Õpetaja Sven Grünberg oli esimene, kes hindamisel mu filmi “Kõik muusikud on kaabakad” teemadel sõna võttis ja muuhulgas ka kiita julges. Nüüd hiljem istusime maha ja sain parajale peapesule lisaks päris põneva intervjuumaterjali. Kuna kuuldu oli mulle endale väga huvitav, mõtlesin, et jagan seda vestlust siinse muusikaringkonnaga – vast on põnev teilgi. Kuna vestluse algteemaks oli mu film, siis on küsimused ka vastavalt formuleeritud ja loomulikult ma ei salgagi, et ma tahaks, et te kõik ka mu filmi kinno vaatama tuleks, …aga mitte ainult seetõttu ei taha ma seda vestlust avaldada.

Olete õpetanud nii Soome kui ka Eesti filmikoolides peaaegu kakskümmend aastat. Oma õppejõu ameti tõttu olete näinud ja hinnanud ka filmi "Kõik muusikud on kaabakad." Mis Te arvate, miks on peagi Eestis linastumas sellist provotseerivat pealkirja kandev film?
Tühja sest pealkirjast – pealkirjastada võib nii või naa. Küsimus on ikka sisus ja vormis, eks ole? Mul on kaksipidised tunded selle filmiga seoses. Autoriga on natuke keeruline rääkida, aga hea uudis avalikkusele on see, et tulemas on väga andekas kinematograafilise nägemisega režissöör, kellest ma väga palju tulevikus loodan. Ja hea, et see film on kunstilises mõttes tõsine õnnestumine, kuigi sisuline külg jääb minu arvates väheütlevaks. Mida vanemaks ma saan, seda vähem tähtis on minu jaoks kunst. Peamine on see, kas on midagi öelda, kuid muidugi, parim on, kui tarkus on hiilgavas kunstilises vormis. Ma väga ootan ja loodan, et sa pöörduks tulevikus rohkem sügavamate teemade poole, sest näen ka seda potentsiaali väga tugeva visuaalse, kinematograafilise taju kõrval ja arvan, et just tarkuse ja headuse poole peaks vanem põlvkond oma nooremaid kolleege aitama. Tee tuleb muidugi igaühel ise käia ja vahendid valida, kuid suunda, kust tasub otsida, saavad ja lausa peavad aitama leida “vanakesed”. Seda ei räägi ma mitte ainult kui õppejõud, vaid kuna olen filminduses tegev olnud kolmkümmend viis aastat ja minu kogemus filmiga on palju mitmetahulisem, kui tavaliselt heliloojatel. Olen mitmes filmis osatäitja olnud, paljude režissööridega arutanud filmi sisulist külge. Olav Neuland tahtis omal ajal arutada kõike – alates stsenaariumi üksikasjadest kuni fotoproovide ja muude detailideni välja. Lühidalt, kogu paketti.
Praegusel ajal on paika loksunud, et helilooja teeb ainult muusikat ja ongi kõik, kuid samas on mul hea meel, et Eesti filmis on hakanud muusika olema viimastel aegadel olulisel kohal.
Varem seda võimalust, et saad filmis ka muusikat teha, niipalju ei olnud. Mõtiskledes selle probleemi üle olen jõudnud järelduseni, et Tarkovski mõju tervele Eesti filmitegijate põlvkonnale oli kahjuks ootamatult…halb. Sain ühel hetkel aru, et ta mõjutas tervet põlvkonda, kes hakkasid nö väikesteks tarkovskiteks, keda nad oma olemuselt keegi ei olnud. Tarkovski oli muidugi geniaalne režissöör, aga tema suhe muusikaga oli… Ta enamjaolt ei tahtnud uut muusikat, kasutades klassikat või isegi välistas muusika – keskendudes poeesiale, visuaalsetele kujunditele, tekstile ja muidugi näitlejale.
Kahju ja isegi kadedaks teeb, sest mulle oleks muidugi sobinud see tänane, uue põlvkonna muusikalise keelega suund, mis on alanud meil ehk Õunpuust.
Näiteks Neuland nõudis liig tihti muusikareale mõttetuid üksikuid klõnkse-plõnkse ning mul on sellisest aja raiskamisest tuliselt kahju, sest selle asemel oleksin võinud teha palju rohkem muusikat. Praegugi, mitukümmend aastat hiljem, kehitad vaadates õlgu ja mõtled, et kurat, režissöör ajas ja nõudis siin ikka jama küll.
Muusikale võiks jääda filmis ka omad võimalused – "Hukkunud alpinisti hotellis" on see võimalus olemas, aga Tarkovski liigse mõju all olevad tegijad tõrjusid liig tihti muusika filmi keskmest perifeersemale aladele, “teise ritta”. Aga näiteks animafilmis olid hoopis teised lood.
Kuid rääkides veel üldisemast problemaatikast… Euroatlantilise kultuuri keskmes on ikka olnud lihtsalt mõjuvus, aga ei ole traditsiooni, et mõtestada, mis mõjub, mis toimib. Ja negatiivne mõjub alati tugevamalt. Väga kerge on mängida laval pätti või kaabakat, aga proovi sa mängida pühakut. Ka lapsele jääb hunt paremini meelde kui Punamütsike.
Parim filmiroll läbi aegade minu pingereas on Ben Kingsley mängitud Mohandas K. Gandhi (rež: Richard Attenborough, helilooja: Ravi Shankar). Kolm tundi pühakut mängida, see on näitleja enesetapp, aga see on siiski võimalik ja Ben Kingsley tegi selle ära!
Peaks palju rohkem näitama seda, et saab elus asju ajada ilma vägivallata, ilma negatiivseta. Saab – on võimalik! Siin võib mängu tulla ka maitseküsimus, aga minu arvates peaks tehtama palju rohkem filme tarkadest inimestest, kellel on midagi teistele öelda ja veel parem – õpetada. Me ei peaks tegelema mitte meeltesegadusega, vaid püüdlema meelte selginemise poole. Kõik maailma targad: Buddha, Jeesus, Konfutsius jpt on rõhutanud, et ärge sõbrunege rumalatega. Dhammapadas on öeldud: „Kui te ei leia endaga võrdset või endast paremat teekaaslast, siis minge üksi!”
Ei peaks laskuma kloaaki, sest sinna võidki uppuda – jääd terve elu tuhnima sõnnikuhunnikus. Kindlasti tuleb südamest kaasa tunda õnnetutele ja ükskõik kui rumalatele inimestele, aga filmitegemine ei aita neid – kui sa näitad filmis, et mingid tibid ei tea, kas kõigiga keppida või mõnega jätta keppimata, siis see on sisulise lati alla laskmine. Arukas oleks keskenduda tarkadele asjadele ja olulistele küsimustele. Meie elu on liiga lühike, et kõiksuguse jamaga tegeleda. Isegi tarkadele asjadele ei jõua piisavalt keskenduda, miks siis veel lollustega tegeleda. Nii võiks mõelda ka filme tehes.
Muidugi, pidu peab ka panema, aga ka seda võib teha sisukalt ja kvaliteetselt.

