Magnetic Fields on Stephin Merritt nagu His Name Is Alive on Warren Defever või nagu The Eels on Mark Oliver Everett. Ekstsentrilised sõltumatu rokkmuusika frontman’id teispool lompi, kes on USA traditsioonilise muusika elemente ristanud moodsa roki kontseptsiooniga. Mehed, kes alustasid 90ndate algupoolel ning panid koos Mercury Revi, Flaming Lipsi, Silver Jewsi ja Lambchopiga aluse progressiivse poppmuusika ühele olulisele all¸anrile Americana’le ning olid praegu õilmitseva New Weird America liikumise üheks verstapostiks.
MF on stilistiliselt viljelenud segu tweepop’ist ning lo-fi’st, mis omakorda on tugevasti mõjutatud 80ndate sünteetilisest popist. Sellistest legendaarsetest synth-popi ja geipopi ansamblitest nagu Human League ning Soft Cell. See tahes-tahtmata sildab Merritit ka Briti muusikaga; samuti oleks lausa patt lasta mööda võimalus kõrvutada Merritti loomingut 80ndate lõpul / 90ndate algupoolel tegutsenud Briti tweepop’i ansamblitega The Orchids ja Field Mice / Northern Picture Library, kelle tasasus vaheldus sageli ajavaimust kantuna baggy-rütmide, kingapõrnitsemise tarduvate helimassiivide ning sünditrikitamisega.
„Distortion” on MFi kaheksas stuudioalbum; teine album järjestikku, mis on väljutatud legendaarse Nonesuch Recordsi alt. Plaadifirma, mis on andnud väga olulise panuse world music’u, d¸ässi ning kaasaegse klassikalise muusika tutvustamisse. Klassikaline muusika nagu minimalism ning innovatiivne d¸äss nagu John Zorn. Selles mõttes on see kindlasti ühe rokkari jaoks suur tunnustus ning väljakutse. Oma geniaalsuse laotas Merritt maailma ees muidugi 69 armastuslaulu sisaldava üllitisega valla 1999. aastal. Tollest albumist alates on Merritt teinud kolm temaatilist albumit. Mõiste distortion osutab muusikatehniliselt teatavasti võimendatud, (üle)elektriseeritud, n-ö ülevõllisaundile. Parimateks näideteks The Jesus And Mary Chain või uue roki lainest The Raveonettes. Teisalt ei saa sellest mõistest ka heliväliselt üle ega ümber. MFi helipilt on võrreldes varasema loominguga ikkagi märgatavalt teisenenud. Iseenesestmõistetavalt oleks meelevaldne nimetada uut algust juhuslikuks või soovimatuks kõrvalekaldeks – hälbeks –, kuna tegu on ikkagi tahtliku, n-ö managed distortion’iga. Vastupidist võiks ehk arvata andetute jorsside puhul. JAMC album „Psychocandy” ning 80ndate (Briti) postpungi kolmeminutilise loo kontseptsioon on selle albumi loomise aluseks. Ning kõik lood on ühtede ja samade pillidega sisse mängitud. Varasemaga võrreldes tähendab see, et Merritt on teist albumit järjest hüljanud hiiglasliku elektrooniliste klahvpillide pargi. V.a Farfisa orel, mis mitteäratuntavalt on pigem jäetud alla feedback’i võimendama. Ja feedback-helistruktuurid varieeruvad loost loosse. Merrittil on ka piisavalt tarkust, et mitte kihutada ühes tempos algusest lõppu. Ega’s ei mäletagi, millal viimati power-ballaade – ja tõeliselt sugestiivseid! – kuulatud sai. Neetult lummav on läbi müra ja vilina kuulda Shirley Simmsi vokaali. Kohati meenutab see väga nii tämbrilt kui ka maneerilt varalahkunud Kirsty Maccolli oma. Ülejäänud, st pooltes lugudes tõestab Merritt, et veidi toores tõrrevokaal on ta põhitrump ning vokaaltehniliselt püüab ta jätkuvalt leida uusi väljundeid. Merritt väitis muuseas, et püüdis kõlada rohkem nagu JAMC kui vennad Reidid ise. Püüdluses ristata resonantsi ja meloodiat, power-poppi ning dream-poppi, läheneb MF My Bloody Valentine’i musteroopusele „Loveless”.
Kui soovite kuulata kõrvust haaravat, inspireerivat muusikat, mis muudaks ülejäänud päeva ilusaks, siis on need 39 minutit kindlasti mõeldud teile.