Tharaphita on bänd, mille küpsemist ja käekäiku on olnud huvitav jälgida ligi kahe kümnendi vältel. Ants “Ank” Lille iseomase stiiliga blacki- ja heavyhõnguline, üdini paganlik metal-kooslus on jõudnud oma neljanda kauamängivani “Ülestõus”.
Enne ametlikku üllitamiskuupäeva leidsid aega Mart Kalvetile oma tegemistest rääkida Ants (laul, kitarr) ja Kaido “Draconic” Haavandi (süntesaatorkitarr).

Palju õnne plaadi puhul! Ma saan aru, et kui kõik täkkesse läheb, ilmub see Hard Rock Laagri ajaks. Otsustasite seekord albumi omal käel välja anda. Kas see otsus järgnes suhtlemisele plaadifirmadega?

Ants: Ei, konkreetseid läbirääkimisi polnud meil ühegi firmaga. Tahtsime võtta selle riski ja teha katset, et saaksime kogu protsessi ise kontrollida.

Kaido: See otsus oli minu arust õige mitmel põhjusel. Esiteks kogemuse pärast. See, mis praegu plaadifirmade ärimudeliga ja üldse muusikaturuga toimub, on üsna segane. Et seda mõista, tuleb protsess ise läbi teha. Teiseks on meil selle protsessi tulemusena ette näidata väga kõva plaat, mille pinnalt plaadifirmadega tulevikus edasi rääkida.
Kui laseksime albumi välja anda plaadifirmal ja peaks minema nii, et väljaandmine neil äpardub, näiteks levib plaat väga vähestel territooriumidel või on plaadifirmal probleeme plaadi levitamisega ja reklaamimisega, siis sellelt pinnalt minna mõne järgmise plaadifirmaga rääkima oleks natuke halvem.

Ants: Seetõttu otsustasime, et anname plaadi Eesti turu jaoks ise välja ja edaspidi üritame seda mujale litsentseerida.

Juurte juurest aupaistesse

Te olete mõlemad Eesti black-metal-ringkondades suhteliselt tuntud artistid, aga kumbki teist pole eriti teinud traditsioonilist toorest “päris”-blacki (kui Antsu karjäär Meinarduses välja arvata). Tundub, et olete eklektilisele harudevahelisele lähenemisele mõnevõrra avatumad, kui võiks black-metali jäiga popkultuuri-kuvandi põhjal eeldada…

Ants: Täitsa võimalik. Mul on alati olnud tahtmine teha midagi omalaadset, katsetada uute sugemetega. Kunagi pole olnud soovi Mardukit ja Darkthrone’i kopeerida.

Kas kõige truumad tradi-blackisõbrad on sellist vabameelsust ette ka heitnud?

Ants: 90. aastatel siin-seal natuke kobiseti, aga üldiselt pole probleeme olnud.

Teie mõlema muusiku-juured on siiski pigem death– kui black-metalis. Antsu esimesed bändid olid C.C.C. ja Suppuration, Kaidol Carnifex. Kas praegu pole vahel tunnet, et siirduks tagasi lätetele ja hakkaks jälle deathi tegema?

Ants: Ma ei saa öelda, et mu juured oleksid deathis, lihtsalt death-metali kuulamise periood langes kokku ajaga, mil ma bänditegemist alustasin. Enne seda kuulasin aastaid thrash– ja heavy-metalit.
Mis puutub deathiga jätkamisse, siis praegu kulub mul põhiaur Tharaphita peale ära. Võib-olla kunagi tulevikus, miks mitte, aga hetkel vähemalt mõneks ajaks olen välistanud enda jaoks igasugused kõrvalprojektid.

Vanade skenehuntide death-projektist Aghor räägitakse palju ja neil paistab päris hästi minevat…

Kaido: Palju neid Aghoreid vaja on? Nad on oma turuniši kenasti ära täitnud ja teevad seal oma asja mõnuga. Ma ei näe põhjust mõnd uut bändi n-ö kampa pressida.
Death-metali-huvi oli mul hästi aktiivne kuulamis- ja kujunemisperiood. 1980. aastate lõpp ja 1990. algus oli — toonast vanust arvestades — hästi oluline aeg. Vaieldamatult oli death toona ülikõva žanr, tehti tõeliselt ägedaid plaate. 90. aastate keskel hakkas death aga juba “ära vajuma”.
Samal ajal sai muidugi kuulatud ka heavyt ja thrashi. Bathoryd ja asjad jõudsid Eestisse ja isegi minuni, ja toonased plaadid olid väga head, nii et paganlikud-ürgsed mõjutused tulid üsna varakult.

Tahtsite pagan-blacki teha juba enne, kui deathi tegema hakkasite?

Ants: Minuga oli küll selline lugu tegelikult, jah!

