Kui jagada muusikat ühelt poolt tõsiseks kunstiks ja teiselt niisama naljategemiseks, siis Thulsa Doom kuulub kindlasti teise kategooriasse. Osavad Norra rätsepad ei kohku tagasi labasest huumorist ja madala popkultuuri kummardamisest mitte ainult oma vabal ajal, vaid isegi lavalaudadel, seal, kus enamik metalmehi siiski väärikust säilitada püüab. Thulsa Doomi ninamees Ole Petter Andreassen on tegelikult seotud lausa mitme pulabändiga, nagu näiteks Black Debbath ja The Cumshots. Ja kogu selle kergemeelsuse juures on Thulsa Doom siiski tema kõige intelligentsem projekt.

Doomiga á la doom metal on Norra madrustel vähe pistmist (kuigi mine tea, kaverdavad nad ju muuseas ka Pentagram’i), rohkem seondub nende looming kõikvõimalike muude rokkmuusikastiilidega. Idiootse eelarvamusvabadusega segavad kaupmehesellid bluusi ja kantrit, 60ndate naiivpoppi ja surfirokki, biitleid ja psühhedeeliat. Kõik see üle valatuna mahlaka haardrokk-kastmega, milles äratuntavalt figureerivad klassikalise Queeni mõjutused: dramaatilised refräänid ja ilusad vokaalharmooniad. Pahaaimamatu kuulaja ei saa kohemaid arugi, et tegelikult on tegemist hoopis stoner rock bändiga. Kui nende stonerlust just mitte sellessamas virrvarris seisnevaks pidada.

Kogu see surkimine rokenrolli ajaloos on kokku lükatud pealtnäha erilise kontseptsiooni või sõnumita – kui ehk ainult süüdimatu poosiga, et „kõik on nagunii lubatud“. Lapsikuid-postmodernseid trikke ja näivusi armastav esteetika väljendub muidugi muusikat kuulamatagi, juba bändi nimes. Nagu näha on see „doom“ ühest küljest seal kergeusklike hevimeeste lollitamiseks, teisalt viitab „Thulsa Doom“ aga konkreetsele positiivsele kangelasele: sõjapealikule filmist „Conan“, kes tappis ära peategelase vanemad ja tegi nõnda võimalikuks tema kujunemise kõigi poolt armastatud barbariks. Ka käsipuutööliste endi varjunimed, mis plaadiümbrusel leiduvad, ei varja tegelikult muud kui piinlikkusttekitavaid sõnamänge. Krooniks eriti eemaletõukav „The Reverent Dom Perignon“ ehk Andreassen ise.

Juba 2001. aastal ilmunud debüütalbum „The Seats Are Soft But The Helmet Is Way To Tight“ näitas selgelt kätte bändi edasise arengutee ja kulgemissuuna. 2003. aasta „…And Then Take You to a Place Where Jars are Kept“ jätkas omaltpoolt juba kinnistuvaid traditsioone ja vaevalt, et 2005. a. „Keyboard, oh Lord! Why Don’t We?“ selles sünges reas viimaseks jääb. Viimane pealkiri neist on (kahtlemata hoolika valiku tulemusena) välja lõigatud Paul McCartney ja Stewie Wonder’i 1982. aasta hitt-dueti “Ebony And Ivory” laulusõnadest.

(Pilli)mängulusti ja muu frivoolsuse sõpradele võib Trondheimi parukategijate bändi igatahes julgelt soovitada. Näiteks nendeks hetkedeks, mil Homod Ojas on miskipärast ära tüüdanud või Goresoerd pinget ei paku. Või kui tahaks kogeda midagi tõeliselt intiimset ja head.