Sõna võtab verinoor Loitsu kitarrist Markus.

Loits kui sõna, mida see sinu jaoks tähendab?

Kui esmakordselt kuulda, siis tuleb silme ette midagi vana ja maagilist. Konkreetne ja lihtne, talletub lihtsalt inimeste mällu.

Kuidas sa Loitsu sattusid?

Sain sinna bändi vana trummari kaudu. Tema teab Loitsu bassimeest härra M. Divine’i. Levis uudis, et Loitsul on viimane kontsert Gatesiga HRC laagris ja peale seda on kibekiiresti uut kidrameest vaja ja siis endise bändi trummar soovitas mind kitarri tinistama. Sain Loitsu bassimehe numbri, helistasin talle ja pakkusin end välja. Paar päeva pärast HRC laagrit saingi kõne, et homme on esimene proov, tule kohale. Kuna ma olin Loitsu muusikaga kursis, teadsin lugusid, siis näidati paar käiku ette ja paar esimest lugu proovis sai juba hindele "kolm miinus" tehtud.

Esimesed paar proovi olid küll nii, et enne istusin tükk aega ja mõtlesin, et kurat, mida nad minust arvavad ja kuidas ma hakkama saan. Ja siis läksin proovi… Esimese proovi ajal jalg ka tudises kergelt. Lätis "Borderrockil" oli esimene kontsert nendega, siis oli täitsa kindel tunne juba.

Mis tunne on olla nii nii noorena vanas kollektiivis? Nad on ju kõik suhteliselt vanad sinu jaoks. Kuidas te omavahel läbi saate?

Ma arvan, et nad tunnevad ennast ka ikkagi noorena. Noored muusikud, mitte vanad pensionärid, kes tahavad ameti kohe maha panna. Nendes on veel kõvasti jõudu. Mina ei tunne ennast üldse noorena nendega koos olles, nendega bändi tehes. Oleme kui üks mees.

Siiani kismasid pole olnud, saame hästi läbi. Üha enam ja enam võetakse mind omaks, nokkimist kui sellist ei ole. Mina olen selline tagasihoidlikum, mitte nii jutukas.

Mida sa Loitsust varem teadsid? On sul ikka plaadid riiulil olemas, laulud peas, kontsertidel käidud?

Jah, enne seda olin ma kolmel kontserdil käinud. Kõige esimene oli iseseisvuspäeva kontsert HR Tankris. Loits väga meeldis. Teist korda käisin ma Rockstarsis, kui oli nende uue täispika plaadi "Vere kutse kohustab" esitlus. Ja kolmas oli juba Loitsu väike tuur "Suomi Estland Perkele". Kõik kontserdid olid väga kihvtid. Olin lihtsalt väiksemat sorti Loitsu austaja.

Osad lood olen ma kuulmise järgi selgeks õppinud, kuna mul on ka muusikalist haridust veidike. Sai mängitud viis aastat tšellot ja kaks aastat trompetit Tallinna Nõmme Lastemuusikakoolis. Mingi väike põhi on sealt all. Kitarri hakkasin mängima kaks aastat tagasi, nii et kitarri olen ma tohutult vähe mänginud. Tänu sellele, et muusikaline põhi on, siis omandan ka kitarri tunduvalt kiiremini kui võib-olla need, kellel muusikalist haridust ei ole. See mängimine sai ka nii alguse, et sain sõbralt akustilise kitarri, millel oli viis keelt peal. Keeled olid näpulauast nii kaugel, et ma kuskil kuus tundi mängisin köögis pliidi kõrval ja näpud olid konkreetselt verised. Vihast lihtsalt mängisin, no peab tulema, peab tulema!

Sinu suurimad iidolid?

Kõige suurem iidol võib-olla ongi kõigile teada-tuntud vana hea Metallica. Isa on mul suur muusikakuulaja ja tal vedelesid kogu aeg igasugused plaadid riiulil. Ja ükskord juhtus kätte selline plaat nagu Metallica "And justice for all". Sealt üldse saigi minust rokkmuusika austaja. Olin siis umbes kaksteist.

Kas sa peale Loitsu veel kuskil mängid?

Jah, Pink Stringsis ja siis üks nimeta projekt. Pink Strings on selline Ameerika punkrokk. Raha me selle bändiga ei küsi ja ei tahagi küsida. Täiesti tundmatu bänd ju. Ei tea, kui kaua üldse seal tegutsen.

Töö ja kolm bändi. Kuidas sa jaksad?

Eks kunagi tulebki mingi projekt maha kanda. Aga kui inimene tahab, siis ta jaksab kõike. Mulle meeldib näiteks veel matkata. Plaan on Sinimägedesse minna.

Ühe sõbraga käime ka pankrannikutelt, majatellingutelt ja pooleliolevatelt majadelt köiega laskumas. Väga kihvt, see on väga hea hobi, ekstreem. Kunagi sai uiskudega ka sõidetud, aga ma lõpetasin ära, sest kukkusin väga halvasti. Tahtsin tagurpidi topeltsaltot teha, aga kukkusin selja peale. Seda trikki teevad maailmas ainult kümme inimest, ma tahtsin olla üheteistkümnes.

