2. november tähistab Eesti ekstreem-metal-skene jaoks kahe äärmiselt olulise üllitise taassündi, kui sisule vastavasse väärikasse formaati rüütatakse nii Forgotten Sunrise´i aastatel 1993-1994 ilmunud demo "Behind The Abysmal Sky" ja miniplaat "Forever Sleeping Greystones" kui kohaliku pagan-metali-pioneeri Tharaphita 1998. aastal ilmunud kultuslik esikalbum "Raev" (koos "Kui varjud põlevad" demoga). Siinkohal teemegi juttu just Tharaphita ninamehe ja käilakuju Ants "Ank" Lillega, kel ei olnud midagi selle vastu, et meenutada rohkem kui kümne aasta taguseid murrangulisi sündmuseid kohalikus metal-konnatiigis. 31. oktoobril on Tallinna rahval võimalik kuulata-vaadata kogu "Raevu" materjali ka elusast peast, kui Tharaphita astub koos Morigani, Bestia, Aeon Aethereali ja Minttaaraga üles Halloweenihõngulisel õhtul klubis Tapper.
Eesti raskemuusika võtmefiguure Mart Kalvet (Rada7-s tuntud kui HaraldHaak) on väitnud järgmist: "Lohutu tegelikkuse pidurdamatu laviin oligi minu arvates see, mis 90. aastate lõpus kogu Eesti heviskenel jalad alt lõi, mitme aasta töö purustas ja näiliselt idealistliku, kuid praktikas tagurliku black-metali skene tekitas" (Pläkk #8, 2006). Intervjuu alustuseks kasutaksingi juhust ja küsiksin, kuidas sina kui sisuliselt kogu Eesti black-metali vaimne guru ja teerajaja sellist väidet kommenteeriksid? 🙂
Pakun et, kusagil aastaks 1997 olid kõik Eesti kõvemad deathi-, doomi- ja thrashibändid laiali läinud või varjusurmas, välja arvatud ehk tundmatuseni muutunud Forgotten Sunrise. Vana metalskene hääbus tegelikult juba aastal 1995. Mäletan seda kui suht masendavat ajastut metalbändidele. Enamus bändimeestest läkski kergema vastupanu teed: kes viskas pilli nurka, kes valis muu stiili. Teatud mõttes oli see skene puhastumine, alles jäid vaid tõsisemad tegijad. Sellest, mis otsast black-metal oleks tagurlikum kui death-, doom-, thrash- või heavy-metal, ei saa mina küll siiani aru. Mart Kalvetit isiklikult tundes tean, et talle black-metal lihtsalt ei kliki. Kõigile ei pea ega saagi meeldida, eriti veel niivõrd spetsiifilise muusika puhul.
Ja nüüd asja kallale. Käesoleva usutluse põhjuseks ei ole teps mitte Tharaphita uus materjal, vaid hoopis 1998. aasta ilmavalgust näinud legendaarne esikplaat "Raev", mille Nailboard Records nüüd ja kohe taasüllitab. Meeleolu loomiseks meenuta palun, kuidas sulle endale 1990. aastate teine pool Eesti raskemuusikas meelde on jäänud – milline oli üldine atmosfäär, mis on eriti kirkalt meelde jäänud?
1990. aastate lõpus hakkas metal-elu Eestis jälle paremuse poole liikuma. Taas hakati kontserte korraldama, Raadio 2-s alustas saade Metallion jne. Tol ajal laotigi vundament sellele, mis on meil täna. Mingil hetkel, väljamaaga võrreldes suure hilinemisega tärkas ka Eestis tohutu black-metal buum, mis kestis õnneks vaid mõne aasta. Noori bände tekkis nagu seeni pärast vihma, enamus neist muidugi suhteliselt ühetaolised, kes püüdsid vaid järgida suuri eeskujusid. Üldiselt olid väga huvitavad ajad. Sai elatud nö "omas mullis" – mis ümberringi toimus, ei huvitanud eriti. Isiklikus plaanis ongi kõige tähtsamad need kaks nüüd taasilmunud Tharaphita reliisi.
1996. aastal ilmus Tharaphitalt esimene stuudiodemo "Kui varjud põlevad" (enne seda oli ilmunud ka prooviruumisalvestus "Must Viirastus", mis levis ainult sõprade seas). Bänd mängis selle sisse veel oma algkoosseisus Ank, Massacra ja A.X. Kuidas see demo üldse sündis ning millist vastukaja ta sai? Kas võib väita, et just sellega kujundas Tharaphita endale nn oma näo ja teo?
Demo oli pikalt ette planeeritud ja juhuse tahtel tuli stuudios asi ka välja. Pean siinkohal silmas saundi ja atmosfääri. Lindistasime selle materjali eranditult öösiti; põhjuseks tegelikult see, et Linnahalli tehnika kasutamine öötundidel oli tunduvalt odavam. Antud demo kujundas tõesti Tharaphitale oma näo. Vastukaja oli üllatavalt hea nii Eestis kui ka välismaal.
Tahaksin küsida eraldi küsimuse loo "Merekurat" kohta, mida ei ole vast patt nimetada Tharaphita absoluutseks nn hittlooks. Demo peal kõlab see veel eriti hästi. Mulle tundub, et "Merekurat" ja selle jõuline põhiriff eristub ülejäänud Tharaphita loomingust üsna tuntavalt. Mäletad sa enam, kust inspiratsioonipuhang sellist lugu kirjutada üldse alguse sai?
