Thou Shell of Death, 2019
Juba järgmisel reedel, 6. septemberil tähistab Rada7.ee oma 20. sünnipäeva. Sündmus on märgiline veel seetõttu, et see saab olema meie viimane sünnipäev. Veelgi erilisemaks teeb sündmuse see, et Thou Shell of Death esitleb lõpuks just sel õhtul oma uut täispikka „Witchery”.

Pane uus album lugemise taustaks mängima! Valikuks kliki näiteks Bandcamp või Spotify.

Kuna reedese kontserdi puhul on tegemist ikkagi ka ühtlasi matustega, lubas Thou Shell of Death teha veel tõsisemaid nägusid kui muidu. Kohale tasub tulla varakult, sest albumiesitlusega hakkame pihta kell 20.00 ja bändi ninamees Ingmar aka Zworg lubas, et 16-minutilist lisalugu ei tee. Välja arvatud juhul, kui järgmine bänd on väga närviline ja kannatamatult juba lavale kipub… Mina omaltpoolt sundisin teda eesoleva kontserdi soojenduseks mõnele küsimusele vastama ja ebamäärasele mõttekäigule kaasa mõtlema.

Ma arvan, et sa lootsid, et ei pea sellele küsimusele vastama, seega alustame kohe sellest. Mul on muidugi isiklikult väga hea meel, et Thou Shell of Death esitleb oma uut albumit just Rada7.ee sünnipäeval, mis osutub ühtlasi matusteks. Aga album ilmus kaks aastat pärast salvestamist. Mis nii kaua aega võttis?

Sellele võib lihtsalt vastata, et kõik mis plaadi tegemise protsessis venida võis, see venis.

"Witchery" on lindistatud Timișoaras, Rumeenias Consonance stuudios Edmond Karban’i, Cristian Popescu ja Andrei Jumugă käte all (Dordeduh, Sunset in the 12th House jne).Geograafiliselt on teil teised kodud kuidagi kaugele sattunud – Viin ja Timișoara. Mõlemad ilmselt seotud skenes tekkinud sõpradega. Kuidas on see bändi mõjutanud? Plaadifirmast, Talheim Recordsist on paar sõna juttu olnud ka varem, muuhulgas ütlesid, et parem on valida liitlane, kellega koos kasvada. Kuhu see koos kasvamine teid viinud on? Rumeenia kontaktidest aga pole väga palju varem juttu olnud. Kuidas need tekkisid, mis see lugu on selle taga? Kas sellised härrased oskasid anda uuele albumile midagi juurde?

Rumeenia kontaktid tekkisid, kui esinesime 2016. aasta sügisel Šveitsis ja Austrias ansambliga Dordeduh, kellega tekkis klapp juba siis. Edasi juba tulid nad Eestisse Howls of Winterile esinema ning nõnda samm sammult jõudis ka kõik sinnani, et nad olid nõus meie kirjelduse järgi töö vastu võtma. Meeskond meie lindistusprotsessi taga oli äärmiselt detailne ning iga häiriv koht püüti ikka korralikult teha, aga õnneks meie omapoolne nägemus, et kõik võimalikult kiiresti ja toorelt linti saada, ei saanud kannatada. Plaadil valitseb kena tasakaal, mida saab kirjeldada fraasiga „kiirelt ja korralikult”.

Talheimiga koostöö on läinud tasapisi. Kui mingini tasemeni jõuda, siis ei oska enam öelda, kas mingi asi on hea või väga hea. Aga erinevalt sellest, kus alguses oli Talheim ikka suhteliselt väike ja tundmatu plaadifirma, siis nüüd ikka muudetakse veidi suhtumist, kui mainida, et tegemist on Talheimi bändiga.

