Läbi sõpruse sündinud Kanada bänd The Mariachi Ghost jutustab lugusid kui teatrietendusi, millel puuduvad vaatused ning ajataju. Sürreaalsed jutustused pärinevad Mehhiko kirjandusest ning läbi erinevate žanrite segunemise on võimalik viia kuulajad rännakule, kust on lugu alguse saanud. Vastasid Jorge Requena (kitarr ja vokaal) ja Gabriel Fields (jarana ja vokaal).

The Mariachi Ghost asutati aastal 2009 teatrifestivali jaoks. Millal te otsustasite, et see peaks olema muusikaline ettevõtmine?

Bändina saime kokku justkui kogemata ja suuremalt osalt läbi sõpruse. Algselt oli kogu idee lihtsalt üks koomiks, mida Jorge kirjutas. Sellepärast oli projektil alati ka visuaalne pool juures. Me tajusime, et me vajame lava ja "Fringe Theatre Festival" oli selleks täiuslik esmakordne võimalus. See, kuidas me ennast peale esimest esinemist tundsime, oli kõige suurem märk sellest, et me tahame samas suunas jätkata ning teeme õiget asja. Me tahtsime läbi muusika ja tantsu samu tundeid ning ideid uuesti üles ehitada ja seda publikule taaskord pakkuda.

Kas on ka mingeid eeliseid selles, kuidas te ennast bändida esitlete? Kas teatriga võrreldes on loo jutustamiseks kasutatavates vahendites erinevusi?

Bändina on palju lihtsaid eelised nagu ligipääs paljudele lavadele, baaridele ja festivalidele, kus me saame paljudele inimestele oma tööd näidata. Samas on ka keerulisi eeliseid, nagu suurte rokk-kontsertide eufooria, millele saab järgneda koheselt rahulikult muutuv muusika. Inimestel ei ole meile mingeid ootuseid, sest meil ei ole vajadust mingisse kindlasse žanrisse kuuluda. Kuna me oleme teatri-bänd, võime seda endale lubada.

Kogu kunst koosneb piirangutest, mis ongi üheks suurimateks tööriistadeks, mida artistid kasutada saavad. Need suunavad üha rohkem leidlikkuse ja loomingulisuse poole. Meie jaoks sai suurepäraseks tööriistaks selline natuke sürreaalne, improviseeritud ja ebamäärase loo jutustamine. Me teame, millist rütmi iga lugu järgib, aga me otsustasime panna muusika põhirõhu tegelaste emotsionaalsele selgroole ja jätsime žanri tahtlikult kõrvale. Selle kaudu saame me laulus uurida sama tunnet rohkem kui ühe kindla žanri kaudu.

Näiteks, ühte ja sama tunnet saab esitada läbi salsa- kui ka punk-rock muusikaliste hetkede. Miks mitte siis kasutada mõlemat? Mõlemat hetke seob lugu. Kogu see protsess nõudis palju julgust ja tööd, et navigeerida läbi taktimõõtude ja murda läbi kindlate žanrireeglite. Kõige suurem erinevus teatriga on see, et meie töövahendid on abstraktsed, seega suhtlemiseks on meil ainult laulusõnad ja emotsioonid. Alex, meie tantsija, kutsub emotsioonid välja ning meie üritame samal ajal instrumentidega sama teha. See kõik on pigem nagu näidend, aga ilma vaatuste ja ajatajuta.

Kust saite inspiratsiooni segada just traditsionaalset Mehhiko muusikat ja progressiivset rocki? Jah, ma näen, et teie peamine laulja on Mehhikost, aga mariachid ei mängi ainult Pink Floydi.

Mexico on modernne linn, kus uuem ja traditsionaalsem muusika on kõik omavahel segunenud. Kui sõita autoga mööda linna 10 minutit aknad lahti, kuuleksid sa selle ajaga sadat erinevat muusikažanrit. Winnipeg, kus me kõik elame, on väga mitmekülgne koht. Paljud inimesed üle kogu maailma on sinna immigreerunud. Meie bänd on kõige selle naturaalne osa. Suurem osa meist armastab Mehhiko muusikat, kuigi meie bändis olev mehhiklane on väheteadlikum just selles žanris.

