Marion Pärtin külastas kolme päeva jooksul Tallinn Music Week’i Linnalavasid ja erinevaid kontserdipaiku ning nüüd on teil võimalus lugeda tema ülevaadet nähtust, kuuldust ja kogetust. Lugu on avaldatud koostöös Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi Muusika osakonna Muusikakriitika erikursuse õppejõu ja LUUBI ALL kultuurikriitika foorumi eestvedaja Gerhard Lockiga.

Minu missioon oli jõuda nii paljudele põnevatele üritustele Tallinn Music Weeki raames, kui vähegi võimalik. Suurepärane muusikafestival algas minu jaoks neljapäeval hubases Reval Cafe kohvikus Telliskivi loomelinnakus.

Kogemuse avalöögi andis I Wear* Experiment, mis jäi juhuslikult esimeseks ja viimaseks bändiks kõigi kolme päeva jooksul, mille liikmetel oli terve esinemise vältel malbe naeratus suul. Maitseprooviks pakuti kolme lugu, kusjuures kõiki ühendasid avangardistlikud rütmid ja helimaastikud sel viisil, et isegi kohviku teenindajad nõksusid leti ääres. Viimane lugu meenutas teatud määral Ameerika helilooja Thomas Newmani loomingut, kelle stiilinäiteid võib kuulda filmides „Jarhead“, „The Green Mile“ ja „The Horse Whisperer“. Kellel jäi festivalil I Wear* Experiment kuulamata, saab seda teha juba 12. aprillil Telliskivi Loomelinnaku 4. sünnipäeva raames.

Järgnevalt astus lavale Brodka. Ma päris täpselt ei suutnud ära tabada mis, kuid midagi oli nende muusikas eksootilist. Mürtsuva bassiga hästi tuunitud puhta tehnoloogia pinnal kõlas lõikav vokaal. Kuna palad olid intensiivsed, meenutades poppi tantsumuusikat, oleksin ansamblit meelsamini kuulanud klubis, õnnelikel oligi see võimalus sama päeva õhtul Sinilinnus. Kuulamiseks pidi kõvasti energiat jätkuma, sest võrdlemisi raske oli jälgida ja kaasa minna. Brodka lõppedes tundsin pigem kergendust, vastupidiselt I Wear* Experimentile.
BrodkaKristel Aija
Viimaseks pärastlõunaseks esinejaks oli Flank. Tublid poisid, see pidavat olema nende esimene esinemine antud koosseisuga ning tundub, et kõva harjutamine oli kandnud vilja. Kuigi ma pole isiklikult sündipopi esifänn, siis tegelikult oli vahelduseks taolist muusikat päris mõnus kuulata. Pean ausalt tunnistama, et läksin neid kuulama väikese eelarvamusega. Nimelt ühe nende tuntuima loo – „Missing Light“ videos on laulja Tõnni vokaal väga raskepärane, ilma põhjata, justkui lohiseb järgi ja tekib tunne, et äkki ei vea enam tipunoodini välja. Täitsa huvitas, kuidas seekord õnnestub. Meeldiva üllatusena tulid kõik hõiked ja pikemad kandmised välja ilma suurema vaevata.

Melanhoolse ja depressiivse rütmi ning sõnumiga väristas õhtul Sinilinnu seinu Tanel Kuninga eesvedamisel iroonilise nimega ansambel Dahling. Kahtlemata oleksin ma võimalusel seda bändi läinud veel kuulama, kuid paraku nende panus festivalil piirdus ühe kontserdiga. Mainimata ei saa jätta, et nad mahuvad minu festivali Top 3 artisti hulka. Mängiti ka pala varsti ilmuvalt plaadilt, mida ootan põnevusega. Ilmselt toetan Eesti muusikuid ja tõenäoliselt ostan nende värske üllitise, mida kulutama hakata. Pool tundi nende esinemist jäi minu jaoks väheseks, kuid mis sa teed, kui vaja 233 artisti mahutada kolmele päevale. Iseäranis sümpatiseeris mulle vokaal, mis oli pigem mehine, mitte karune, sõnum mõistlikkuse piirides emotsionaalne, jäädes kaugele ülepingutamisest ja halast. Tundub, et nad kuuluvad tõusvate staaride hulka, vähemalt lootust on küllaga.
DahlingHanna Samoson
Neljapäevase päeva lõpetas üks Kuningas, teist festivalipäeva alustas järgmine Kuningas. Nimelt andis Marten kontserdi Delfi keskkonnas otseülekandena. Iseenesest tore – saad akustil mängiva Marteni reaalajas oma koju. Elamus on küll ära lõigatud, kuid siiski fakt, et tegemist on reaalajaga, justkui muudab tunnetust. Nagu ikka, esitas Marten ausa ja lihtsa sõnumiga lugusid, mis on peidetud teatava sügavamõttelisuse taha. Eks ta ise ka usub fraasi: „ainult armastus võib päästa meid“, mis juhtus mulle kõrvu jääma. Julgeks väita, et noormees on siiras kunstihing, isegi ta enda sõnul mõjub muusika ja muusika tegemine tema jaoks teraapilise vahendina.

