New York on muutunud. Kinnisvara hinnad on laes ja paljud punkarid on seetõttu ära kolinud. Eks punk ole isegi muutunud, nendib The Casualties’i kitarrist Jake Kolatis, aga midagi on jäänud ka samaks: endiselt vihkab bänd ühteviisi kõiki poliitikuid ja võltse lubadusi ning endiselt jätkab tuuritamist nii Brasiilias kui ka Eestis varsti juba kolmandat kümnendit.
Just nii, 27. veebruaril trambib kroonimata street-punk kuningas The Casualties Sveta baari laval, koos kodumaiste Kurjami ja Project Dekadenziga.
Te olete olnud juba tükk aega pildil – alustasite New Yorgis 1990. aastal, kui laineid lõid hoopis indiebändid Manchesterist ja grunge sound Seattle’st. Kas oli ka raske teie HC pungi jaoks? Kui palju on üldse punk sellest ajast peale muutunud?
Ma arvan, et punk on läbi teinud üsna pika arengutee. Mõned muutused on head ja mõned halvad. See on cool, et tänapäeval võib palju bände kuulata üleilma, netist. Mis mulle ei meeldi, on see kui lapsukesed halisevad ja kaebavad pungi üle ning osa neist punk-lapsukestest on sisuliselt mendid. Kuidas iganes, aga punk jääb alatiseks, sest õiged punkarid jäävad sellisteks nagu on õige!
Ma ühinesin The Casualties’ga 1993. aastal ja siis oli bändi ümber väike, aga karm skene. Ma mäletan, et ma sain õlle- ja tatisaju osaliseks esimese laivi ajal laval. Keegi sülitas mulle õllejoa näkku. Ma jätkasin mängu, aga ise mõtlesin, et millega ma end – tollal 16-aastasena – sidunud olen. See oli kõige ehedam punk stseen, milles ma kunagi osalenud olen ja see oli hoopis midagi muud kui see, mis ta praegu on. Siis oli kõik palju loomingulisem, mitte lihtsalt mõned pundid, kes üritavad matkida Discharge’i.
Kui palju te New Yorgi bändina varajase NYC-i pungi skenega end seostate nagu Johnny Thunders jne?
Meile kõigile meeldib see kraam, sest kuigi The Casualties on rohkem nagu street punk bänd, siis meile meeldib 77. aasta pungi-laine. Seega, jah, NYC-i varajane punk oli lahe. Dee Dee Ramone käis meil prooviruumis külas mõnikord.
Ma ise elasin viisteist või nii aastat tagasi New Yorgis. Millisest linnajaost teie pärit olete ja kuidas sa kirjeldaksid sealset kohalikku mentaliteeti?
The Casualties on Lower East Side’i bänd (Manhattani varasemalt halva mainega linnaosa, mida võib ühtlasi pungi sünnikoduks pidada – toim.), aga New York on läinud nii kalliks – linn on muutunud investeerimisfondide jõnglaste mängumaaks (fondid ehitavad korterelamuid ja üürivad neid siis soolase hinnaga välja – toim.), et paljud punkarid on ära kolinud. Isiklikult mina elan Jersey City’s – sitaaugus seal teisel pool Hudsoni jõge.
Mis on su kõige meeldejäävaim kontsert, mida sa siiamaani mäletad? Isegi, kui see juhtus eile.
Ma mäletan meie esimest laivi Brasiilias Hanger 110-s (klubi San Paulos – toim.) ja seal toimus alasti stage-dive. Mehed ja naised hüppasid alasti lavalt rahva sekka.
Tundub kuidagi sümptomaatiline, et punk labelid jäävad lühiajalisteks, või vähemalt diilid nendega. Teiegi olete korduvalt vahetanud plaadifirmat. Miks see nii on?
Plaadifirmad on nagu poliitikud – nad annavad lubadusi, mida nad pidada ei suuda.
Räägime siis natuke poliitikast ka. Mis sa sellest Trumpi müürist või Brexitist arvad? Putini invasioonist Krimmi või Süüria ja Iraagi olukorrast? Globaalne soojenemine?
Meile ei meeldi Trump ega üldse poliitikud. Nad tahavad panna kõik selle raha müüri ehitamise alla, aga kuidas jääb meie endi kodanikega, kes abi vajavad? Meil on piisavalt raha ja vahendeid, et toita kõiki meie enda vaesed. Ma usun, et globaalne soojenemine on probleem, aga inimrass ei tee selle vastu midagi, enne kui pole midagi katastroofilist juhtunud. Kõik märgid on selleks olemas.
Tulete Eestisse teist korda. Mis eelmisest korrast meelde jäi? Loomulikke kadusid esines (casualties – kadu, kaotus ingl. k. – toim.)? On teil midagi kuulajatele edasi ütelda?
Ma mäletan, et oli hea kontsert väga sitaks külmas klubis. Ootame elevusega, et saame taas Eestisse tulla ja me täname teid, et te meid toetate! Casualties Army 4 life!