Kuulujuttude põhjal vaid perusid kontserte andev The Sexican on juba käesoleva nädala neljapäeval, 26. märtsil, Von Krahlis. Tallinn Music Weeki õhtuse festivaliprogrammi üheks avaõhtuks on sel korral Danish Night, arusaadava nimest tuleneva fookusega Taani bändidel. Lisaks The Sexicanile astuvad üles Rune Funch Picture Music, Lowly, Emil de Waal+ Spejderrobot ja Slowolf – kõik nad muidugi Taanist. Kes, kuidas ja mis täpselt on The Sexican, seda selgitab bändi liider Mike Hecchi.
Oskate paari lausega selgitada, mis The Sexican on ja miks teie kontserdile kindlasti tulla maksab?
Kõige parem, kui ise kohale tuleksid ja oma silmaga kaeksid. Muidu pakun, et midagi sellist – world rock, milles on elemente mariachist, balkanilt ja mustlasmuusikast. Kui suudad meie kontserdil postina paigale jääda, siis pead olema kas kurt või halvatu. Me ei ole enda kohta siiamaani veel ühtegi alla viietärnist kontserdiarvustust näinud. Loodetavasti selline tutvustus meelitab inimesed meid vaatama. Meie õige koht ongi laval, seal tunneme end kui kalad vees.
Viimase albumi tuuriga jõudsite Mehhikosse. Kuidas seal vastuvõtt oli? Selline põhjala bänd on Ladina-Ameerikas eksootika?
Selles mõttes jah eksootiline, et oleme Taanist. Mitte just väga paljud Skandinaavia bändid ei murra sellele turule. Kui oletada, siis arvan, et saime sinna seetõttu, et meil on mariachivaibi ja mõned lood on hispaaniakeelsed. Tänavu sügisel läheme sinna kolmandat korda tuuritama, oleme sealkandis juba omad joped.
Vaatan tuurigraafikust, et esinete maailmamuusikafestivalidest kuni staadionifestivalideni. On seal publiku vastuvõtu koha pealt vahet ka?
Üldiselt kipub maailmamuusika festivalidel multikultuursem publik olevat ja nad on oluliselt vabama olemisega. Söök ja jook paistavad seal samuti vähe etemad ja vaheldusrikkamad olevat, sest seal pannakse rohkem rõhku ümbruskonnas toodetu pakkumisele, mitte suursponsori nodile. Meile see sobib.
Rokifestivalidel on fookus rohkem suurtel nimedel kui kultuurikogemusel endal. Seal paistab publik kohale tulevat eelkõige seepärast, et nina täis võtta ja lava ees madistada. Meile istub selline lähenemine ka väga hästi, annabki võimaluse endast laval rohkem välja pigistada – vastupidavusega pole nagunii muret, neis asjus olen paras elektrijänes.
Mismoodi te oma mariachi, balkani ja vaudeville’i kõladeni jõudsite? Muidu on selline värk ju rohkem ameerikakeskne.
Ma ei teagi ühtegi teist bändi, kes sarnast rida ajaks. Ega me nimme erineda soovinud, lihtsalt töövehkimise käigus kuidagi läks nii. Otsustasin kohe alguses, et mingeid piire seadma ei hakka. Õnneks ei tekitanud selline lähenemine ülejäänud bändile mingeid probleeme ja nüüd me saamegi vabalt laenata ükskõik kust ükskama mida ja laulda just selles keeles, mis pähe tuleb. Me kasutame kõike alates kuuba folgist kuni ungari polkani, kui need paistavad konkreetse loo sõnumiga passivat.
Üks teine Taani bänd, kõvasti americanast laenav Get Your Gun käib siin regulaarselt, teate neid?
Nende ninameest Andreast tean küll. Kunagi produtseerisin oma stuudios tema endise bändi Bagdad Beati EP. Ta on tore vennike ja oskaja muusik. Muide, hiljuti mängisime koos ühe teise hullu kultuurideülest haaret omava Taani bändiga The Artems. Uuri nende kohta, nad on head.
Kas enda plaatide arvustusi loete? Kellega teid neis võrreldud on?
Eriti ei loe. Suuremates väljaannetes nagu Songlines, Billboard ja Rolling Stone ilmunuid oleme seepärast uurinud, et neis äramainimine on juba auasi. Need olid kõik väga positiivsed, kuigi eelistan professionaalsetele kriitikutele pigem tavakuulajate arvamusi, sest professionaalsetele kriitikutele makstakse suvalise pläma kirjutamise eest ka siis, kui ta kuulatavaga tegelikult kuidagi suhestuda ei mõista.
Muidu on olnud meeldiv, kui võrreldakse Gogol Bordello, Kaizers Orchestra ja Tom Waitsiga.
Soundcloudis kirjeldavad The Sexicani täägid world, gipsy, mariachi, rock ja political. Miks political?
See on meie intensiivse muusika all olev salakiht. Minu laulusõnad on väga poliitilised. Paljud lood on iroonilised seisukohavõtud sullerdavate poliitikute ja sõjaliste jõuvõtetega oma ideoloogiat eksportivate suuriikide aadressil. Sellega ei saa ju kaotada? Näiteks pala "Dreamscape Rendezvous", see võtab meie lähenemisnurga kokku.
Brezhnev, Stalin and Khrushchev
Planning a deroute bizarre
A bearded lady with a Molotov
Fleeing from a burning star
Üks Tom Waitsile omistatav ütelus kõlab nii: Härrasmees küll mõistab akordionit mängida, aga ta ei mängi seda. Te mängite. Leiate ise ka, et olete muusikaliselt pigem radikaalid?
Tõenäoliselt mõned niimoodi ka arvavad. Me ise mingit agendat taga ei aja, teeme seda, mida teeme. Muidu muusikaliselt radikaalne olemine on ju ok? Pole või?
Mis värk nende tehisvuntsidega on?
Kusotsast need võltsid on? Või nojah, tegelt on küll. Panime viimase vinüüliga paari vuntse tasuta kaasagi, kuna rahvas lihtsalt nõudis neid. Meie kitarrist Henrik Bak kunagi tuli naljaviluks tehisvuntsidega lavale ja miskipärast ta jäigi neid kandma. Nüüdseks on neist juba meie firmamärk kujunenud, teised bändid kleebivad oma logosid, me poetame tema kantud vuntse.
Mis te Eesti muusikast teate?
Mõne aasta eest kuulasin No Big Silence’t. Peale selle suurt ei tea ka. Äkki TMW’l jõuab midagi uurida. Või siis peame lihtsalt kunagi tagasi tulema.