Kaido: Nii ja naa, mõtteid oli küll. Mäletan isegi üht nii-öelda tutvumiskuulutust iidses suhtlusvõrgus Fidonet, kust otsisin kaasmuusikuid. Bändid, mida seal enda loominguliste eeskujudena mainisin, olid At The Gates, Pestilence ja Bathory, nii et kui kuulutusele oleks vastatud, oleks võinud mu esimese bändi stiil olla hoopis midagi muud kui death-metal. Aga eks toona oligi nii, et kui leidsid kellegi, kellega koos bändi teha, siis üheksal juhul kümnest oli see death-metal-bänd.

Metsik, ürgne ja tehniline “Ülestõus”

Vanade austajate jaoks pole uuel albumil ei pettumusi ega erilisi üllatusi.

Ants: Mõne jaoks võib-olla on ka, sõltub kuulajast.

See tundub siiski taotluslik — et oled muusika ainuautorina otsustanud, et Tharaphita ajab just sellist stiili, marsib n-ö terasest ise taotud teel ja muud mõjutused jäägu mujale.

Ants: Eks see mingis mõttes nii ole, aga ega ma ei piira ennast absoluutselt, see lihtsalt tuleb nii välja. Selline on minu stiil. Ma ei välista, et miski võib siia-sinna muutuda, aga Tharaphita põhiolemus jääb samaks.

Kaido: Plaadil on siiski paar kiiret ja metsikut lugu, millel on meie varasema materjaliga võrreldes ehk üllatuslikult tehnilised käigud. Sellised, mille äramängimiseks peab end kokku võtma.

Tharaphita tekstid on suhteliselt kitsalt piiritletud temaatikaga; laulate peamiselt Eesti keskajast. Muistse vabadusvõitluse ajaloo uurimise teemadel on viimasel ajal, eriti pärast A. Selarti koostatud ja eeskätt kirjalikel allikatel rajaneva “Eesti keskaja” ilmumist veriselt vaieldud. Kas uuem, vähem rahvusekeskne, vähem “au ja hiilgust” kandev ajalookäsitlus on Tharaphita enesetunnetust kuidagi õõnestanud?

Ants: Ei usu.

Aga kuidas tundub, kas selline rahvusromantiline identiteet on millegi poolest parem kui mõni muu “bänditeema” nagu gootibändide õudusjutud vampiiridest või Goresoerdi zombi-esteetika?

Ants: See teema on mulle lihtsalt väga hingelähedane. Eesti keskaja ajalugu pakub mulle tõsist huvi.

Kaido: Ajaloolistest sündmustest või olustikust inspireeritud teemadel on teatav tõemoment, teatud lisaväärtus igal juhul juures. Kuidas muidu kui plussina saakski seda võtta?

Samas pole Tharaphita muusikas tajutavaid folk-elemente, mis sageli pagan-blacki iseloomustavad. Kas võib öelda, et Eesti põlis-pärimusmuusikaga teil side puudub; seosed on pigem imagoloogilised?

Kaido: Täitsa õige ja selge on, et kannel ja vilepill Tharaphita plaadil ei kõla. Aga ma leian, et paljudes kitarrikäikudes ja fraaside kordustes on teatud ürgne moment siiski sees, mis sest, et seda kõike mängitakse moodsate instrumentide ja metal-riffidega.

Ants: Vast soolomeloodiates võib folgilikke mõjutusi aimata.

Kaido: Küsimus, kas mingi lugu või bänd on “ürgne”, võib skenevälisele lugejale tunduda ehk natuke naljakas, aga metalisõbrale ütleb see määratlus väga palju. See on mõõde, mille olemasolu või puudumise tabab kohe ära.

Kallid kaasteelised

Märkasin, et teil on külalisautorite tekste. Kes on Rainer Gregor Parijõgi ja Priit Perv?

Ants: Rainer on mul hea tuttav ja Tharaphita fänn. Idee tema teksti kasutada tuli üsna juhuslikult. Meil olid ühel lool sõnad puudu, tema aga oli postitanud teksti “Sõnad sõlmedesse” Facebooki seinale. Mulle hakkas see meeldima ja küsisin, kas võib kasutada. Natuke sättisin oma käe järgi.
Priit on aga meie bassimees Brutalis. Tal juhtus ka olema üle üks poolik tekst (“Tuuled rändavad ringi”), mis meile sobis.

Kust ta teile üldse bändi sattus?

Ants: Varem on ta mänginud Pärnu grunge-punk-metal-bändis Ainus Seadus kitarri.

Kaido: Ja kas mitte ka Vennaskonnas?

Ants (naerab): Jah, mõned kontserdid mängis Vennaskonnas ka.

Mitte väga ammu kaotasite bändikaaslase. Kes oli Kuramus?