Otseülekandesse mahtus veel Frankie Animal Marie Vaiglaga eesotsas, keda võisime imetleda Eesti Laulu poolfinaalis. Kõlasid indilikud juured, kergelt rockilike sugemetega. Kujutasin kohe ette, et võiks nende muusika asetada mõnda naisteseriaali konteksti, kus lasta sel kõlada mõne emotsionaalse koha peal, võimendamaks tundeid. Järgmisena avaneb võimalus neid kuulata näiteks Rakvere Teatrikohvikus või mai lõpus Tartus Genialistide Klubis. Igal juhul tasub ansambli Facebooki leheküljel silma peal hoida, seal on kontsertide ajad kenasti olemas, ehk see veel täienebki.

Odd Hugo oli üks kummaline ansambel, ma ei saanudki päris täpselt aru, millisele stiilile nad pretendeerivad. Iseasi, kas selge lahterdamine ongi vajalik. Igasugune mitmehäälsus oli minu jaoks põnev ning rõõmuga tundsin ära Oliver Vare vokaali, kes oli tegev ansamblis Neljapäev aastatel 2004-2011. Muide, kummalisi bände oli sel päeval veelgi, näiteks Luka Rock Cafes. Mulle justkui ei sobinud, et laval seisis üks ja ainus naisterahvas, laulis ning vahetas läpakas lugusid. Suhestumisvõimalus oli kadunud, pigem kuulaksingi taolist elektroonilist muusikat arvutist. Või samalaadset stiili viljelevad Sun Glitters ning Vul Vulpes laupäeval Nordic Hotel Forumi lobbys. Ma leidsin end pigem mõtlemast muid mõtteid, kui muusikale keskendumas, minu jaoks kadus ära kohalolu funktsioon.
Odd Hugo
Reedel Sinilinnus Rada7.ee presenteeritud Candy Empire ning DeLooze jäid minu jaoks kaugeks. Candy Empire oli lõputu roosamanna, üritades jääda kuhugi retrostiili raamidesse, ameerikalikusesse. Samas ma ei ole kindel, kuivõrd see õnnestus. Lauljatar küll hõljus ja vingerdas, aga tema vokaali polnud just kuigi palju kuulda. Iseenesest kitarristi oli palju põnevam vaadata, sest ta oli suhteliselt lava keskel, väga heal positsioonil, kas ruumipuudusest või oli see äkki taotluslik? Peale selle neid justkui piiras teatud jõud, mis ajab näpuga järge, kas mängitakse õigeid käike ja püsitakse taktimõõdus sekundi murdosa täpsusega. Pärast neid astus lavale DeLooze, viljeledes gootilike elementidega post-punki. Põhimõtteliselt oli võimalik kuulda ainult mürtsuvat bassi, see kõmises niivõrd üle, et lootusetu oli midagi muud eristada. Vaatemängu oli raske nautida, kuna stiil polnud just my cup of tea ning seetõttu ei õnnestunud neil pälvida minu totaalset süvenemist.
DeLoozeHeikki Leis
Seevastu Von Krahlis mänginud Rangleklods ei jätnud mind külmaks. Pungil täis saal, higised kehad ja hapnikupuudus käisid asja juurde. Korralik klubimuusika kõva visuaalse efektiga paratamatult tungis sisemusse ja ei tahtnud väljuda. Isegi pärast viimaste helide hääbumist jäi sisse saadud vibratsioon. Teatud energialaeng oli värskendav. Isiklikult vahetaksin mõned mainstream mitte midagi ütlevad klubihitid välja Rangleklodsi teoste vastu, miks peaks olema klubihiti sõnum tühine või üldse ilma sõnumita, miks ei võiks rohkem olla kuulda taolist liikuvat muusikat?
RangleklodsAron Urb
Päeva naelaks kujunes meie oma Elephants From Neptune. Mis ma oskan öelda, poisid olid laval nagu noored jumalad. Mitte ühelgi teisel ansamblil ma ei märganud nii kõva enesekindlust (või ego?) ja mugavust kui neil. Eesti Muusikaauhindade nominatsioon aasta ansambli ja aasta rockalbumi kategooriates on äkki siin omad jäljed jätnud (minugipoolest oleksid nad need kategooriad võinud ka võita, kui sellel on mingisugune tähtsus)? Olgu põhjus, mis tahes, mul oli hea meel, et kvaliteetne Eesti rockansambel oli festivali raames välja toodud ning isegi esmakordselt kuuldes võib-olla ei tajuks ära, et tegemist on kodumaise toodanguga. Mõnikord on justkui etteaimatav, näiteks mis akord tuleb või mis suunas meloodia kaldub, nende puhul kindlasti mitte – muusika oli täis üllatusi. Millegipärast ma arvan, et ka rockist hoidujatel on neid põnev kuulata, lihtsalt ettearvamatuste tõttu. Küll ma mõtlesin, keda laulja vokaal meenutab, aga välja ma igatahes ei mõelnud. Teatud sugemed on tajutavad, mis ilmselt pole taotluslikud, aga vot mine võta nüüd kinni, milles on asi. Kontsertidel tasub jällegi silma peal hoida, noored on väga aktiivsed ja salvestamishoos, praegugi on valmimas nende teine EP.
Elephants From NeptuneMart Sepp
Laupäeval oli Loomelinnak puupüsti rahvast täis, millest hoolimata pressisid end lavalaudadele Tenfold Rabbit ning NEØV. Esimene neist oli vägagi hoogne, rütmikas ja mõnus noortekas, kõva protsent puberteediealisi oli folk-rocki kohusetruult toetama tulnud. NEØV säras kenasti akustilise etteastega, mis sobitus kohviku pärastlõunasesse atmosfääri.

