Viimasel ajal on Austria eelkõige tuntud viletsa liimi nahka läinud presidendivalimiste tõttu. Nüüd võib sellele lisada veel ühe infokillu – seal tegutseb maailma ilmselt ainuke goat-wave ansambel, sokumaskide taha varjunud trio The Devil & The Universe, mida kamandab endale peamiselt gootiroki maailmas nime teinud Ashley Dayour.
Okultismihimu kiuste nad end lõpuni surmtõsiselt ei võta, mis on kui ämber külma vett janusele, sest skene, millest nad tulevad, on vastusteni jõudmata viimased 20 aastat peamiselt samade küsimuste otsas morni näoga pusinud.
The Devil & The Universe kasutab pisut teistsuguseid koode, sünteesib vähe laiema joonega kui skenetava keskmine ette näeb. Käiku lähevad küll peamised kahtlusalused – nii kohisev drone, suurte trummidega industrial, kaugel ei asu ka rituaalne ambient, spacerock’i efektid ega Carpenteri filmidest inspireeritud sündikõlad, aga tulemus esitab juba uusi küsimusi. Mitte ainult "What time is love?", vaid ka seda, mis saab, kui ühendada kehakoomika maagiliste rituaalide läbiviimisega ja kas esoteerilist diipi rebides võib ka nalja visata?
Võimalik, et nad on tõepoolest millegi jälil, sest interneti memosfääris on nende tegemistega sünkroonselt saanud järjest populaarsemaks ka kitsedega meemid. Aga olles end tituleerinud diskordianisteks, ei maksa neid üheski küsimuses uskuda.
Kui välja arvata, et tuleval laupäeval on nad Tallinnas, festivali BODY MACHINE BODY 2016 peaesinejad.
The Devil & The Universe on tegutsenud juba mõned aastad, mis on selle aja jooksul suurimad õnnestumised ja möödalasud olnud?
Õigupoolest on see kestnud vaid kolm aastat. Tundub küll kõvasti pikemana.
Omajagu konserte üle Euroopa, 3 albumit, mõned EP’d ja singlid. Mind siiamaani hämmastab, et kohe algusest peale nii hästi kulges, sest me ei ole päris pesueht popbänd.
Üks kõrghetki oli tänavune esinemine Castle Party festivalil Poolas. Ilmselt parim kontsert, mida ühegi bändiga andnud olen. Kõik oli paigas ja toimis. Samuti läinud aastal Menuo Juodaragis festivalil Lätis, see ikka kohe on festival. Ja olen siiamaani väga rahul meie teise albumiga "Haunted Summer".
Suurimad möödapanekud: neid polegi. Mis on ka minu jaoks üks korralik üllatus.
Mis seda bändi tegema ajendas? Ei ole just kõige reeglipärasem skenebänd.
See algas minu põgusalt kestnud sooloprojektist Music For Rituals.
Sain esinemispakkumise ja lavale oli kedagi veel tarvis. Teadsin kohe hoobilt, et David Pfister on selle jaoks õige mees. Pärast esinemist leidsime, et siit võiks juba üheskoos edasi minna.
Koostöö esimeseks sammuks sai 20. sajandi silmapaistvale okultistile Aleister Crowley‘le meelepärasest Thoth tarot pakist kahe kaardi valimine.
Nendeks olid "The Devil" ja "The Universe", sellest saigi nimi meie musikaal-maagilis-transtsendentse kompositsiooni ja transformatsiooni projektile.
Pärast esimese albumi lindistamist võtsime esinemiste tarvis trummikehaks Stefan Elsbacher’i, kellest aga kujunes koheselt meie püsiliige.
Olete kohati suisa diskordianstliku lähenemisega.
Schwarze Szene ei ole just ülearu tuntud nii eneseteadliku huumorimõtte pärast?