Käik, millega lugu algab, on tegelikult bassimehe Massacra poolt välja mõeldud. Ta pakkus alguses seda meie tolleaegsele doom-metal-bändile Discrucior, aga viimase põhimees Alo lükkas selle tagasi, pidades riffi liiga bläkilikuks. Mulle see käik aga väga meeldis ja nii sai see Tharaphitas ära kasutatud. Ülejäänud osad mõtlesin ise juurde. Naljakas on veel see, et Massacra sai selle käigu jaoks inspiratsiooni ansamblilt Saint Vitus, bändilt, millel pole bläkiga midagi pistmist.
[imgv=38914_3.jpg" border="0" align="right" alt="" />Enne kui sündis "Raev", leidsid bändis aset mitmed olulised vangerdused – lahkus trummar A.X., lisandusid uus trummar Melu, sündimees Draconic ning kitarrist Lembetu. Mil määral muutsid nad Tharaphita nägu, mida nad bändi juurde tõid? Kas "Raevu" materjal oli sinu kolbas juba enne valmis mõeldud või sündisid need lood ühistöös?
"Raevu" lugude põhjad olid enamjaolt minu, Massacra ja A.X.-i poolt juba kokku pandud. Vaid nimiloo vahekoht on Lembetu loodud. Draconic lisas muusikale vajalikku atmosfääri ja väga vingeid sündikäike, uus kõva löögiga trummar Melu andis poweri, millest varem puudu jäi. Lembetu hoidis üleval paganlikku vaimu ja oli live-kitarristi- ja showmehena abiks.
Mida üks või teine "Raevu" lugu sulle meelde toob ja tähendab?
"Raev"
Hea avalugu plaadile, valmis kõige viimasena. Oma sõna said selle kirjutamisel sekka öelda ka uued liikmed Lembetu ja Draconic. Kui see lugu sai valmis, tundsin, et nüüd ongi plaadimaterjal koos.
"Sündinud tules"
Mõnusalt sõjakas lugu, inspireeritud Bathory, Manowari ja Rotting Christi loomingust, kuid kõike seda loomulikult omas võtmes. Nii "Raevust" kui "Sündinud tulest" kumab läbi ka meie 2001. aasta albumi "Tumedate tunnete kütkeis" materjali.
"Merekurat"
Lugu, mille esitamisest me ei pääse oma tegevuse lõpuni – meie oma "Paranoid" või "Ace of Spades".
"Allpool lund ja jääd"
Esimene lugu, milles püüdsin omavahel ühendada heavy- ja black-metalit. Panin peas kokku Burzumi, Rotting Christi, Accepti, Manowari ja isegi Dio-aegse Rainbow´. Need hevibändid sealt siiski suurt läbi ei kuma. Hea minekuga lugu, mis toimib laval samuti hästi.
"Tagasi pimedasse metsa"
Üks minu lemmiklugusid läbi aegade – täis kurjust, kurbust, vabaduseiha. Inspireeritud Burzumist ja eepilisest Bathoryst.
"Tumedam kui taevas täis ronki"
Tekstiliselt üks lemmikuid läbi aegade, ühendab endas nii vaiksemaid kui ka agressiivsemaid toone. Inspiratsiooni sain vist Celtic Frosti "Into The Pandemoniumist" ja midagi ka Ulveri debüütalbumilt.
"Raev" oli ikka tõsine pagan-metali manifest ja seda mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltimaade kontekstis. See ei jäänud kajastamata ka vastuvõtus. Leedus-Lätis olite kuuldavasti vägagi tegijad, tuurid ja värgid-särgid. Kas "Raevule" järgnenud aeg kujuneski Tharaphita nö "sex, drugs and rock´n´roll"-perioodiks? Palume laskuda detailidesse.
Kogu Baltikumis oli vastuvõtt uskumatult hea. Leedukad laulsid lava ees „Merekurat, merekurat“. Eks meile oli kohalikus raadios kõvasti eelreklaami tehtud, bläkk oli kõva sõna ja ega me laval ka ei hellitanud, andsime minna nagu jaksasime. Eredamalt on meeles "Baltic Thunder Tour 1998" koos Skyforgeri ja Poccolusega ning "Death Comes Fest" samal aastal, kus soojendasime Hypocrisyt. Siis oli suursündmus, kui nii kõva bänd nagu Hypocrisy sedavõrd lähedale esinema toodi; praeguse aja staarideuputuses ei kujuta ettegi, mida see meile tollal tähendas.
"Baltic Thunder" oli ikka karm kogemus, 9 päeva elasime väikeses mikrobussis. Hea juhus oli, kui sai pärast higist kontserti duši all käia. Paar ööd sai isegi voodis magada, mis tundus siis täieliku luksusena. Joogiks võtsime tuurile kaasa kasti Scottish Leaderit, mida jõime ainult siis, kui õlu otsa sai. Ometi oli kast juba esimese paari päevaga tühi. Edaspidi tuli leppida mitte just parima maitsega Leedu õllega. Esialgu tundus vastik, aga pärast viiendat-kuuendat pudelit hakkas lõpuks maitsema… ja nii iga päev. Üks kontserdivaba päev oli ka tuuril, veetsime aega Leedu väikelinnas nimega Pasvalis. Siis ei pidanud bussijuht Margus ka enam vastu ja kadus kohalike õlidega kahtlast hägust vedelikku jooma. Oli küll raske ja ebamugav, kuid oleksime hea meelega veel vähemalt sama kaua tuuritanud. Teatud mõttes võib seda ka "sex, drugs and rock´n´roll"-perioodiks nimetada. Sai ennast alkoholist kiirelt segi veetud ja lollidesse seiklustesse satutud.