Ühel Nirvana särgil ilutses kunagi “…crack smoking, satan worshipping, motherfuckers”. See bänd võis end küll selliste sloganitega ehtida, kuid nende plaadifirma (Sub Pop) kaaslane The Dwarves on bänd, kes lausa elab selle kreedo järgi. Teeb seda tänaseni. Viimase tõestuseks astuvad nad üles 16. juunil Järvakandis Rabarock festivalil. Sel puhul rääkisin juttu bändi asutaja-liikme ja vokalisti Blag Dahliaga aka Blag Jesus, Blag The Ripper, Earl Lee Grace, Julius Seizure, Blag Stallion, Blag History Month ja kindlasti midagi veel.

The Dwarves pole MTV silmis olnud väga populaarne bänd – pole näitanud teie videosid ega kutsunud oma stuudiotesse esinema. Ometi on teie muusika kõlanud paljudes sellel kanalil mängitavates reality showdes. Näiteks Jackass, Viva La Bam, 16 and Pregnant, Homewrecker. Kuidas te oma muusika sinna saite ja kuidas see honoraridele mõjub?
Et MTV-d finantsilises mõttes võimalikult põhjalikult enda jaoks ära kasutada, on alati parim, kui su lugude autoriõigused ja salvestistemaster-lindid kuuluvad sulle endale. Muidugi on ka teine võimalus – magada kõikide Real Housewives of New Jersey osatäitjatega. Mina kasutaksin ära mõlemat võimalust ja tulemused, nagu näha, tulevad vapustavad.

Oled 1980. aastatel kirjutanud ühe filmi stsenaariumi, millest pärineb The Dwarvesi visuaalne kontseptsioon (paljas kääbus, jänesed ja verised naised). On selle stsenaariumi põhjal kunagi päris filmi ka oodata?
See film on tegelikult juba tehtud – “Tarts Deco”. Tehti 1986. aastal New Yorkis, tegijaks juba manalateele läinud Chris Wetzel. Filmis teeb teiste meeste hulgas kaasa ka kääbus – Bobby Faust, kes laiemale avalikkusele peaks tuttav olema meie plaadi kaanelt.

Oled öelnud, et The Dwarvesi liikmed näevad nii head välja, kuna tarbite palju alkoholi, narkootikume ja olete pidevalt kõige peale vihased…
Olgem ausad – kõik, mis puutub sellese, kas me näeme head välja või mitte, tuleneb geenidest. Mõnedel meist on lihtsalt vedanud, teised aga näevad välja nagu mõni Born Againsti liige…

The Dwarves’i tuuride kohta on liikvel lugematu arv kuulujutte – näiteks olevat teil võistlused, kes suudab magada rohkemate groupie’dega; või siis lood crack’i otsima läinud bändiliikmetest, kes ilmuvad järgmine päev kusagilt alasti välja. Aga milline on tegelikult teie tavaline tuuripäev?
Umbes selline nagu sa ise just kirjeldasid. Päev täis narkootikume, alastust ja täielikku peata olekut. Vahetevahel mängime natukene muusikat ka, kuid see on midagi, millelele keegi juba ammu erilist tähelepanu pole viitsinud pöörata. Lisaks teen palju heategevustööd noorte üksikemadga. Aidates neid nende raskes olukorras.

Oled teinud nn ghost writingut suurtele pop-punk nimedele, näiteks Good Charlotte. Mis on peamine põhjus suute labelite all olevatel bändidel kõrvalisi lugudekirjutajaid palgata? Vajadus kindla raadio-hiti järele või fakt, et mõnes bändis lihtsalt puuduvad head laulude kirjutajad?
Tegemist on ühe väga kavala skeemiga, mille olemasolust pole plaadifirmad ise enamasti teadlikud. Ja peamine põhjus on finantsiline. Variautor kirjutab, bänd esitleb seda plaadifirmale kui enda oma, jättes kõik loo autoriõigused bändi managementile, et autoritasusid kellegagi jagama ei peaks, sest kui plaadifirma toob mängu miski omapoolse lauludekirjutaja, läheks õigused ja tasud kõik jagamisele. Teine põhjus on kahtlemata see, et igasugused rokibändid, kes oma muusikat kirjutavad, kipuvad koguaeg ühte ja sama meloodia-, harmoonia- ja kitarrikäiku kordama. Lugude kirjutamisest ja millegi korduvusest muuseas veel seda, et pean geniaalseks, kui suudetakse loo sisse kirjutada 20 korda sõna “fuck” ilma kordagi punastamata.