The Mariachi Ghosti tegelase lugu leiab aset ühes alalises muutuses olevas kohas Mehhiko Vaikse ookeani rannikul. Nagu Winnipeg, on ka see koht, mida immigratsioon on suuresti muutnud. Samuti on immigratsiooni tulemusel sündinud uusi asju, üheks neist on kindlasti see, mida me täna mõistame „traditsionaalselt mehhikopärase” all. Traditsiooniline mehhiko muusika aitab meil publiku viia kohta, kus jutustatav lugu aset leiab. Rock ja proge aga jällegi aitavad jällegi meeleolu timmida. Me kasutame mõlemat, et anda publikule elamus.

Teie grimmile mõeldes – kas te olete kõik õiglust otsiva Charro ohvrid? Kui rangelt järgivad teie lavakujundus ja lüürika seda koomiksit? Kas te saate muuta lugude järjekorda?

Meie grimmi põhiidee pärineb Mehhiko surnute päevaks (Día de los muertos) tehtud pealuukujulistest suhkrukommidest, kuid nagu ka muusikaga, oleme võtnud selle elemendi oma loo rääkimiseks. The Mariachi Ghosti loo peategelane ei tea, kas ta on surnud või elus ning poolt nägu kattev pealuugrimm näitab seda duaalsust.

Jah, me muudame lugude järjekorda. Jutustus järgib ülesehituslikult igas laulus kolme vaatuse struktuuri ja laulud on omavahel paindlikult vastastikuses seoses. Seega, iga esinemise osa annab vaatajatele väikseid tükke jutustusest.

Ma hakkasin küsima, kas peate järgmiseks albumiks oma kostüüme ja bändinime muutma, aga siis märkasin, et leidsite järgmise kummituslinna romaanist Pedro Paramo. Miks te just selle raamatu valisite? Kas tunnete mingit isikliku sidet selle Rulfo romaaniga?

Romaan Pedro Páramo ja The Mariachi Ghosti lood leiavad aset ühes ja samas Mehhiko provintsis. Seal kasvasid ka Jorge vanemad üles, seega tema isiklik seos selle looga on tuntav. Tema vanaisa viis teda kunagi kaugetele sugulastele külla Colima mäeküljele, Comala lähedale (selles samas linnas leiab aset ka raamatu tegevus). Sarnaseid linnu on selles regioonis palju. Raamat mängib nende kohtade stereotüüpidel väga ilusal viisil. Raamat kasutab stereotüüpe, et kritiseerida „autoriteete” võimupositsioonidel ja seda, mida nad teevad ühiskonnale nende ümber.

Uue albumi välja andmisega muudame me oma kostüüme, grimmi ja heli natuke, kuid meie tegutsemisviis ja esitlused jäävad olemuslikult samaks.

Teie viimane singel Susana räägib Susana San Juanist, eks? Miks valisite selle tegelase esimesena? Kas saaksite lühidalt oma tõlgendust kirjeldada.

Terve Pedro Paramao lugu on juurdunud ühte kindlasse tundesse – igatsusse. Pedro loo allikaks on Susana. Kõik, mida Pedro jõuga võtab, on selleks, et täita tühimikku, mida Susana talle jättis. Inimesed Mehhikos ütlevad, et me oleme tehtud asjadest, mis on ära võetud. Sellepärast oli see ka kõige tähtsam lugu, mis esimesena valmis kirjutada.

Tallinn Music Week’i Made In Canada õhtu on see teie esimene show Eestis. Kas teil on mingeid kindlaid ootusi festivali suhtes või Eestilt üleüldiselt? Kas on midagi, mida kindlasti plaanite teha?