Ants: Kuramus oli üks noor ja andekas kitarrist Muhumaalt, mängis thrashielementidega pagan-metal-ansamblis MintTaara. Tharaphitasse tuli ta asendama Bentonit, kes käis Rootsis tööl ega saanud tihti proove teha.
Kui Kuramus oli meiega kaks kontserti andnud, tundus, et koostöö temaga klapib väga hästi. Meil oli isegi selline plaan, et mina loobun kitarrist ja hakkan ainult laulma. Valmistusime suureks esinemiseks Rock Rambil, kui paar nädalat enne seda uppus mees Emajõkke.

Marek “Benton” Mihhailov mängib lisaks Tharaphitale ka n-ö poliitiliselt kahtlase kollektiivi P.W.A. ridades. Kas Tharaphital on selle pärast piiri taga probleeme olnud?

Ants: Siiamaani mitte.

Kas mitte Manatargal ei tekkinud selle pärast mingi jama Saksamaal?

Kaido: Saksamaal jäi meil üks kontsert tõesti ära, kuna mingid kohalikud tegelased olid leidnud, et Manatark on natsibänd, mis on muidugi täielik bullshit. Mingeid seoseid või põhjendusi või loogikat selle otsuse taga meile ei tutvustatud; me ei saanudki teada, kust see tuli.
Kui kohale jõudsime, oli nädalavahetus. Linnavalitsuse inimesed, kellega ma väga tahtsin rääkida, loomulikult puhkasid. Ei olnud võimalik midagi teha. Kontsert oleks pidanud toimuma munitsipaalpinnal tegutsevas noortekeskuses, mis tähendab, et sealsele korraldajale oleks võidud edaspidi paksu pahandust tekitada.
Loomulikult võtsid kõik seda huumoriga, absurd on absurd ja Saksamaa juba on kord selline riik, aga kahest kokkulepitud kontserdist tol reisil jäi üks ära, nii et pool jäi tegemata.
Aga õhtu oli meeleolukas, rahvale sai tehtud selgitustööd ja metal-kogukond paistis olevat n-ö meie poolt.

Logistiline luupainaja Ukraina Karpaatides

Juuli lõpus esinete esimese Eesti bändina üsna erilisel pagan-metal-festivalil Carpathian Alliance.

Kaido: Festival pole küll kaua toimunud, aga on aasta-aastalt kõvemaks muutunud. Sinna jõudmine pole sugugi lihtne, ühest küljest Ukrainas praegu valitseva ebastabiilse olukorra tõttu, aga ka puhtlogistiliselt. Esinemisplats asub mägedes nii kõrgel, et sellest paigast, kust ükski maismaatranspordivahend publikut edasi ei toimeta, tuleb veel pool tundi köisraudteega sõita. Mägi on ligipääsmatu kõigile peale spetsiaalsete veokite, džiipide ja ATV-de. Kujuta ette, kui keeruline on selliste tingimuste juures lavad ja helitehnika kohale saada!
Ehkki nii esinejate kui ka korraldajate jaoks on üritus keeruline, meeldib see väga rahvale, ja kui oled korra kohal käinud, saad väga hästi aru, miks. Aura on seal väga eriline, ürglooduse lähedus on kombatav.

Hard Rock Laagri välisesinejad on sama öelnud Vana-Vigala kohta.

Kaido: Muidugi on meil ka väga ilus, aga üks asi on Karpaatia mäed ja teine asi selline mõnus ürgorg.

Kõikidest komplikatsioonidest hoolimata on festivalil väga muljetavaldav bändidevalik. Kelle esinemist ise põnevusega ootate?

Kaido: Behemothis ja Watainis ei pea kunagi pettuma, aga eks neid ole nähtud. Nokturnal Mortumit pole ma seni festivalil kuulata saanud… Ja Taaket pole üldse kontserdil näinud, ootan huviga.

Ants: Gods Towerit tahaks uuesti näha; nad esinevad just sobivalt enne meid.

Kaido: Ja mis komplikatsioonidesse puutub, siis tuleb aru saada, et Ukraina on väga suur maa. Kogu relvastatud konflikt, mis praegu toimub, leiab aset Lvovi linnast umbes sama kaugel kui Poola on Eestist. See annab ehk aimu mastaapidest. Kui Poolas toimuks mingil põhjusel tõsine relvastatud konflikt, siis me ei jätaks ju siin sellepärast festivale ära.
Ukrainaga on lood muidugi veidi teistsugused, riik on siiski üks ja ühtsem. Võimalik, et nad tunnevad ühel hetkel vajadust piire sulgeda, aga Poola piir on ilmselt viimane, mis kinni pannakse ja Carpathian Alliance toimub üdini Ukraina-meelses piirkonnas, nii et me ei muretse.