Algusaegadel nagu olnuks asjad lõbusamad. Alien Sex Fiend, Sex Gang Children, Virgin Prunes ja paljud teised. Näiteks Siouxsie või Bauhaus’i loomingus on palju ridade vahele peidetud võllanalja. See värk läks ülearu tõsiseks 90-date keskel, eriti Saksamaal toimetanud bändide tõttu. Seega minu jaoks on gootivärgi ja musta huumori vahel tugevad seosed. Oleks aeg seda pärandit rohkem esiplaanile tõsta.
The Devil & The Universe näib olevat küllalt kontseptsioonipõhine bänd. Tõukudes peamiselt okultsetest rituaalidest ja tähendustest. Neid aspekte kõrvale jättes, mis on põhilised argumendid, mille ajendil mitteinitsieeritud kuulajad TD&TU; poole võiks pöörduda?
Meile on sageli õeldud, et meie mikstuur on päris unikaalne. Võibolla see ongi tõsi. Sest kui järgi mõelda ja mida kaugemalt vaadata, seda vähem sarnasusi paistab meil teistega olevat.
Pealegi arvan, et paljudele võib selline sõnadeta, ent sõnumit kandev, instrumentaalne muusika värskena kõlada. Nagu filmimuusika – kuigi olen hästi kursis, et see ei ole muusikaliselt kuigi uus lähenemine, aga selles žanris keegi teine praegu asju niimoodi ei tee.
Olete kaverdanud The KLF’i, samuti üks väga konteptsioonidealdis punt. Miks see kaver? Kas seda pala võib kuidagimoodi TD&TU; avamisel võtmena kasutada?
Meile lihtsalt istus see lugu. Olen alati The KLF‘st lugu pidanud, rohkem isegi nende lähenemise kui muusika tõttu. Mitte et nende muusikal midagi häda oleks. Neil on ka tugevad kaosemaagia ja diskordianismi mõjud. Pealekauba keegi ei osanud meist midagi sellist oodata, mis on alati hea põhjus midagi teha. Ei tohi muutuda ettarvatavaks!
Vead ka ansamblit Whispers in the Shadow. Bänd alustas 96. aastal, mitte just parim aasta gootiroki jaoks. Või olid Austrias tollal asjad teisti kui ülejäänud ilmas?
Ausalt öeldes oli gootirock siin tollal praktiliselt tühi koht ja on seda ka praegu. Aga see ei takistanud mul tegemast seda, mida teha soovisin. Ma ei ole enda asju tehes suuremat kriitikahirmu tundnud, kirjutan selliseid lugusid, mida mulle meeldiks kuulata. See muusikavärk on üks väga eneskeskne afäär.
Viimase 5-6 aasta jooksul justkui oleks gootivärk uut hingamist saanud? Ei pea otseselt silmas kitarripõhiseid punte, isegi näiteks witch-house on käppapidi selles maailmas sees. Mida neist uutest tulijatest arvad?
Ma ei kutsuks seda otseselt gootivärgiks, aga muidu jah, mõne aasta eest hakkas midagi liikuma küll.
See ei puudutanud niiväga skenet, kuna toimus sellest väljaspool. Witch-house, synthwave, mis iganes. Korraga läks muusika kõvasti süngemaks – või vähemalt nii mulle tundub. Aga mitte ainult muusika. Igast H&M kauplusest võib praegu hankida gootivärgist inspireeritud rõivaid. Aastate eest olnuks see mõeldamatu.
Ma arvan, et see on ok. Ma ei kavatse selles suhtes halada – sellout jne. Ma pigem eelistan praegust olukorda vastupidisele.
Kuidas sulle niššimuusikuna praegune olukord paistab, kas nišsid on üksteisest pigem eemaldumas ja endasse süvenemas või on rohkem ühisosa leidmist?
Ma arvan, et inimesed on žanritesse puutuvas kõvasti avatumad. Mäletan veel 90 algust, kui metali ja gootiroki või techno ja rocki segamine oli midagi ennekuulmatut. Uute ideede otsingul segati neid omavahel siiski julgelt, mis laiendas paljude kõrvaringi (kaasa arvatud minu enda). Lisaks muutus pärast sajandivahetust arvutite tulles muusikaga tegelemine ja selle lindistamine palju hõlpsamaks.