Olenemata mõnest viivitusest on Thou Shell of Death sihikindlalt unistusi ja suurejoonelisi püstitatud eesmärke täitnud – olgu see äärmiselt teemas Padise kloostri kontsert, HRLis erakordne suurendatud kooseisuga esinemine või needsamad Austria ja Rumeenia koostööd. Jätkuküsimus eelmisele intervjuule, kus kommenteerisid nišimuusikat ja edu: „Seame endale ette järjest raskemaid eesmärke ja võtame neid kui pidepunkti kuhugi jõudmiseks. Kui kunagi kuhugi kaugemale jõuame, siis võin küsimusele uuesti vastata.“ Mis on need defineerivad pidepunktid sinu jaoks täna?

Ma vast ei avaldaks oma ideid, äkki keegi teine teeb enne ära.

Endale oli kindlasti suur kogemus Käbliku Beer Camp and Rock’n’Roll’il esinemine, kus saime esimest korda valgusmänguga vabas õhus piisavalt pingutada ning tulemus oli kindlasti nii bändile kui ka publikule ainukordne kogemus. Iga bänd ei saa endale lubada lisaks lavakujunduse projektile ära kasutada ka asukohta, kuhu lava püstitatakse ning seda ümbritsevat loodust enda perfomance’ga ära siduda.

Mulle on jäänud tunne, et olete teinud ikkagi üpris põnevaid ringreise – juba enne „Cave Hilli“ ilmumist oli riikide nimistu korralik, kuid nüüd on see kindlasti veelgi rikkalikum. Arvestades, et oled rõhutanud iga kontserdi erilisust, siis tahaks pisikest ülevaadet kõrgpunktidest.

Välismaistest esinemistest on kindlasti kõige meeldejäävam kogemus esineda Austria mägedes, kus kohale saamiseks pidi mööda väikest külateed sõitma nö. taluhoovi. Sinna oli ehitatud (omaniku enda poolt) „tempel” kontsertide andmiseks. Saali keskel oli suur lõke, mis küttis ruumi ning põles kogu õhtu. See oli väga intensiivne ning hubane kogemus. Kohale jõudsime alles pimedas. Hommikul majas üles ärgates oli suur üllatus, et olime nii kõrgel ning kõrval olid lumised mäetipud. Südamesse jäi see kindlasti. Kaks kolmandiku bändist võttis järgmine suvi samasse kohta uuesti tee festivalile House of the Holy.
Thou Shell of Death, 2014. Vabalt üks parimaid bändipilte siinmail.
Metal üleüldse, ja black metal seal hulgas kindlasti silmapaistvana, on tähelepanuväärselt vastuoluline. Panen paar teemat, mida ehk oskad edasi mõelda ja arutleda, kas üldisemas või konkreetselt Thou Shell of Death valguses.

Üks asi, millele olen mõelnud, on see, et see on üheaegselt nii sünge ja lõbus. Mõni näide. Kuigi Howls of Winteri laval võivad olla surmtõsised teemad, siis see kindlasti pole oma üldiselt meeleolult kuidagi kurb sündmus. Thou Shell of Deathi 2014 aasta promopilt omab väga head atmosfääri, kuid mingid tüübid kuskil põõsas ragistamas on samas ohjeldamatult naljakas. Black metal ise oma päris alguses ikka tugines jõuliselt kärakal ja pidutsemisel ning oluliselt vähem mornidel näoilmetel või mõnel muul filosoofilisemal pinnasel, lisaks ma ei usu, et visuaal ning temaatika neid põhialuseid nii palju murrab. Mis sa sellest arvad? Kas see on sinu vaatenurgast kuidagi hoopis teistmoodi või moodustavad kuidagi muudmoodi hästi selge terviku?

Lõppkokkuvõttes peegeldab kõik ikka inimest ennast. Kõik käivad tahes tahtmata moega kaasas, isegi kui see on peavoolu vastu protestimine. Või isegi hoopis peavoolu vastu protestimise vastu protestimine. Tehakse seda, mis on hetkel teema või mis hetkel endale tähtis tundub. On noori ja vihaseid metalliste, kes ämbrite viisi alkoholi sisse kallavad ning pärast kontserti kella üheksani hommikul joovad. On täpselt samal tasemel bände, kes koosnevad pereinimestest, kes võimalikult kiirest koju tagasi kipuvad ning õhtu läbi vaid vett joovad, sest „see on professionaalne”. Eks see ole sama ka enda imago loomisega. Mingist hetkest, kui liiga palju tõsiseid nägusi tekib ning kõikjal maailmas ainult tõsist tr00 black metal rahvast liigub, siis kipub ikka tasakaal teiselt poolt paika nihkuma ning tuleb välja vana hea suhtumine, et pole mõtet end võltsilt tõsiseks teha. Ehk siis selline straightforward suhtumine, seejuures kaotades täiesti häbitunde ära ning ei mõelda „mis keegi arvab, kui ma sellise näo teen” jne.