Räägi midagi sellist, mida mitte keegi ei tea veel. Sinu saladus?

Mul ei olegi saladusi, ma ei varja mitte midagi. Mõnes olukorras on ehk väikesed kompleksid. Viimane näiteks oli Pink Stringsiga lava peal. Miks ma üldse sellist muusikat teen? Tahaks siit ära minna, ära jalutada, purju juua. Proovi ajal mõtled, et võiks ju küll teha. Kõik teevad kino, mis ei ole halb tegelikult, aga asi ongi selles, et nad tahavad mind ka kino panna tegema. Pane aga nartsud selga ja roosad päikseprillid ette! Aga kamoon, ma jään iseendaks. Ma ei hakka midagi muutma!

Kui sa kodus oled ja mitte keegi ei näe, äkki on sul mingi salajane riietus, mida mitte keegi näha ei tohi? Kunagi oli üks reklaam, kus üks heavy-vend saatis sõbrad poodi, ise tõmbas roosad retuusid jalga ja hakkas Britney Spearsi järgi tantsima peegli ees.

Kodus kannan ma üldiselt koduseid lühikesi pükse. Aga kunagi mitme aasta eest lasin vanaemal õmmelda musta seeliku. Selline suur ja maani, kus on suur hõbedane gootirist peal. Vanaema veel küsis, et milleks mul seda vaja on. Ütlesin, et koolis on karneval. See on see, et kui tuleb idee pähe, siis tuleb see kohe ära teha, kuigi pärast mõtled, et see polnudki vajalik. Pärast mõtled, et maru naljakas oli. Karnevali dresscode on nüüd täitsa olemas! Selle idee andis mulle Korni laulja Jonathan Davis. Aga ma paraku ei kanna seda seelikut, lasin lihtsalt õmmelda. Kes tahab, võib minu poole pöörduda ja laenata seda.

Kuidas sa gootidesse suhtud? Seelik on sul juba olemas ju.

Võiks vähem värvida ennast või midagi. Pole minu rida eriti. Minu meelest see gootivärk on üldse karneval rohkem. Gootikarneval, ei olegi ekstra üritust vaja korraldada selle tarbeks. Gootide juures sa ei tea kunagi, kas ta on diskoarmastaja või kuulab metalit. Välimuselt paistab selline hull gooti metal-tibi ja ise kuulab sellist ulmelist diskot, et ma ei tea … Viimased padunarkomaanid kuulavad ainult sellist värki.

Otsid sa kuulsust või otsid sa eneseteostust?

Otsin eneseteostust ja kõike seda, mis mulle meeldib. Ja meeldib mulle muusika. See on hobi, see on elu minu jaoks. Kui sellega saab mainekas heas bändis kvaliteetset omapärast muusikat teha, siis miks mitte.

Sinu moto?

Kõige tähtsam on, et teeksid seda, mis sulle meeldib. Kui sa sellega ka kuhugi välja jõuad, siis on väga hea. Siis ei saa pärast enda üle nuriseda, et oled midagi valesti teinud.

Meestevahetus, küsimusterahe all on Lembetu.

Ma olen ammu tahtnud küsida, millest selline nimi nagu Loits? Mis on sellel bändil nõidusega pistmist?

Päris alguses Loits seda ideoloogiat ei ajanud ka ju. See oli rohkem selline mütoloogiateema. Nagu "Ei kahetse midagi" plaat tuli, kus pool plaati on Kaali meteoriidist ja vanemast teemast, ka rahvusromantiline, aga sellise nõidusliku ja müstilise auraga. Sealt on see Loitsu nimi ka tulnud. Tänapäeval võib-olla jah tundub ehk kohatu veidike.

Kui suunitlus muutus, miks siis nime ei vahetatud?

Aga milleks? Loitsu juba teati ja see suunitlus vaikselt läks üle. Siis oleks pidanud vaikselt nime ka hakkama vahetama: Loits, Lits, Litzmann, Rosenberg … (mahlaka irooniaga). Aga Loits sobib minu meelest tänapäeval väga hästi meile. Hea lühike eestikeelne nimi. Ja algselt ka rahvusromantiline.

Olete romantikud?

Ei ole, kindlasti ei ole. (jälle iroonitsedes)

Loitsu kidramees ehk Loitsu nõrgim lüli?

Niimoodi ei ole me kedagi välja vahetanud, et võiks nüüd öelda, et nõrk koht on. Trummid peaksid ka nõrk koht olema siis ju. Meil enne trummarit üldse ei olnudki.

Kuidas te uue kidramehega rahul olete?

Mis sa ise arvad, muidugi oleme rahul. Me ise oleme laisad ainult olnud, pole proove teinud.

Teisi kandidaate ka oli?

Oli küll, aga me ei jõudnudki rohkem kellegagi rääkida. Me otsustasime kohe ära, et võtame Markuse. See kõik käis kuidagi väga loomulikult jälle.

Aga see, et Markus nii noor on – pole hirmu, et ta hakkaks peret looma ja Loitsu sinnapaika jätaks?