Te kujundasite suurel määral ümber rokk- ja pop-muusikat, õigemini inimeste taju, mis võiks (veel) olla. Kas tajusite tollases rokkmuusika ringkonnas nn "kaabaklust" või peeti pigem Teid ennast "kaabakaks"?
Oh ei. Pole sellise küsimuseasetuse peale varem isegi mõelnud, sest muusikud on pigem ikka sinna "leebikute" hulka kuulunud. Rusikamehed, killerid ning muidupätid peavad ju füüsiliselt “kanged mehed” olema, aga muusikud nende hulka küll ei kuulu. Ise mängisin juba kuueteistaastasena koos tolle aja tippmuusikutega ning kaabakluseks küll aega ega tahtmist polnud. Ja tõelistest kaabakatest muusikuid küll ei tundnud ega isegi teadnud kusagil olevat. Muidugi, tol ajal joodi päris hullult, kuid näiteks narkoprobleeme polnud. Vähemalt mina nendest ei teadnud. Eks kaabaklust laiemalt, eriti poliitilist oli ikka, aga seda on alati olnud – läbi maailma ajaloo. Kõik inimsuhete keerukused – ka see on alati olnud. Võib öelda, et inimene on juba eelduses vigu täis, sest ta teeb valesid otsuseid, aga me teeme neid enamjaolt seetõttu, et meil puudub kogemus. Kui sa pole abielus olnud, siis kogemuse puudumise tõttu ei saa ju osata endale elukaaslast valida. Olen täitsa sama meelt Sokratesega – kui õpilane talt küsis, kas abielluda või mitte, siis vastas vanake, et muidugi abiellu. "Kui tuleb õnnelik abielu, siis saad õnnelikuks, kui õnnetu, saab sinust filosoof!"
Miks on abielu vajalik – seetõttu, et õpitakse arvestama teisega, see aitab ületada meie kõige suuremat probleemi – omaenda egot. Aga paraku nii lihtsaid asju üldiselt, vähemalt piisavalt, ei räägita – ei öelda kasvõi seda, et kui me ei ole iseendagagi rahul, kuidas me saame siis teise inimesega pidevalt rahul olla ning eks see olegi probleemide lõpmatuks allikaks, millest tõsi küll, on võimalik palju olulist õppida. Seetõttu on püsisuhe hea ja enamjaolt vajalik. Kohtusin just ühe viiekümne aastase inimesega, kes ütles: „Näed, ma poleks iial arvanud, et nüüd veel endast poole noorema naisega…” Ma vastasin talle: „Mis seal siis imestada? Sinust on saanud täielik standard. Aga tahad olla sügav.”

