Alustan provokatiivselt ja tunnistan, et muusikaliselt mulle Taak eriti korda ei lähe, kuna leian, et nende näol on tegemist paraja ummikteega. Selline museaalse väärtusega kiivalt vitriinis hoitav objekt, milliste kohta armastatakse öelda, et küll omal ajal ikka osati. Hoolimata sellest, et valmimisjaks on märgitud anno domini 2012. Vähemprovokatiivselt sõnastatuna kõlaks see kui entusiastide poolt entusiastidele tehtud. Viimaste hulka ei ole mul paraku au kuuluda.
Teisest küljest imetlen Taaga doomi-tunnetust. Vastandumist tavapärasele tragöödiamõttele, mida näiteks angloameerika doom esindab, ning seejuures omapäraselt "praktilist" huumorimeelt demonstreerides. Kaamose ja elujanu vägikaikaveos, võrdselt mõlemale poolele pöialt hoides (käesoleval albumil esindatud lugudes "59 kraadi põhjalaiust" ja "Vagu"), on suudetud vältida dualismi langemist, mis muidu hukatusmuusikale nii iseomane on. See on vundament, millel mina Taaka püsimas näen ja vahest selles peitubki nende loomingu ugri-mõõde – mitte niiväga selles, et nad on Eestist ja laulavad eesti keeles.
Muidugi viskas kasvõi Type O Negative terve eksistentsi vältel julgeid võllanalju, aga neis oli alati üksjagu melodramaatlist sentimenti (loomulikult kandsid nad selle välja, selles ei ole küsimus). Selle meelevaldse võrdlusega ei taha ma öelda, et Taak üleilmsest doomiskenest kuidagi kõlbelisem või ehtsam oleks. Teatud plaanis lihtsalt omam, aga seetõttu mõnes teises plaanis ka raskesti omastatavam, kuna ugri-doom on üsna kitsa nišši veelgi kitsam nišš.
Võtame kasvõi esitluslaadi, Mart Kalveti vokaalipartiid. Primitivismi triumf, just nimelt esteetilistest standarditest kõrvale kalduv. Ent ometi vahetu, kantud tegemisrõõmust ja säriseb dionüüsuslikust potentsiaalist. Ainuke häda, et nagu primitivism ikka, nõuab see pahatihti valmisolekut pikantseteks naudinguteks. Nii mõnegi kuulaja jaoks võib see saada komistuskiviks.
Ja see on nende kuulajate tragöödia, sest sellisel juhul jääb neil saamata doos hästiistuvat satiiri, sest Taaga pakutav psühhedeelse värvingu ja hukatuslik-ahistava atmosfääriga raskemuusika on otsekui paranoiateemade käsitlemiseks loodud. Nii nende teemade üle naermiseks, kui ka nende dekonstrueerimiseks/lahtimuukimiseks.
Need 5 silmapaari on sind terve artikli lugemise aja jälginudAlver Linnamägi
Olgu selle parimaks näiteks pala nimega "Oraakli vastus on alati surm", mis on vähemalt pealkirja järgi nii doom, kui üldse olla saab. Aga surmakultuse takkakiitmise asemel naerdakse hoopis lõpukuulutajate viletsuse üle, kelle prohvetitalent seisneb selles, et nad pakuvad oma kuulajatele täpselt seda, mida nood kuulda tahavad. Ühesõnaga on tegemist libedate meemimüügimeestega.
"Kusagil struktuurides" läheb veelgi kaugemale, paljastades ühtaegu ka poliitbroilerite hirmuäratava päritolu ning demonstreerides Taaga haaret olla korraga nii päevakajaline kui ajatu.
Albumi parimaks palaks pean viimast lugu "Surnud mees ja tema sarv" – raske astumisega idamaise kõlavürtsi saanud rituaalne tükk, mis pajatab millestki, millest mul puudub nii aim, kui huvi selle nüanssidest aimu saamise vastu. Aga see on iseäranis õnnestunud lugu, ikka väga õnnestunud. Sellesse on kätketud kõrbedüüne ja liivatormi stiihiat.
Kuigi pean nentima, et "Rist viletsuse teel" on uuema hingamisega kui Taaga eelmised kaks albumit, jääb selle muusikaline iva minu jaoks ikkagi pisut kaugeks ja ma ei oska tegelikult isegi seda öelda, miks "Rist viletsuse teel" Taaga parim album on. Äkki seepärast, et "Rist viletsuse teel" ei ole vaid hästisõnastatud ja korralikult duumrokkiv plaaditäis tumedust, vaid sellega on suudetud nihestatusest uut ja päris omaette seisvat väärtust luua.