Sel pühapäeval 2. mail vallutavad Rock Cafe kõige ehtsamad Tarakanid otse Moskvast. Üritus „Punk Invasion vol 2“ toob koju kätte Venemaa aktuaalseima punkansambli Tarakany!
Tänaseks pea paarkümmend aastat koos mänginud Tarakany! on tuntud ja hinnatud kui energiline kontsertbänd. Oma roll on siin kanda karismaatilisel solistil Dima Spirinil. Ansambli helikeelt iseloomustab kaasaegne ja meloodiline, isegi veidi ameerikalik lähenemine punkrokile, millele annab eheduse ja sügavuse mõõtmed venekeelne lüürika.

1991. aastal kogunenud Tarakany! tõsisem tähelend algas 1998. aastal albumiga "Посадки нет" (Sissepääsu pole). Bändi töövõitudest väärib ka märkimist tõik, et pala "Я смотрю на них" (2001) on tänaseks Venemaa keskkoolide tutipidude mitteametlik hümn. Päris tippu tõstsid Tarakany! siiski "Улица свободы" (Vabaduse tänav; 2003) ja "Ракеты из России" (Raketid Venemaalt; 2004) ning raadiohitid "Границы Гетто" ja "Тишина — это смерть". 2005. aastal mängis Tarakany! ridades ka legendaarne Marky Ramone, kellega käidi Euroopa-turneel. Peale tormakaid aastaid võttis bänd 2008. aasta suvel hoo maha, et läbida värskenduskuur. Tarakany! naases jaanuaris 2009. EP-ga „Сколько денег у Бога?“ (Kui palju raha on jumalal?), millele sügisel järgnes album "Бой До Дыр" (Võitle auguni).

Küsimustele vastab bändi solist Dmitri Spirin.

Eelmine kord mängisite Eestis millalgi 1997. Kuidas oli?
– See oli 1998. aasta suvi. Me olime tänasega võrreldes „algaja“ bänd. Meie selleaegne trummar ei saanud õigeagselt välispassi ja me võtsime oma esimesele välisreisile kaasa kuti ansamblist Uli(?) Seepärast mängisime kontserdil isegi mõned nende lood, mis mulle sel ajal väga meeldisid. Paralleelselt selle reisiga salvestasime me Moskvas oma albumit „Posadok net“, mis ilmus sama aasta sügisel.

Tarakanide kohta kirjutatakse alati, et olete Venemaa, mitte Nõukogude punkbänd. On see mingitpidi põhimõtteline küsimus teie jaoks?
– Meie jaoks pole oluline rääkida endast kui „vene“ või kui „nõukogude“ bändist. Me oleme pigem alati soovinud ja tunda ja näha end osana rahvusvahelisest skenest. Me oleme alati üritanud järgida just sellist suhtumist. Mis puutub Nõukogude Liitu, siis sisuliselt eksisteeris bänd mõned kuud juba nõukogude ajal. Me jõudsime mängida NSVL-s neli kontserti, salvestada ühe demo, kui äkki avastasime end teisest riigist. Seepärast pole me muidugi „nõukogude bänd“)).

Kui mitmekihiline kook on Tarakany! kui mõjutajtest rääkida?
– 1991. aastal oli kõigi nelja kuti jaoks, kes tol ajal bändi moodustasid, ühiseks näitajaks armastus Sex Pistolsi vastu. Me tahtsime täiesti siiralt sarnaneda neile nii välimuselt kui ka sisult. Samuti oli 80. aastate poiste jaoks loomulik huvituda heavy metalist ja selle alajaotusest glam metal’ist. Aja jooksul tekkisid teised kiindumused ja uus melomaani-kogemus aitas horisonte avardada. Nii ilmusid meie muusikasse elemendid mõjutajatelt nagu „california punk“, Bad Religion, hardcore, ska, rap, surf jms. Mis puutub tekstidesse, siis ma isegi ei oska täpseid inspiratsiooniallikaid nimetada. Varem oli mul selleks Ramones oma lakooniliste superlühikeste lauludega, ma üritasin rakndada samasugust lähenemist venekeelsetes lauludes. See ei õnnestunud kuigi hästi, seepärast jätkasin ma tekstide loomist erinevates maneerides. Ainus mõju, millest ma võin täpselt rääkida, on pigem antimõju. Ma räägin „vene rokist“. Oma tekste tehes üritasin ma varem kirjutada nii, et see ei meenutaks vene rokki, Boriss Grebenštšikovi ja muud taolist.

