Festivalil Schilling üles astuva The Embassy asutasid 1999. aastal Göteborgis Fredrik Lindson (laul) ja Torbjörn Håkansson (klahvpillid). Duo helipilti, milles segunevad disco, twee-pop ja pub-rock, on kirjeldatud kui täiuslikku heliriba mõnele napsusele grilli- või rannapeole. 2000ndate alguses oli The Embassy üks mõjukaimaid Rootsi indie-bände, kes sai tänu oma „anti-rock“ hoiakule ja provotseerivatele kontsertidele nii ohtralt kiita kui ka parasjagu vaenlasi.
Te olete pärit Göteborgist, kus on vaieldamatult väga elav muusikaskene. Isiklikult olen Göteboriga tuttav metali kaudu. Milline oli teie skene, kui teie alustasite?
Fredrik: Väga elav. Lõbus, kuid väga maskuliinne.
Torbjörn: Raske on meenutada, kuid peamiseks põhjuseks, miks lõime The Embassy, oli meie sarnane muusikamaitse ning istumisviis – nimelt rätsepiste. Füüsiline side. Meie esimeseks sloganiks oli Subway Secti tsitaat – „Me oleme vastu tervele rock’n’rollile“. Nii et rokile vastu olla oli üheks põhimõtteks ja me defineerisime roki enda jaoks totra ja konservatiivsena, erinevalt popist, mis pidi olema vaba ja lõbus, mis tol ajal oli täiesti paikapidav lihtsustus. Meie ambitsiooniks oli omavahel ühendada meie teadmised muusika ajaloost, mille juured ulatusid dubi, diskosse, post-punki ja acid house’i ning luua tantsupõrandal vestlusringe. See kõik sai teoks tänu plaadifirmale Service. Püüdlesime uue stiilse hedonismi poole, segatuna kübekese intellektualismiga ning see kõik kestis kolm aastat.
Teie algusaastatel kirjeldati teid kui bändi, kellel on „rokivastane esteetika ja lugupidamatud esinemised“. Mida lugupidamatut oli teie kontsertide juures?
Torbjörn: Olla lugupidamatu ei olnud kunagi meie eesmärk, kuid olime ümbritsetud väga traditsioonilistest väärtustest ning iga hea idee kukkus välja kui kahtlustus.
Fredrik: Võimalik, et solvasime paari inimest, kuid seda heas mõttes, sest viisime asjad kaugemale, kuid suutsime olla ka päris pahad. Lugupidamatud hoolimatuse mõistes.
Torbjörn: Me ei tee kunagi proove, nii et laivis esinemine on alati riskantne. Olla ette valmistamata oli praktiline lähenemine ning see õnnestus meil, sest tegime ainult 15 minutit kestvaid kontserte, kuid mõne aja pärast, kui tegime 20-minutilisi kontserte, sattusime raskustesse, sest fookus hakkas kaduma. See viis selleni, et hakkasime küsima 100 eurot esinemisminuti eest, lastes promootoril kinni maksta meie paljastatud kartlikkuse. Siiski arvan, et lasta teistel esitada meie lugusid, samal ajal, kui me publiku seas jõime või „mängides“ pabermassist instrumentidel või valgustuse mitte kasutamine, olid head ideed. Me tahtsime lihtsalt asjad pea peale pöörata; justkui iha ilma kohalolekuta või siirus ilma ehtsuseta. Vahel see õnnestus, kuid vahel olime ka magedad ja kohutavad.
Fredrik: Üks ajakirjanik kirjutas kord: „Sa ei unusta kunagi oma esimest Embassy gig’i“
Teie kahe viimase albumi vahe kujunes seitsme aasta pikkuseks. Samas olite ikkagi mingil määral aktiivsed ning ilmutasite igal aastal ühe singli. Mis oli nii pika pausi põhjuseks? Või lihtsalt „elu tuli ette“?
Torbjörn: See oli ja on logistilistel põhjustel. Põgenesin Göteborgist kümme aastat tagasi. Veetsin kümme aastat skisoanalüüsis, et muuta põgenemine tõeseks ning lõpuks sai must tagasihoidlik eskapist.
Fredrik: Oleme öelnud, et pärast „Tacking’i“ ilmutamist kaotasime usu albumi formaati ning peaksime ainult singleid välja andma. Tegelikkus oli, et meil polnud häid lugusid. Vaadates tagasi meie demodele vahemikus 2007.-2009. aastal, siis need on üpriski keskpärased. Tol ajal salvestasin lugusid väikses ruumis, pidevalt olid tehnilised probleemid, koperdasin juhtmete otsa, pea lõhkus. See oli kaugel avarusest ja seda oli ka kuulda.