Õhtul jätkus pidu Von Krahlis. Isegi esimest esinejat, Andy Hug’i, oli märkimisväärne number inimesi kuulama jõudnud. Ujuva meloodiaga lood olid pigem uinutava mõjuga. Futuristlike elementidega käidi ümber mõistlikkuse piirides, püsides ikkagi kusagil reaalsuse piirimail. Wrupk Urei juhtus mind neutraalsele positsioonile jätma, jäädes seetõttu kaugeks. Usun, et just ansambli monotoonsus ja tükeldatus ei tekitanud erilisi emotsioone. Mooncake jäi uitava meloodia valda, rütmid olid kerged, aga progressiivne iseloom viis tunnetust edasi. Kahtlemata on nad loonud unikaalse koosluse post-rockilikust põhjast ja eksperimentaalsest ainesest ning küllap kuuleme neist veelgi. Zebra Island jäi müstilisuse valda. Nende katse viia meid troopilisse paika õnnestus süntesaatori ja vokaali koosmõjul. Kuna otsustasin Sõprusesse edasi tõtata, jäi minu kuulamine paari loo piiresse, mistõttu ei saanud ma nende unistustevalla piiridest täit ettekujutust.

Sõpruses kõlas Positivuse ja I Love You Recordsi valik. Seitsme tegutsemisaasta jooksul on MaiNekk leidnud enda niši kerge indilikkuse ja rocki vahemail. Laval oli lauljannaks sametise tämbriga Linnea Henriksson, tänu kellele sai kogu kompotti lisatud teatavat lummuslikkust. HighasaKite oli veel rohkem indi suunda kalduv. Silmad suletuna keskendudes, viis nende muusika kuhugi pärismaalaste väiksesse kogukonda või hõimudesse, hüttidesse. Sulgedega ehitud mikrid ja näomaalingutega liikmed olid nagu filmist välja võetud. Põnev oli ette kujutada, et nemad ilmselt imiteerivad midagi, mis kogukonna jaoks võõrastele on reaalses elus keelatud.
HighasaKiteAron Urb
Kuna festival oli kirev ja mitmekesise valikuga, siis tahes-tahtmata pidid paljud artistid minu valikust välja jääma. Ise oleksin soovinud festivalile veel paari lisapäeva, et jõuaks ära kuulata oma lemmikud ja lisaks avastada enda jaoks uusi artiste. Ehk avaneb selleks võimalus järgmisel aastal.