Поэт в России – больше чем поэт /В России все поэты – рок артисты." („Poeet Venemaal/on rohkem kui poeet/Venemaal on kõik poeedid rokkartistid.“) Pooleldi Puśkin ja pooleldi Spirin. Vean kihla, et see on iroonia?
🙂

Mida kujutas endast punk 90ndate Venemaal, meil siin ol probleem, et kelle vastu sa ikka protestid kui Nõukogude võimu enam pole?
– Poliitiline teema pole ainus, mida punkbändid võivad oma lauludes kasutada. Punk lubab rääkida kõigest, mis ühel või teisel moel südame kiiremini lööma paneb. Venemaal on alati olnud tohutult palju probleeme ja meie hoiak 1990. aastatel (kui seda üldse oli võimalik kuidagi kirjeldada) seisnes soovis näidata maailmale rõõmu, positiivsust keset halli solgiauku, mis meie riik sel ajal oli (ja on osaliselt praegugi). Kui ümberringi on ainult pask, ei ole tahtmist seda veelgi võimendada omaenda lauludega pasast. Kas poleks parem ülistada muud, lausa vastupidist ellusuhtumist? Nii me püüdsimegi sel ajal elada.

Tarakanide tähelennu algus sajandivahetusel jääb USA niiöelda numbribändide lainega samasse aega. Kas siin võib olla mingi kaudne seos, ülemaailmne uus nõudlus punkroki järgi?
– Seda on raske täpselt öelda. Ameerika pop-punkbändid pole Venemaal mitte kunagi eriti populaarsed olnud, ma ei ütleks, et nende populaarsuse taustal oleks vene bändide populaarsus kasvanud. Me ole alati ise oma teed käinud ja Offspringi videote hulk MTV-s ei aidanud meid otseselt mitte kuidagi. Vastupidi, mõnel juhul tekkis isegi umbes selline suhtumine, et „näe, need ahvivad Green Day’d! Kõik on selge, nad tahavad saada samasugusteks end maha müünud punkmiljonärideks!“ Teisest küljest, meinstriim-skene moodustab alati kultuurikontekstile teatud fooni, millega sul võib olla õnn kokku sobituda. Aga see on muutuva moe, aga mitte su isiklike pingutuste küsimus.

Okei, et ajaloojutud lõpetada, palun anna väike Tarakany! Ajaloo periodiseering.
1991-1996 – Väike Moskva klubitasandi poppunk-bänd üritab olla Venemaa Ramones ja laulda inglise keeles. Nüüd on selliseid palju, ma isegi mängin ühes sellises bändis kitarri.
1997-2002 – Esimesed sammud meinstriimrokis, venekeelsed hitid, raadiorotatsioonid, kuid ikkagi on edu suhteliselt piiratud.
2002-2005 – Täielik õitseng ja populaarsuse õitseng pärast albumeid „Strah i nenavist“ („Hirm ja vihkamine“) ja „Ulitsa svobodõ“ („Vabaduse tänav“).
2005 – osaline laialiminek ja üritus jätkata bänditegemist teiste inimestega, mis kujunes raskeks katsumuseks.
2009 kuni tänase päevani – esialgu jätkame.

Olete omajagu tuuritanud Lääne-Euroopas ja Jaapanis. Üks märkimisväärsemaid neist tuuridest on Euroopa turnee koos Marky Ramone’iga. Kuidas see juhtus?
– Paar aastat enne seda oli Mark Venemaal tuuril, juhtus nii, et meist sai tema saatebänd. Tegime seti kõigile tuntud Ramonesi klassikalistest hittidest ja need esinemised läksid edukalt. Me ei kaotanud sidet, ma sõitsin Euroopasse Misfitsi kontsertidele, kelle koosseisus ta sel ajal oli, samuti olime nende Moskva kontsertide kaasorganiseerijad. Ja kujunes nii, et Marki järjekordse tuuri promootoriks sai agent, kellega me samuti olime head tuttavad. Ma tegin talle ettepaneku selliseks kombinatsiooniks. Ta lubas järele mõelda, mina omakorda jagasin seda ideed vahetult Markiga ja tema toetas seda. Sellisel moel see tuur realiseeruski.

Mis mees Marky muidu on, kas ta kannab tõepoolest parukat?
– Ta on suurepärane inimene, väga omapärase huumorimeelega. Hoolitsev nagu isa. Ta on osa rock’n’rolli ajaloost, ja seda fluidumit on võimalik tunnetada, aga siin pole midagi tegemist upsakuse või enesega rahuloluga. Ta on väga hea trummar, tuleb tõdeda. Oleme näinud teda erinevates olukordades, sealhulgas magamas või kohe pärast dušši, ja ma ei saa mitte kuidagi kinnitada versiooni paruka kohta.