Rokk- ja pop-muusika on rohkem äri kui kunagi varem, kas selliste materiaalsete küsimuste ja sellega kaasneva kaabaklusega teil polnud siis tegeleda vaja?
Ei olnud ja põhjus oli lihtne – siis ei teeninud rokkmuusikaga, millega tegelesin (popiga teeniti), mitte midagi. Nüüd teenitakse ja sellest ka need probleemid.

Kas uuendused kui sellised muusikas on tihedalt seotud oma ajastuga? Kas võib ka leiduda ajastuid, mil ei olekski mõistlik uuendusteni püüelda?
Kõik sõltub sellest, mida tehakse – ma olen alati tudengitele öelnud, ärge kartke olla vajadusel ka trafaretne, ärge midagi kartke, kuid enne, kui te reegleid hakkate lõhkuma, tuleb need omandada! Kui teha "Wikmani poisse", siis seal ei ole ju mõtet sürri korraldada. Tuleb teha seda, mida teos nõuab. Filmimuusika loomise teebki keeruliseks see, et helilooja peab valdama niivõrd palju erinevaid stiile ja vahendeid…
Rokkmuusika uuendustest rääkides: ma ei pea ennast kitsalt mingi ühe stiili järgijaks, kuigi Mess oli omal ajal populaarne, aga see oli lihtsalt erandlik aeg üle maailma. Väga kummaline hetk, mil isegi suhteliselt laiad massid olid huvitatud süvamuusikast, mida esindasid näiteks Yes, King Crimson, Genesis, Emerson, Lake & Palmer, Focus jt. Need grupid tegid palju rohkem süvamuusikat kui näiteks Viini klassik Joseph Hayden, kes kirjutas märksa meelelahutuslikumat muusikat, põhiosas vikerviise, kuigi muidugi, tal on ka sügavamaid teoseid.
Kui me räägime aga muusikast üldistavalt, siis professionaalsetel muusikutel kipub lapsepõlv ära jääma. Samal ajal, kui teised jooksevad mööda kuurikatuseid, pead sina harjutama heliredeleid. Aga teine nähtus on, jah, tõesti see, et enam ka ei pea muusikat mängida oskama… Ma ei usu samas, et need kooslused väga kauaks nö mängu sisse jäävad. Esimese Rock Summeri ajal, kui Johnny Rotteni bändi kidramees Robert „Lu” Edmonds kutsuti kohalikule punküritusele, siis seal ta ütles: „Kõik on tore, aga mängida võiks ka osata.” Ehk siis, ükskõik, kui punk sa ka oled, siis oskusi võiks ikka olla.
Ka Soome tuntud filmihelilooja Johnny Lee Michaels kurtis kunagi mulle, et oli loll, kui omal ajal ei õppinud piisavalt muusikat. Ta taipas, et paljud olulised muusikalised ideed vajavad teatud tehnilisi oskusi, et neid väljendada. Ei suuda orkestreerida – ei saa ikka metsasarvedega hakkama, oboe ja tšello käivad üle jõu.