Tulevikumuusika

Mis on Eestis praegu teie jaoks huvitavad uued bändid?

Ants: Need, mis juba mingi taseme on saavutanud ja positiivses mõttes kõrva jäävad, on reeglina bändid, mis on juba umbes viis aastat tegutsenud, nii et mitte päris uued. Näiteks Cantilena, Tapper, Thou Shell Of Death, Aghor.

Kuuldavasti tõelistele vana kooli karastusega blackimeestele TSOD enam ei meeldi, olla imelikuks läinud…

Ants: Pean tunnistama, et ma pole jõudnud end kõigi kõige uuemate blacki alaliikidega kurssi viia. Kuulan ainult, kas meeldib või mitte.

Kaido: TSOD on eelkõige atmosfääri-bänd ja hakata nende juurest otsima mingeid konkreetseid stiilile iseloomulikke elemente — ja seejärel pettuma, et neid seal pole —, on, noh, kuidas öelda… Igal mehel oma hobi.

Free-jazz-/avangard-black-metal pole iseenesest uus nähtus (võtkem või Ved Buens Ende!). Blackis on algusest peale olnud keskjoonest kõrvalekalduvaid asju. Aga mulle on jäänud mulje, et teenelistele black-metallistidele nüüdisaegse transtsendentaalse ja hipster-blacki hõlmamine ei meeldi. Teie seda meelsust ei jaga?

Ants: Ei, mul need eelarvamused puuduvad. Peaasi, et muusika meeldiks.

Kaido: Sama siin, ehkki ma saan aru sellest, kui tuntakse pahameelt piiride liigse hägustumise pärast. Toore black-metali fännid ei saa täitsa mõistetavatel põhjustel aru, miks noorte kenade poiste post-rocki järsku blackiks tituleeritakse — nende vahe on tõepoolest üüratu. Muusikalise kategooria ainus mõte on paari sõnaga aimu anda, mis sorti muusikat mingi bänd teeb. Kui black-metal võib tähendada absoluutselt ükskõik, mida, siis ei ole sel määratlusel enam tähendust.

Master’s Hammer — Tšehhi bänd, mida mulle 1990. aastate alguses tutvustas Ants — annab hästi aimu, kuidas eksperimenteerimine ja piiride lõhkumine pole black-skenele kunagi üdini võõras olnud. Ja Master’s Hammer on ju black-metal?

Ants: Üldiselt küll, kui mõned marssidega plaadid välja arvata.

Mis teid motiveerib?

Ants: Motiveeribki kirg sellise muusika vastu.

Seitse aastat võttis aega selle albumi tegemine. Miks nii kaua?

Kaido: Tead, see ei tundu üldse nii pikk aeg. Kõik on kulgenud väga loogiliselt. Uued lood on tekkinud, vahepeal oleme keskendunud konkreetsetele kontsertidele ja koosseis on ka kuidagi tsementeerunud või paika loksunud. Mingit viivitamist, nii et aasta otsa bändiga ei tegeleks, pole selle aja jooksul olnud; kogu see aeg on asja ette läinud ja — tulem on nüüd käes.

Ants: Otsustasime, et võtame seekord hästi põhjalikult ja rahulikult, kiiret pole kusagile. Ma küll tahtsin esmalt plaadi välja anda juba 2010. aastal, aga ei kahetse, et venima jäi.

Kaido: See on alati petlik ütlemine, kui kahe albumi vahele pikem periood jääb, et, oi, seda materjali me tegime nüüd seitse aastat. See ei ole kindlasti päris nii, kuna aeg kulub ära muude protsesside peale nagu koosseisu tahenemine. Mõni lugu võib sündida paari päeva või nädalaga, teinekord on sul aga aastatetagusest ajast varuks mõni riff, mis järsku hakkab mingisse uude konteksti sobima. Aga niimoodi lineaarne protsess see küll ei ole, et võtad esimese salmirea ette ja ilgelt punnitad seitse aastat nelja seina vahel.

Oled sa, Ants mõelnud, kui kaua veel Tharaphitat teed?

Ants: Teen, kuni viitsin, tähendab, kuni on ideid ja tahtmist ja kirge.

Lootes, et plaati saadab lähiajal vähemalt mõõdukas menu ning saate seda esitleda edukal ringreisil välisriikides — mis edasi? Järgmine album pole juba silmapiiril?

Ants: Vara veel rääkida, aga sellist plaani küll pole, et see nüüd viimaseks Tharaphita plaadiks jääks.

Kaido: Minu jaoks on küsimus, kaua kavatsed seda bändi teha, sama jabur kui küsimus, kaua sa kavatsed veel elada. Ma ei tea, palju neid aastakesi antud on? Natuke ikka elaks ja natuke teeks veel bändi ka.