Algusaegadel oli The Dwarves’i muusika tugevasti mõjutatud 1960. aastate garage rockist. Mis pani teid liikuma punk-rokilikuma kõla poole?
See, et ma nägin läbipaistvates liibukates ikka paganama veider välja. Teine probleem oli Farfisa elektrioreli kaasaskandmine. Ja selle olemasolu oli garaaži-roki viljelemise jaoks üks väga oluline element. Aga selle kaasaskandmine oli kõige kangemat sorti piin ja see jättis pungi ainukeseks suunaks edasi liikuda.

The Dwarves’i kontsertidel näib mõnikord, justkui oleks bändi ja publiku vahel
puhkenud agressiivne konflikt – millest selline intensiivsus?
Ilmselt sellest, et meie publiku moodustavad seksuaalselt saamatud joodikud. Ja kahtlemata ka sellest, et oleme ainus maailmas säilinud punkbänd, kes on mingilgi viisil oluline.

Peale garaaži-rokki tuli punk rokk, peale mida tuli hardcore. Võiks nagu arvata, et fännid on harjunud teie järskude suunamuutustega. Aga siis tuli “The Dwarves Must Die”, millel kostus mõjutusi lausa hip-hop’ist ja industrial’ist. Ja tuli kange kriitika ka – üllatas see teid?
Oleme iga viie aasta tagant avaldanud albumi, mis meie publiku täielikku segadusse ajab. Kui “Blood Guts and Pussy” ilmus, kaotasime oma garage-rock fännid. Kui “Sugarfix” välja tuli, lahkusid hardcore’i fännid. “Young and Good Looking” tuli ja läksid minema grunge fännid. “Come Clean’i” peale said kõik punkarid meie peale vihaseks ja “The Dwarves Must Die” peale kadusid nad sootuks. ”The Dwarves are Born Again” ilmumisega naasesid igasugused erinevate ajajärkude fännid ning nad teatasid, et me oleme geeniused. Arvatavasti tulenes säärane reaktsioon sellest, et ühendasime kõik erinevad stiilid, mida kunagi proovinud oleme. Panime selle kõik kokku üheks musikaalseks väljaheiteks ja loopisime seda vastu seina. Nagu ahvid.

Uuel plaadil (“The Dwarves Are Born Again”) teevad kaasa ka endised bändiliikmed. Salt Peter, Vadeg Moore ja Rex Everything – kui raske oli neid saada kaasa lööma?
Mitte eriti raske – nad kõik vajasid raha ja tahtsid, et noored tüdrukud nendega räägiksid. Oli väga kurb näha, kuidas nad ilastasid vaikselt papptopsidesse ja pobisesid midagi mingist Nirvana bootlegist, kus bänd meie "Back Seat Of My
Cari" coverdab.

Mõlemal su vanemal on musikaalne taust ning su isa omab hiiglaslikku noodikogu
– kui suur mõju on sellel asjaolul sinu otsusele saada muusikuks?
Suhteliselt suur mõju. Mu isa ütles mulle kuldsed sõnad: "Hakka Muusikuks, oled pidevalt vaene ja õnnetu." Mu emale meeldib endiselt Bee Gees.

Kas usus, et tõeliselt uudne muusika võib sündida ainult väikestes kohtades, on süüdi see kärje-mentaliteet, mis tähendab, et suurtes muusika-mekades (a la London, LA ja New York) kogunevad inimesed ümber oma väikese scene’i ja pelgavad uusi asju proovida?
Just!!! Ja selle pärast ongi Eesti nii oluline The Dwarvesi jaoks. Oma ainsa suvise Euroopa kontserdi anname just Rabarockil. Eesti on lisaks Mongoolia keskosale viimane tõeline rockikants, kus pole veel võimust võtnud Brooklynist pärit poistest ja tüdrukutest koosnevad 12-toonised electro-reggae duod, kes said alles peale teineteisega deitimist aru, et nad on tegelikult homoseksuaalsed.