Meile liigagi hästi teada vanade meeste muusika
Nägin Cure’i singli (“The End of the World”) videot VH1-st. Peale seda tuli ABBA “Money Money Money” — raske oli selles vihjet mitte aimata … Seejärel tuli Rolling Stones, samuti mingi uuema looga. Parajad vanakooli … (täida ise) on nad kõik.
Kas maailma muusikaajaloole oleks selle albumi ilmumata jäämine kasulikum? Kui Cure oleks lõpetanud “Bloodflowersiga”, oleks see üks igavene niru lõpp olnud. “The Cure’iga” lõpetades aga oleks bändi au kuidagigi päästetud. Ajad pole enam need. Sellest ju ka albumi nimi — “The Cure” (sõnumiga: “te teate, et need oleme meie, te ju teate meid, me meeldime ju teile veel, need oleme meie, MEIE, sest midagi muud pole meil pakkuda … peale mälestuste iseendast …”).
Nad ei lõpeta.
Siiski on The Cure 90ndate teise poole kaverdatumaid alternatiivbände, mille mõju ja mõjutusi ei jõua keegi kokku lugeda. Kui ma aga kuuleks täna The Cure’i albumiga “The Cure” esimest korda, ei viitsiks ma neist midagi kirjutada. Et viimane album Top 40-s sees, Austraalias??? … wtf?
Läänes võrdub kunstis/muusikas samale tasemele jäämine varasemale allajäämisega. Viletsama albumi puhul on alati võimalus mõnel pimestunud kuristikul või kurismaatikul selles linnarpriimäelikke X-seoseid leida, unustades, et hing ei saa nendest seostest hästi söönuks.
On olemas püsivus ja stabiilsus nagu ka kivisus ja muutumatus. “The Cure’il” kohtab palju sellist ülesehitust, mis 80ndatel, 90ndatel oleks müünud inertsist/sitaks … eheh … ja mõnda nooti, mida võib ka mõni tänapäeva laps armastama hakata: 1) juhul kui ta tahab olla haritud ja muusikateadlik laps, kes peab palju-palju asju teadma ja kuulama, et teiste samasuguste soditeadlike lastega suhelda … (archizoom pole sellest patust muidugi puhas); 2) juhul, kui ta muusikamaitse on veidi juhuslik ja ta pole näiteks vanemat Cure’i (veel?) kuulnud.
Kontrolliks Cure’i albumid:
1979. “Three Imaginary Boys”, “Boys Don’t Cry”
1980. “Seventeen Seconds”
1981. “Faith”
1982. “Pornography”
1983. “Japanese Whispers”
1984. “The Top Concert”
1985. “The Head On The Door”
1986. “Standing On A Beach”, “The Singles”, “Unavailable B Sides”
1987. “Kiss Me Kiss Me Kiss Me”, “Orange Kiss Me”
1989. “Disintegration”
1990. “Entreat”, “Mixed Up”, “Show”
1992. “Wish”, “Paris”
1996. “Wild Mood Swings”
2000. “Bloodflowers”
2004. “The Cure”
Osalt sarnaneb “The Cure” “Wild Mood Swingsiga”, ainult kõla on väsinum. Helide taustal kangastub kohati, 
kuidas tinast kitarri on lihtsalt raske käes hoida (veelgi raskem mängida), herr Smith hoiab mikristatiivist kinni, et mitte ümber kukkuda jne. Slipknoti, Korni jt produtsent Ross Robinson on püüdnud neisse elu/heavy-power’it süstida — õnnestunud on tal see niipalju, et need paar ballaadi “The Cure’il” on vähemalt usutavad. Raskemuusikataotlus on lõppenud üldiselt mänguraskustega?
Kurepoisid on selle väite, et mingist hetkest hakkavad kõik bändid üht sama albumit ümber/uuesti tegema, järjekordne tõestaja (kas staariks olemisega peaks kaasnema ametitõbi “ideepuudus alates X lava- või eluaastast”?). Tegelikult aga meile lihtsalt meeldib nii VÄGA see üks album, et selle uuesti ostmise vastu pole meil midagi. Ei saa üldse öelda, et pettumus või möödalask — The Cure.