Me oleme väga elevil, et näha kuidas see festival kulgeb ja samuti teiste esinemisi vaadata. Sellist tüüpi festivalid on väga õpetlikud ja valgustavad muusikutele. Artist saab kuulata, näha ja kogeda ootamatuid ja ilusaid asju ja läbi nende kogemuste muusikud kasvavadki.
Suurem osa meist ei ole kunagi Eestis käinud ja poleks kunagi lootnud, et saame seda teha kõik koos ja veel vähem, et saame ka oma muusikat esitada. Reisiks valmistudes avastasime Eesti kohta palju hämmastavaid asju ja ootame väga, et saaksime seda kõike kogeda. Näiteks, üks meie esinemistest on Hopneri Majas, mis ehitatud on 13. sajandil! Mitte ükski inimeste poolt tehtud asi Winnipegis ei ole nii vana, kanadalastena on see peadpööritav. Samuti fakt, et Eesti laulis ennast 1990ndatel iseseisvuseni on meile nii pöörane ja inspireeriv. Koorilaul ja harmoniseerimine on meie bändi jaoks tähtis ja mõte nii paljude inimestega üheskoos laulmisest on väga võimas.

Winnipeg on meie jaoks üpris eksootiline paik, palun olge meie teejuhid. Kui oleme teie lugude kuulamise lõpetanud, mida peaksime kindlasti järgmisena kuulama? Kui palju mõjutavad teid linnad teist paremal ja vasakul, teie naaberprovintsides?

Winnipeg on selline uskumatu kunstioaas keset suurt Kanada tühjust. Maismaine ookean, mille keskel on saar, kus paljud suured artistid saavad jõhkra talve eest peitu pugeda ja oma oskusi parandada.

Winnipegis elab 6% Kanada elanikkonnast aga 12% Kanada muusikutest. Põhimõtteliselt on igal õhtul mitmeid paiku, kus saab kuulata head muusikat, see on Winnipegi võlu. Meil on palju artiste erinevate taustadega, erinevatest paikadest üle maailma, keda on siia toonud nende oskused ning soov õppida. Tantsijad Aafrikast, muusikud Andidest, Vene baleriinid, Mehhiko mariachid – kõik üheskoos jääkülmades keldrites muusikat tegemas. Lõpptulemused on alati vapustavad.

Provintsid meie ümber mõjutavad meid, aga Kanada on nii suur. Me oleme väga eraldatud lähimast linnast, seega ükskõik, milline tuuri marsruut on, algab see alati kas minimaalselt kuuetunnise autosõidu või lennureisiga.

Winnipegis asuvatest esinejatest võiksite te tutvuda artistidega nagu Begonia, The JD Edwards band, Royal Canoe, Leonard Sumner, Moon Tan, Ethnica ja Rayannah. Ülejäänud Kanadast soovitaksime me teil kuulata artiste nagu Tanya Tagaq, The Wet Secrets, Dan Mangan, Lisa Leblanc ja Karkwa.

Eelmise aasta alguses olite oma lauluga „Cascabel” esitletud kogumikalbumil “New Moons Volume II”. Albumi kaanepildil oli president Trump. Kuidas terve see Trumpi värk naaberriigist vaadates tundub?

Viimased aastad on olnud meie elus kõige rohkem masendust tekitavad, just poliitilisest küljest. Nii mehhiklastele kui kanadalastele on see lähedus parimal juhul kohmetuks tegev. Meie usume mitmekülgsusesse ja ühtsusesse kui tugevuse allikasse. Hetkeline olukord on hoopis vastandlik sellele.

Võim ning poliitika on ka mitmeti põhjuseks, miks me valisime järgmiseks albumiks Pedro Paramo romaani – võimumehed, kes võtavad teistelt, et täita tühjust, mis ei saa kunagi täidetud, sest nad on tehtud asjadest, mis on võetud teistelt.

Intervjuus jutuks olnud lugu “Susana”:

The Mariachi Ghost astub Tallinn Music Week’i raames üles Von Krahlis 30. märtsil, Made in Kanada kontsertõhtul, kus esinevad lisaks, Like a Motorcycle, Def3 ja The Stanfields. Bänd esineb ka 30. märtsil kell 15.30 Viru Keskuses, 31. märtsil kell 14.15 Solarise Apollos ning kell 20.00 Hopneri majas, Seto folk maailmamuusika laval.