüüd ka magada, et esinemise ajal täiesti koomas ei oleks. Läksime hotelli magama teades, et kontsert on 22:00 õhtul ja saame mitu head tundi magada. Millegipärast oli otsustatud, et kontsert toimub aga kell 18:00, millest meid unustati teavitada või siis ei saadud meid kätte. Noh, kes see seda enam ikka teab. Olin just hotellis magama jäänud kui tuli telefonikõne, et teie kontsert algab 30 minuti pärast ja auto ootab juba maja ees. Olin täiesti segi ja küsisin ainult, kas kell on tõesti juba nii palju ja vastus oli, et jah. Ega siis midagi, mehed üles, autosse ja Lauluväljakule. Päris hektilised mõned minutid olid seal, aga kui intro läks käima ja see tohutu suur inimmeri tegi häält, siis pea sai kohe hetkega selgeks. Samasugust adrenaliinilaksu ootan muidugi ka Rock Cafes. On väga lahe üle nii pika aja taas Eestis mängida.
Lisainfo: http://www.rada7.ee/yritus/66516