Kuidas “Hukkunud alpinisti hotelli” filmimuusika vastu võeti?
Mitmeti. Ja väga värvikalt. Kromanovile algul üldse ei meeldinud, kuid siis tahtis jälle, ka minule üllatuslikult, kõikjale vaid elektroonikat panna. Pärast Tallinnfilmi kunstinõukogus oli tõsise arutuse all, et peab vist kogu filmile päris uue korraliku muusika kelleltki tõsiselt heliloojalt tellima ja praeguseks tuntud heliriba prügikasti viskama. Ka Moskva kunstinõukogus (sisuliselt tsensuuris) sai nalja. Öeldi, et kõik muidu vinks-vonks, kuid see Pink Floydi muusika tuleb kindlasti välja vahetada. Ja kui tollane Tallinnfilmi direktor mõmises, et mis te nüüd, meil üks Eesti poiss (kelle nime ta muidugi ei teadnud) tegi, siis olevat peainkvisiitor rusikaga lauale põrutanud ja käratanud: “Mis te peate meid siin lolliks, arvate, et meie pole siin Pink Floydi kuulnud või?” Kuna aga kõik tähtajad olid ületatud, lasti film siiski sellisena lõpuks ekraanidele. Esilinastusel Moskva kinomajas oli saal puupüsti täis ja filmist sai tõeline hitt – mujal N. impeeriumis ehk enamgi, kui Eestis. Esimesel aastal oli 18 miljonit pileti ostnut. Hiljem, 1982. aasta lõpus, tehti mulle just “Hukkunud alpinisti hotelli” muusika pinnalt ettepanek vahetada välja Tarkovski ja Nikita Mihhalkovi filmide helilooja Eduard Artemjev, et hakata Mihhalkoviga koostööd tegema, kuid selleks oleksin pidanud alaliselt elama minema Moskvasse. Ütlesin, et mul on seal sõpru, kelle juures vajadusel elada, kuid nemad ütlesid, et milles asi, ostame sulle Moskvas korteri, tule ainult! Muidugi ei huvitanud mind Moskvasse alaliselt elama minna ja nii see asi jäi, kuid ega ma seda otsust sugugi ei kahetse, sest siinne elu on mulle pakkunud erakordseid võimalusi alates sellest, et olen ainus eestlane, kes korraldanud kõik kolm dalai-laama visiiti meile ja muid rohkem või vähem uskumatuid kogemusi.

Kas praegune rokk- ja pop-muusika rahuldab Teid või võiks sellel olla rohkem ambitsiooni? Milles see ambitsioon võiks seisneda?
Seis on üllatavalt hea. Palju on hästi või isegi väga hästi laulvaid-mängivaid muusikuid. Ambitsiooni võiks olla vähem ja oskusi rohkem, kuid peamine on siiski, et oleks, mida öelda. Kuid selleks on vaja targemaks ja paremaks õppida. Tarkuse aluseks on aga analüütiline mõtlemine, mis aitab mõista ja selgineda kes, kus, mis, kuidas, milleks jne. Pideva mõttetegevuse tulemusena hakatakse maailma paremini mõistma ja siis on ka mida öelda, mida väljendada. Arendamata meelega tehtud muusika võib küll hetkeks pinnale tõusta, kuid ei saa pea kunagi klassikaks, selle sõna parimas mõttes. Ja muidugi on vaja teha väga palju, kordan, väga palju tööd, et end ajalukku saada. Puht muusikaliste oskuste ja tarkusepüüdluste kõrval tuleb õppida olema viisakalt pealetükkiv, sest praegusaja intensiivses maailmas jäävad tagasihoidlikud, tihti ka väga andekad inimesed lihtsalt “mängust” kõrvale ja kui neid keegi juhuslikult ei märka, siis võibki jääda kõrvaltvaatajaks selles mängus, mille nimi on elu.

Kas noore muusikuna mõtlesite kunagi ka selle peale, et kasvatate muusikaliselt oma põlvkonda?
Oh ei, kuigi teadsin, et teen mitmeid asju meil Eestis, aga ka kogu N. impeeriumis, esimest korda.

Kui ohtlik on Teie arvates nähtus, kus alternatiivsed rühmitused produtseerivad muusikat (teise albumi sündroom) puhtalt müümise eesmärgil?
Arvan, et elu on liiga lühike, et teha tühiseid ja mõttetuid asju. Vaid kasumit silmas pidavad tegevused ei too üldreeglina oodatud tulemust.

Kas peaks üldse sellesse kommertsi mingisuguse painega suhtuma?
Igasugune paine kammitseb ja takistab tegijat. Vaid rahulik ja keskendunud meel võimaldab head resultaati.

Küsis õpilane Heleri Saarik