60ndate psühhedeelset rokkmuusikat kaasaega teisendada püüdev Temples on oma debüütalbumiga võitnud Noel Gallagheri ja Johnny Marri südamed. Debüütalbumil „Sun Structures” on eriti äratuntavad The Byrdsi mõjutused. Kaheteistkümnest sarnasel pulsil liikuvast loost leiab häid momente. Muusikalisi piire laiendavat eksperimenteerimist ega uuenduslikust siiski mitte. Pigem on tegu üpris kvaliteetse retrohõngulise popprokiga, millel on psühhedeelseid aktsente. Maailma muusikaväljaannetest tulev tagasiside on olnud vastakas. Kohati kiidetakse taevani. NME’s on ansamblit isegi kaasaegse psühhedeelia sisalikkuningateks tituleeritud. Säärane hinnang tundub jällegi teistele kriitikutele liialduse ja teotusenagi. Pigem hinnatakse Temples’i esimest pingutust keskpäraseks ja turvaliseks indie-albumiks.

Temples jäi Rada7’le antud meili-intervjuus veidi sõnaaheraks. Küll aga saab igaüks tuleval nädalal Positivusel ansamblit näha ja kuulata ning otsustada, kui palju neil muusikaliselt öelda on.

Olete oma kõlapildi kujundanud väga lähedaselt 60ndate malli järgi. Pole ka nii äratuntavaid tänapäevaseid nüansse nagu näiteks Tame Impalal. Miks otsustasite üldse sellist muusikat tegema hakata ja säärase helipildi juurde jääda?
Me pole päris kindlad. Me ei ole kunagi oma kõlale nii täpselt mõelnud ega planeerinud, millisena kõlada tahaksime. See lihtsalt juhtus nii. Ainus teadlik otsus oli julge lähenemine meloodiatele, mis meie muusikat on suunanud.

Mis teid võiks eristada ülejäänud psühhedeelse rocki skene bändidest?
Võib-olla, võrreldes teiste Briti bändidega, siis just need julged meloodiad ja julgus neid kasutada.

Olen leidnud, et arusaam psühhedeelsest rockmuusikast, kui tugevalt narkootikumidest mõjutatud žanrist, mis baseerub psühhedeelikumide kasutamisest tingitud kogemustel, nende taasloomisel ja pikendamisel, on ehk liiga primitiivne ja üheplaaniline. Mis teie arvetes teeb loome psühhedeelseks? Täpsemalt muusikas?
Kõik seisneb kuulaja tajumustes. See peitub tekkivates tunnetes ja tugevates kujutluspiltides. See on kõik tunnetuslik.

Ehk on veidi vara küsida, kuid kas teil on juba olemas ka mingi tulevikuvisioon. Milline võiks Templesi muusika tulevik olla?
Meile tundub mõte arenemisest ja muutusest kõige õigem. Ei tahaks sama asja kaks korda teha.

Kuidas näeb teie puhul üldse loomeprotsess välja? On see spontaanne või planeeritud?
Kirjutame lindistamisega paralleelselt, seega on see tavaliselt täielikult spontaanne ja hetkest sõltuv. See on meie lugude kujunemises olulise tähtsusega.

Paljud muusikud on äärmiselt „visuaalsed” inimesed. Nad näevad oma muusikat, kujutlevad seda visuaalselt ja on näiteks kujutavast kunstist inspireeritud. Mis inspireerib teid peale teiste muusika?
Oleme paljuski mõjutatud soundtrack’idest ja akustilise/visuaalse ühendamisest. See on kujundiliselt äärmiselt rikas. Morricone, Elmer Bernstein, Vangelis, Jon Franz, kes tegi koostööd Scott Walkeriga.

Kuidas suhestute enda loodud muusikaga. Kas sel on teie jaoks kindel funktsioon. Miks te üldse muusikat teete?
Tahtsime taasluua mõju, mis lemmikalbumitel meile endile on olnud. Kummaline, tuttavlik, eklektiline tunne, mis kutsub sind endasse.

Mida võiks publik teie Positivuse esitusest oodata? Mingeid üllatusi?
Saladus.

Millised on teie enda nähtud parimad live’i kogemused?
Pond on live’s fantastiline.

Viimaseks ka traditsiooniline Rada7 küsimus, mis on teie lemmik rada 7?
Kevin Ayers & The Whole World – Clarence in Wonderland (shooting at the Moon, 1970).