Swarn, Tiit Pähnapuu ja Anti Lillak
Tänavuse lõikuskuu võib meie death metal skene jaoks õnnestunuks lugeda. 2. augustil andsid USA plaadifirma Redefining Darkness ja Hollandi leibel Raw Skull Recordz kahasse välja korraga koguni kahe Eestimaise surmametalli bändi plaadid. Nendeks on Deceitome’i „Flux of Ruin” ja Swarni „Black Flame Order”. Tartu crust death’i jüngritega kollektiivist Swarn sai vesteldud bändi sünniloost, albumi väljaandmisest ja kosmilistest hirmudest. Evely Petersonile jagasid oma mõtteid Tiit Pähnapuu (muusika ja instrumendid), Anti Lillak (lüürika ja vokaalid) ja Keiu Grossberg (albumi kujundus).

Tiit, sa oled nii-öelda Swarni elulepuhuja. Räägi, kuidas sa jõudsid sellisele death ja crust metalini. Kas see tee on olnud sinu jaoks sirgjooneline või täis keerdkäike?

Tiit: Alustasin pungist, sealt liikusin edasi hardcore-pungi peale, aga õige pea jäi sellestki väheks. Siis mängisin ma mingi aeg hästi palju crusti – see on ka selline kiire ja vihane, suhteliselt noisy muusika. Mingil hetkel jäi omakorda ka sellest väheks. Sai siis katsetatud black metaliga ning alles siis, kui ma olin andnud välja Swarni esimese EP [omanimeline minialbum, mille andsid välja Depressive Illusions Records Ukrainast, Wulfrune Worxxx Prantsusmaalt ja kodumaine Trash Can Dance aastatel 2017–2018], mis oli üsna selline blackened crust – selles oli tuntavalt black metali mõjutusi– , tekkis idee, et võiks teha hoopis death metalit. Ma ise olen küll väga valiv death metali suhtes. Kuulan pigem vanakooli, milles on pungilikumaid jooni ja lihtsakoelisemat rütmi. Mulle meeldivad väga näiteks Entombed, Bloodbath, Dismember ja teised sellised vanad nimed. Tänapäeval on ka tagasi tulnud vanakooli death metali laine paljude uute heade bändidega, näiteks Pyre Venemaalt. Nad on ka veidi lo-fi, aga samas laheda atmosfääriga. Ma keskendun Swarniski atmosfäärile ja lihtsusele, tehnilisema värgiga samas nii väga ei suhestu. Kuna olen kuulanud crusti, siis punk-rütm ja crusti lihtsus on paratamatult tunginud ka minu loodavasse death metalisse.

Millises punktis tuli Anti bändi?

Tiit: Teadsin algusest peale, et kuna ma ei oska laulda, siis on vaja leida kedagi vokaale tegema. Leidsime esmalt Kanadast ühe tüübi nimega Heirdran. Tema tegi EP-le vokaali, aga too ei olnud selline, nagu ma tahtsin, seetõttu jätkasin tükk aega otsinguid. Tahtjaid oli tegelikult küll, aga mõnedki neist olid juba hõivatud muude projektidega. Kunstnik Rainer Parijõgi soovitas uurida Tartu black metal rühmitusest Pergerus. Sain sealtkaudu Antiga kontakti ja proovisime.

Anti: Tiidult pakkumist saades ma päris kohe midagi ära ei otsustanud. Kui kuulsin Rainerilt, et otsitakse deathi vokalisti, kuulutasin ma esmalt seda Pergeruse seltskonnas, kuna meil on kurja hääle tegijaid siin seltskonnas tegelikult rohkemgi. Aga ühel hetkel mõtlesin, et miks ka mitte ise proovida.

Tiit: Mulle selles mõttes Anti väga meeldib, et tema fantaasia läheb minu fantaasiaga põhimõtteliselt üks-ühele kokku. Ühiseks jooneks on näiteks kosmilise õuduse teema. Siiani on super töö olnud.

Anti: Tegelikult kutsusin Tiidu sujuvalt ka oma bändi Langenusse, kus meil oli just sellal kitarristi koht vabanenud. Nii et kaup kauba vastu tehing.