Tarakanide koosseis on pidevalt muutunud. Viimane verevahetus oli, kui post-klassikaline koosseis ei suutnud albumile "Властелины вселенной" järge kirjutada. Mullu tegite EP ja täispika aastaga. Mille järgi valid liikmeid, et bänd töötaks?
– See on alati toimunud erinevatel põhjustel ja on kutsunud esile erineva intensiivsusega probleeme, aga uued liikmed on alati leitud erinevaid teid pidi. Ma loodan väga, et meie koosseis enam ei muutu või ehk ainult täieneb veel ühe liikme võrra. Peamine põhimõte on, et me suudaks bändis koos olla nii, et lugude loomine ja esitamine oleks lõbus protsess, mis valmistaks rõõmu kõigile selles osalejatele.

Uutes lugudes võtate muuhulgas miljonäride ja FSB kallal. Mis inspireerib, on see aja jooksul muutunud?
– Peaaegu mitte. Reeglina on käivitavaks motiiviks lugude loomisel erineva intensiivsusega isikliku elu läbielamised või tugev emotsioon, pole oluline, millise värvinguga. Seepärast, kui keegi või miski väga närvi ajab, kirjutan ma laulu. Vahel on see lihtsalt pähe tulev ere mõte, vahel nali, mida sa tahad kõikidega jagada. Aja jooksul pole mind käivitavad motiivid peaaegu muutunud.

Uus plaat oli ka senisest üsna teistmoodi. Kuidas see vastu võeti?
– Ma ei tea. Me ei planeeri mitte kunagi midagi spetsiaalselt, lood kujunevad välja loomulikul teel. Meil on viis või kuus laulu, samuti mitmeid muusikalisi ideid. Esialgu peaaegu pole ideid tekstideks, aga me ei kiirusta kuhugi. Mis puutub muusikasse, siis need on kiired lood lakooniliste refräänidega. Uuest albumist on veel vara rääkida, vaatame, milliseks ta kujuneb.

Venemaa on imedemaa. Milline on kõige hullumeelsem seiklus kuhu Tarakanid tuuritades sattunud on?
– Seiklusi on olnud väga palju, ma isegi ei tea, millest nimelt rääkida. Kahjuks puudutavad kõik need lood peamiselt ebameeldivaid asju nagu promootorite katsed bändi hüljata või asjad, mis juhtuvad teel, kui sa sõidad mitu päeva rongiga mööda seda maad. Aja jooksul olen jõudnud järeldusele, et ideaalsed esinemised reiside ajal on meie jaoks need, milles pole peamine mitte seiklus, vaid kontsert ise. Purukspekstud hotellitoad, mendid, pätid, prostituudid, kaklused, kaotatud passid, kurnavad tagasisõidud, naer ja pisarad – kõik see on olnud. Aga 20 aastaga on see kõik segunenud ühtlaseks pudruks, nii et mingit üht sündmust sellest esile tõsta juba ei õnnestu, sorry.

Tarakanid on täiskohaga professionaalne bänd. Sina oled selle ainuke püsiv liige ja laulja. On see roll lõks?
– Jah, vahel esitan endale küsimuse, kuidas siis olla, kui lähen kiilaks, paksuks, ega suuda enam üldse sundida end laule kirjutama, või hakkavad need lihtsalt kehvasti välja kukkuma. Ma ei tea, ausalt. Vahel on väga raske, kui tekib kadedus kolleegide edu üle või tuleb peale meeleheide isiklike ebaõnnestumiste pärast. Ma ei tea, ei taha sellest mõelda.

Alternatiive pole?
– Ma ei tea, neid peaaegu pole.

Kui pole saladus, siis kui palju erinevad su avalik kuvand ja tegelik sina?
– Ma ei laula pidevalt, kui ma pole laval. Aga muidu neid peaaegu pole.

Tarakane võõrustavad Eesti pungi juhtivad jõud. Platsis on lipulaev Psychoterror oma uue albumi „Parmakarma“ lugudega. Värskeid ja vastuolulisi tuuli hakkab puhuma kui lavale astuvad Eesti Muusikaauhindadelgi uueks tulijaks tituleeritud postmodernistlik punkbänd Chungin & The Strap-On Faggots ning ühiskondlik-poliitiline RPM. Kontserdi avapaugu annavad aga tulevikulootused Hidden Lane ja Nightly Skyline.

Piletid kontserdile on müügil Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades üle Eesti ning kontserdipäeval ukselt hinnaga 150.- krooni.

Tarakany! koduleht: http://www.tarakany.ru/
Tarakany! Myspace: http://www.myspace.com/tarakany
Psychoterror MySpace: http://www.myspace.com/psychoterrorpunk
Chungin & The Strap-On Faggots MySpace: http://www.myspace.com/chungin
Hidden Lane MySpace: http://www.myspace.com/hiddenlanepunk
Tarakany „Сколько денег у Бога?“ video:http://www.youtube.com/watch?v=KSJgsqZg4f4&feature=related
Chungin ja The Strap-On Faggotsi „Cats Of Destiny“ video (2010) http://www.youtube.com/watch?v=5nS1w4UkVC0