Märkasin, et teie albumitel on sloganid nagu „Dry, unemotional, unlovable“ ja „Easy listening for the uneasy“. Kui ma peaksin kirjeldama The Embassyt sõbrale, kes teist kunagi kuulnud pole, kas need sloganid sobiksid suurepäraselt või kirjeldaksite end teisiti?
Torbjörn: Need on kirjeldused, mis panevad albumid konteksti. Üleüldine aimdus albumi kontseptsioonist, küpsemisest ja unistustest. Niisiis, need sloganid ei pruugi sobida muusikaga, pigem näitab meie võimeid copywriteritena.
Fredrik: Mulle väga meeldivad need kirjeldused. Samas arvan, et kui su sõber pole meist kunagi kuulnud ja küsib, kuidas me kõlame ja su vastus on: „kuiv, emotsioonitu, armastamatu“, siis ole valmis lisaküsimusteks.
Teil oli väga lähedane suhe plaadifirmaga Service. Fredrik tegi kunagi leibeli asutaja Dan Lissvikiga projekti Crepes ning ilmutasite ühe albumi „What else?“. Oli see ühekordne projekt või teete tulevikus veel midagi koos?
Fredrik: Ei, ei tea. See oli väga spontaanne. Vahel on lõbus niisama midagi alustada. Lasta süsteemi veidi õhku.
Vaadates tagasi, kas olite üllatunud, et nii mõnigi indiebänd, nagu The Drums või The Tough Alliance, nimetas teid oma otsese mõjutajana?
Torbjörn: Olime ikka, kuid samuti olime väga uhked ja enesekindlad selle üle, mida suutsime pakkuda. Sellest piisas ja me ei saanud arugi, et kellelegi meeldime. Kümme aastat hiljem hakkas see mõte isegi toredana tunduma, et me võisime kellelegi meeldida, aga selleks ajaks oli publik kadunud.
Fredrik: Ja nüüd on nende bändide publik on ka läinud?
Torbjörn: Ei, ma ei usu. Ma kuulsin, et üks Rootsi festival pakkus eelmisel aastal The Tough Alliance’ile esinemise eest 20 000 eurot. Meie honorarisüsteemi järgi peaksime esinema 200 minutit, õudne.
Fredrik: Ükskord oli The Tough Alliance sunnitud mängima ühel festivalil 40 minutit, nii et laulja sõi laval vahepeal ühe falafeli. Kontsert oli nii pikk, et nad tegid lõunapausi.
Skened ja trendid vahetuvad iga viie-seitsme aasta tagant. Mis on hetkel kõige põnevam asi, mis Göteborgis toimub? Või üleüldse Rootsi muusikas?
Torbjörn: Väga piinlik, aga ma pole kolm aastat kuulnud ühtegi Rootsi lugu ja see on kergendus. Aga meil on väga palju häid luuletajaid nagu Athena Farrokhzad, Viktoria Jäderling ja Elis Burrau. Poeesia võib olla uus pop.
Fredrik: Ma arvan, et stand-up on uus pop. See näeb ikka küllaltki mage välja, skene vajaks veidi stiili ja mitmekesisust, aga selles on bravuuri ja actionit, mis kunagi muusikas oli. Muusikast rääkides, Göteborgis on leibel nimega Höga Nord. Nad annavad palju kraami välja. Mulle meeldib nende suhtumine ja kuidas nad asju esitlevad. Nad on viinud Rootsi muusika ekstsentrilisemasse suunda.
Te olete öelnud, et valite oma esinemisi hoolikalt. Mis teid Schillingu juures paelus?
Torbjörn: Olen ammu tahtnud Baltimaadesse minna. Beneluxi maade kõrval on see mu lemmikkoht Euroopa Liidus. Fantastilised nimed – Baltimaad, Benelux.
Fredrik: Äge oleks Eestit näha. Festival tundus ka hea. Chill.
Mida võib publik The Embassy kontserdist oodata? Mingit sorti lugupidamatust või hoopis midagi muud?
Torbjörn: Ei, kindlasti mitte lugupidamatust. Mängime oma parimaid lugusid parimal võimalikul moel. Laiv tuleb funky, tipphetkede ja madalpunktidega ning uje.
Traditsiooniliste küsimuste aeg. Mida te viimasel ajal kuulanud olete?
Torbjörn: Olen Adonise „No way back“ lummuses, kuulan seda üle päeva. Teiste seas ka Vivien Goldmani, Scientisti ja Wizkidi.
Fredrik: The Associates ja Michel Houellebecq’i.
Lemmik seitsmes rada?
Fredrik: Wally Badarou "Chief Inspector".
Torbjörn: New Order "Ecstacy".
The Embassy esineb 2. juulil Schilling festivalil kell 19.15.