Ülevaade novembris ilmunud muusikaga vähem või rohkem seotud artiklitest. Miks sildistada indiplaadifirmade väljaandeid, kellel on UNESCO’s käpp sees; kuidas isegi staarid ei ela muusikast ära ja on sunnitud tegema juhutöid; miks hiinlased sekkusid USA edetabeliärisse ja kuidas riigiorgan DJ Khaled’i taga kiusab.
Kui saabun Tartu ja SPARK Makerlabi maja üles leian, käib seal juba laupäeva hommikul verejanuline lahingurobotite ehitamine. Usk nooremasse põlvkonda on taastatud. Ent olen majja tulnud teisel põhjusel. Samas majas ehitavad neli tartlast maailmas ainulaadset tehnoloogilist, mugava kasutajaliidesega disaintoodet.
2016 võib kirjutada Eesti muusikaajaloo õpikutesse kui aasta, mil alustati Eestis vinüülplaatide pressimisega. Mäletan, et kui ise seda uudist lugesin, ei tundunud see üldse usutavana. Viimased viis aastat on vinüüliportaalide artikleid ja uudiseid lugedes kujunenud arusaam, et neid tehaseid on vähe, pressimismasinaid juurde ei tehta ja nende parandamine oskusjõu ja varuosade puudumise tõttu on ülikeeruline, kallis või koguni võimatu. Kuidas on see võimalik, et just nüüd Eestis sellise võimekusega tehas üles seatakse? Olukorras, kui uudisekünnise ületab iga infokild, mis räägib kuidas Jack White’i Third Man Records mõne pressi või mõni uue seadme leiab? Seetõttu tekitaski uudis kohe huvi uurima minna, kuidas? Aega mõnele küsimusele vastamiseks ja pressimise näitamiseks leitakse ühel kevadpühapäeval, kui neil on vaja tööle tulla ja ühed plaadid lõpetada.