Ta on just selles eas, et hakatakse vaikselt sebima :). Loitsus on kõigil pered, aga see ei ole küll mingi takistus olnud. Või on? Asi on inimese suhtumises, mitte töös ega perekonnas. See on võib-olla ettekääne.

Kas uue mehe tulekuga on Loitsus ka uued tuuled puhuma hakanud? Kuidas Markus bändi mõtlemisviisiga kokku läheb? Panete talle mõtteid pähe?
No loomulikult, ikka värsket verd. Suhtumised on muutunud, pingeid on kadunud ja selline vabam suhtumine on. Kõik on nagu kümme aastat elus tagasi läinud, siis kui sai veel liha süüa, ei pidanud kõrrega putru imema. Ta läheb meiega väga hästi kokku. Mõtteid pähe ei pane, tal on mõtteid enne seda juba kõvasti olnud. See oli ka üks põhjus, ega me ei oleks Loitsu võtnud lihtsalt head pillimeest. Muusika on küll kõige alus, aga mõtteviis on vähemalt sama tähtis.

Kunagi olite te hästi edevad oma esinejanimedega. Millega te nüüd oma edevust rahuldate?

Ma pole küll selle peale mõelnud, et spetsiaalselt esinejanimedega midagi väljendanud oleks. Meil üks mees vahetab kogu aeg nime. Teised on algusest peale ühe ja samaga olnud. Vahepeal oli isegi mõte, et lükkaks kõik pärisnimede peale, kaua me seal lolli mängime. Aga ega seda selle pärast ei tehta, et uudist oleks. Uudist mine loe internetist. Loitsu lugu on ühel Ameerika kogumikul, mis on pühendatud metsavendlusele, Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina bändid.

Oskad sa kommenteerida, miks Eesti bändid just Ameerikasse pürgivad?

See on mingi loll Vene ajast jäänud mentaliteet, et seal ootab hea põli. Nad tulevad üsna kiiresti kõik tagasi riburada pidi.

Räägi tuurist – kes, kus, mida, kuidas?

Tuur arvatavasti jääb ära, sest pole piisavalt huvi olnud ja pole ka piisavalt aega olnud tööd teha. Manatark on praegu stuudios ja ma olen Nailboardiga hõivatud. Aga pole hullu, meil on nii palju kontserte tulemas, mis olekski tuuri segama hakanud muidu. Näiteks Helsingis tuleb väga suur kontsert. Mõned üksikud tuurikontserdid on ka jõus, näiteks Iirimaa ja Saksamaa. Me teeme need ikkagi ära, aga mitte tuuri raames.

Millal siis uut plaati saab? Millal uus vinüül tuleb?

Meil on paar ideed isegi olnud. No eks te varsti Loitsu filmis näete, kuidas aastal 2005 praktiliselt midagi ei toimu. Ma tean, et see aasta lähebki lihtsalt mööda, et järgmine aasta on palju huvitavamaid asju. Ma olen plaaninud paari asja, aga saame noore poisiga hakkama ja siis alles hakkame mõtlema uutele asjadele. Bändiliikme vahetus võtab aega. Me oleme omavahel mõelnud, et järgmise aasta lõpuks oleks nagu õige aeg plaat teha. Ja ma tean, et lugusid on. Pole veel kindel, kas nende kahe plaadi vahele seitsmetolliste periood ka nüüd tuleb. Ei teagi, kas me seda teed üldse edasi liigume. Enne on vaja ju "Ei kahetse midagi" versioonid välja saada: vinüülid, kassetid ja CDd. See nimi on ikka väga suurt rolli mänginud Loitsu elus. Loitsul ongi plaadi nimed päris hästi töötanud. "Ei kahetse midagi" järgi tuntakse päris palju Loitsu. Kui mingi nali selle kohta käib, siis on teada, et see käib Loitsu kohta. Samas ma tean, et läänes on Loits "Legion Estland". Kataloogides on isegi nimed ära vahetatud.

Miks sa pilli nurka panid? Sa ju enam ei esine kitarriga?

Ei pannud! See on mul kapis! Üsna pea esinen jälle, ainult et mitte Loitsus. Paar korda oli kitarriga laval jama ja siis ma mõtlesin, et tegelikult on nii hoopis parem. Esimest korda esinesin ma ilma kitarrita Leedus, sest et juhtus mingi äpardus. Teist korda esinesin Lätis Entombedi kontserdil, kui pill transpordile vastu ei pidanud ja katki läks. Peale seda ei olegi enam kahe kitarriga esinenud. Mõned lood vajaksid teist kitarri veel, aga laval on ühe kitarriga hoopis parem.

Mõtle masinate peale? Millise masinaga võrdleksid sina Loitsu?

Tank ikka, mis see muu olla saab! Tankil on kaks mootorit, mina ja Atso, aga nad töötavad erinevatel põhimõtetel muidugi. Edasi viivad ikka. Ja siis Mantas oleks kahur ja Karjele paneks kereosa. Uus poiss on uus tankist, ei oska öelda veel, mis osa tal seal on. Nojah, ma jätsin tanki täiesti ilma meesteta. Võtame siis nii, et Markus sõidab kaasa praegu.

Loits.org