Kuidas valmis plaat „Black Flame Order”?

Anti: On bände, kes teevad lugusid jämmides. Meil niiviisi pole, Swarnil teeb muusika peamiselt Tiit ja sõnu oleme mõlemad kirjutanud. Kui jõuan, siis teen tavaliselt esmalt vokaalide demo, et oleks aru saada, kuidas asi töötada võiks. Samas oleme lindistussessioonil sõnad ja rõhud tihtipeale ka ümber teinud, kui ideede settides tekib tunne, et lugu kõlaks teisiti hoopis paremini.

Tiit: Sa oled mänginud „Black Flame Order”il pilli ka. Mõnedel lauludel ma ise lihtsalt ei suutnud enam käike välja mõelda.

Anti: Plaadi viimase loo „Enlightenment from the Dark” lõpuosa on minu looming. Esimene pähetulnud käik Tiidule meeldis, nii et see läks kohe töösse.

Tiit: Arvan, et kui albumit teeb paar inimest, nagu meil, siis on tulemus kindlasti terviklikum. Kui palju erinevaid inimesi teeb ühte plaati, siis võib asi minna sogaseks – selles segunevad mõjutused ühelt, teiselt, kolmandalt, neljandalt ja viiendalt. Aga eks see ole kõik vaate ja maitse küsimus.
Swarn – "Black Flame Order", kujundus Keiu Grossberg
Keiu, sina oled „Black Flame Orderi” kunstilise kujunduse autor. Valgusta selle sünni tagamaid!

Keiu: Minu jaoks oli Swarni albumi sünd üks ütlemata põnev protsess. Kuna olen Tiidu ja Antiga juba varasemalt tuttavad, siis õnnestus mul kuulda ka lugude esimesi versioone. Kui Tiit albumikaane sooviga minu poole pöördus, tundsin isegi pisut lapselikku elevust – nüüd oli mul põhjust jälle kunstitarbed kätte haarata ja nikerdama hakata. Sisuliselt anti mulle vabad käed, kuid oma ideid presenteerides mõistsin, et muidu nii leplik Tiit on oma loomingut puudutavate asjade suhtes märksa kriitilisem kui igapäevaelu puudutavates küsimustes. See utsitas mind tegema miskit detailsemat ja läbimõeldumat; tahtsin, et kaanel poleks lihtsalt pilt, vaid lugu, mis iga pilguheiduga pisut avarduks.

Teie albumi annavad välja Hollandi plaadifirma Raw Skull Recordz ja USA Redefining Darkness Records. Kuidas jõudsite nendeni?

Tiit: Kuna ma tean, et nende plaadifirmade alt on tulnud välja head muusikat – näiteks seesama Pyre Venemaalt – , siis lõpuks sai julgus kokku võetud ja saadetud oma muusikat Redefining Darkness’i ninamehele Thomas Haywoodile. Kuna talle asi hullult meeldis, siis saatis ta selle omakorda edasi Hollandi plaadifirmale Raw Skull Recordz. Nad annavad plaate ühiselt välja. Nii et „Black Flame Order” peaks olema ilmunud korraga nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Muidugi oli ka keeldumisi. Saatsin mõnda kohta veel, aga kes ei vastanud üldse ja kes ütles, et nende plaadifirma on pankrotti läinud.

Anti: See on vist päris tavaline, et tüübid annavad väikestes plaadifirmades asju välja omaenda raha eest ja ekstreem-muusikas sa ei saa seda muidugi kunagi tagasi. Nii et sa lihtsalt matad raha puhtast entusiasmist kellegi muusikasse, kuni ühel hetkel tuleb muu elu vahele. Võib-olla pead hakkama lapsele koolitarbeid ostma või midagi sarnast ning ei saa enam uputada raha sellisesse musta auku.

Tiit: Ma olen muidugi väga tänulik nendele plaadifirmadele, et nad võtsid meid oma tiiva alla ja andsid meile võimaluse. Meie omalt poolt tahame kindlasti teha nendega pikemaajalist koostööd. Kindlasti ei jää see praegune ka meil Antiga viimaseks täispikaks albumiks.