Teine teema on promo. Metalbändid räägivad intervjuudes tihtipeale vihasest promotööst, mis ühtepidi on arusaadav, kuid kõik see true vs sellout teema, mis alternatiivkultuuris justkui olulist rolli mängib, siinkohal järsku nagu ei kehti. Nüüd aastaid hiljem võib muidugi öelda, et metal lihtsalt nii avangard, et teistest alati ees – täna suunamudijate (influencerite) ajastul on pigem norm igal hetkel end promoda ja enamgi veel, promoda läbi isikliku brändi tooteid isegi siis kui sponsordiili tegelt pole (vastasel juhul nagu ikka pole nagu „päris“). Metalbändide puhul on siia veel tihtipeale põimitud märksõna „pühendumus“ ja „visioon“, mis ka Thou Shell of Deathi 2011 intervjuust läbi käisid just nimelt promotöö küsimuse all. Kas siin pole kuidagi konflikti? Kas tänaste trendide valguses on uues laines just rohkem tr00 suhtumist märgata?

Promo pole kunagi olnud untr00. Pigem on olnud vastukarva see, et tehakse muusikat, mis tundub popp, et saada kuulsaks. Või muudetakse bändi imagot, et paremini välja paista, ilma, et see üldse bändi endaga kokku sobiks. Enda sõna levitamine on ju igal usul või koolkonnal tähtis.

Teiselt poolt on siis äärmus, kes on totaalselt Facebooki ja sotsiaalmeedia vastu… mis on ka mingit pidi ju promotrikk, sest saab öelda „ta on nii UG, et ainult sealtkaudu saab seda plaati tellida”. Need kipuvad ka tegelikult sinna selge visiooniga bändide lahtrisse minema. Arvan, et kui seal isegi miskit võltsi on, siis mingite põhimõtete hoidmine mingil üllal eesmärgil tasub ikka ära.
Albumi „Sepulchral Silence” esitluskontsert Padise kloostris.Svetlana "Sinne" Ridal
2011 ja 2014 intervjuudes päriti sult skene tervise kohta. Ma arvan, et eriti festivali- ning ürituste korraldajana oled õige inimene ka sel korral sellele vastama. Ma ise pean tunnistama, et pole nii tihedalt (metal)üritusi külastanud, et pädevat üldistust teha, kuid mõne kontserdi järgi näiteks Tapperis võiks küll öelda, et uusi inimesi on siiski parajalt ja seejuures paistis pilt ka sooliselt mitmekesisem. Kuidas sulle (black) metal skene seisukord täna tundub?

Eesti sisese black metal skene üle võib uhke olla. Ikka väljapoole kirjeldan seda, kui „small but loyal”. Metalskene on killustunud nagu see tänapäeva kipub olema. Vast iga skene ülteb, et meil pole mingit skene, et küll teisel skenel läheb hästi, sest teise skene teema on hetkel moes. Seda siis kasvõi blacki suunalt thrashile, thrashi suunalt deathile või siis deathi suunalt blackile. Üldiselt on kõik toimiv ja kena. Käib see lainetega ja suhtumisega „tasa sõuad kaugele jõuad”. Howls of Winteril meie skenest küll ülevaadet ei saa – kui palju vaeva näha, siis võibolla kuuleb mõnda eestikeelset sõna…

Rada7.ee 20. sünnipäeva ja Thou Shell of Deathi albumiesitluse pilet on targem ette hankida siit: https://www.ticketer.ee/rada7ee-20-viimane-sunnipaev