Ühest küljest on see suurepärane, teisalt jällegi on igasugust kraami tehtud mõõtmatul hulgal. Portsud jaotatavast pirukast on muutunud väiksemaks ja muusika on kaotanud oma väärtuses.
Aga ärgem langegem "vanasti oli rohi rohelisem" heietuste lõksu. Vanasti ei olnud asjad paremini, vaid teisiti.
Olid vahepeal bändi L’Âme Immortelle liveliige. Wikipedia põhjal on nad mitu korda Saksamaa Top 100 edetabelisse jõudnud. Mida see täpsemalt tähendab? On nad suur bänd?
Jah, omal ajal oli see Saksamaal suur bänd. Tegime mitmeid suuri tuure. Videod jooksid VIVA ja MTV pealt ning ületasime lausa esikahekümne piiri. Mängisin koos nendega mitu aastat, aga 2010 läksime eri teid. Oli küll lõbus, aga teist korda ma seda enam ei teeks. Selline asi ei paku mulle enam pinget.
Ja nüüd midagi täiesti kollase ajakirjanduse valdkonnast. Oled tegutsenud muusikuna üle 20 aasta, kas selle aja jooksul mõni selline pala ka valminud on, mille üle praegu piinlikust peaks tundma?
Loomulikult, kirjutan selliseid pidevalt. Vahet pole mis bändiga albumit kirjutades on lõpuks ikka 20-30 lugu. Plaadile mahub 12-15. Ülejäänud tuleb välja praakida. Nii need asjad kord juba käivad.
Pidevalt tuleb end piitsutada küsimusega, milline on ja milline ei ole hea lugu? Eriti kui oled väljapraagitava looga tegelemisele kõvasti aega ja energiat kulutanud, võib vastamine päris keeruliseks osutuda. Aga tuleb meeles pidada, et nähtud vaev ei ole seotud loo headusega, kaugel sellest.
Üldiselt kukuvad kõige paremini välja lood, mis justkui kirjutaks end ise.
On meelde jäänud, et oled suur filmisõber. Oled ka mõnd eesti oma näinud ja mida sa neist arvad?
Niipalju kui mina tähele olen pannud, on ka saksakeelsetes draamades pikalt vaikides laua taga istumist. Äratuntav kultuurisild kahe rahva vahel.
Kui ausalt vastata siis ei ole ühtegi näinud. Häda mulle.
Mis puutub filmidesse siis vaatan igasugust kraami, kindlasti mitte ainult kunstkino. Mulle on sümpaatsed ka popkornifilmid ja minu Tähesõdade lembus ei ole samuti mingi saladus. Loomulikult soosin ka õudus- ja ulmekino, kui need suudavad jutustada korralikku lugu.
Minu jaoks on suureks asjaks ka filmimuusika. On võimalik, et kui keskpärasel filmil on hea muusika, on see film mulle kohe sümpaatsem. Ka vastupidi, kui film on hea, aga muusika on vilets, mulle film lõppkokkuvõttes tõenäoliselt väga ei istu.
Paljud mu lemmikplaadid ongi filmimuusika plaadid. Clint Mansell’i "The Fountain" (mis on ka minu lemmikfilm), John Carpenter’i "The Fog", Wojciech Kilar’i "The Ninth Gate" või Popol Vuh’i kirjutatud muusika Herzog’i "Nosferatu" jaoks.
Pean ka The Devil & The Universe’i loomingut eelkõige filmimuusikaks. Muusikat kirjutades näen alati pildijadu. Praeguse bändiga astusime sammukese rockmuusika mugavustsoonist välja ja arvan, et seepärast see bänd töötabki. Ja nende lollakate maskide pärast samuti.
– – –
12/11 Dark music festival BODY MACHINE BODY 2016