Räägime ka lugude sisust. Kas teil on uuel albumil oma kuulajaskonnale mingi sõnum?

Anti: Sõnu kirjutama asudes küsisin esmalt Tiidult, milline temaatika võiks lauludes valitseda. Niipea, kui temalt see kosmilise õuduse märksõna ära tuli, oli sealt juba lihtne hakata edasi mõtlema.

Tiit: Surmast ja verest on juba lauldud küll.

Anti: Jah, võib-olla see ei pakukski enam väga vaimset pinget. Album ei õpeta kedagi, aga ta puudutab inimese varjatud alateadvuse neid tahke, mida me võib-olla enamasti püüame vaigistada. Olukordades, kus me leiame ennast järsku mingis abitus olukorras, teevad alateadvuses valitsevad hirmud meist pisikesed abitud loomakesed kuskil toiduahela üsna allotsas. Ja see ei pea olema mingisugune suur iidne jumalus teispoolt tähtkujusid. Tegelikult satume me sellistesse olukordadesse aeg-ajalt ka täiesti juhuslikult ning siis võib meie instinktiivne reaktsioon teinekord olla üsna hirmutav – et kuidas kaotame taolistes olukordades oma nii-öelda tsiviliseerituse.

Tiit: Ma siiski loodan, et kuskil kosmoses on miskit suurt ja kurja…

Anti: …kes mängib planeetidega nipsu. Aga isegi ilma selleta on meil pidevalt pisikese abitu hiirekese instinktid, hoolimata sellest, et me oleme hiirtest evolutsioonis üsna kaugele jõudnud. Kohtumine tundmatuga – kas olukorraga, mida me ei suuda valitseda või mis iganes jõuga – võib meid üsna ära keerata.

Swarni laulusõnad on üsna palju inspireeritud Lovecraftist. Kui reaalne on teie jaoks hirm kosmilise tühjuse või seal varitseva võimaliku ohu ees? Kas mõtlete selle peale igapäevaselt?

Tiit: Mulle endale isiklikult väga meeldib, et ümberringi on suur tühjus ja et on kohti, kuhu inimene kunagi ei küündigi. Ja samas mõelda, mis kõik seal teisel pool kosmost võib peituda.

Anti: Lovecraftil oli omamoodi pentsik stiil, ta lisas pea iga nimisõna ette mõne negatiivse omadussõna. Aga põhjus, miks ta väga paljusid on kõnetanud, on selles, et tema loomingut läbiv mõte sündis omal ajal päris õigel ajal. Just seesama teadmine, et meie mõistus ei pruugi küündida kõige seletamiseni ega meie eksistents olla üldse mingilgi moel tähenduslik. See oli toona valitseva positivistliku ellusuhtumise jaoks mõnes mõttes suur ärataja. Inimkond toodi maa peale tagasi tõdemusega, et tegelikult on kosmos nii suur, et universaalses plaanis oleme me mitte keegi. Ja see, kas elu planeet Maal on või ühel päeval järsku pole, ei oma näiteks taevakehade liikumise ja teiste primaarsete loodusseaduste kõrval absoluutselt mitte mingit tähendust. Jah, me oleme siin oma igapäevastes tegemistes kinni, oma rõõmude-murede-plaanidega. Võib-olla näivad need meie jaoks olulised, aga kui me püüame oma eksistentsi panna mingisugusesse suuremasse terviklikku süsteemi, siis ei jää sellest kõigest mitte midagi järele.

Tiit: Lovecraft oli suure tõenäosusega ikkagi natuke ka peast soe ka. Ta mõlemad vanemad lõpetasid ju hullumajas. Ma arvan, et see, mis ta kirjutas, tuli tema jaoks üsna naturaalselt.

Ja kui hulluks te ennast peate?

Anti: Vaatame, kuidas aastad lendavad ja algselt väiksena tundunud veidrused aina süvenevad – kuhu see kõik välja jõuab.

Kuula ja telli:
https://redefiningdarknessrecords.bandcamp.com/album/swarn-black-flame-order
https://rawskullrecordz.bandcamp.com/album/swarn-black-flame-order

Varasem materjal:
https://swarn.bandcamp.com/