Ma ei tea, millal see täpselt alguse sai ja tagantjärele mõeldes, kas on sel tegelikult üldse mingit tähtsust. Ma võin pakkuda, et esimest korda juhtus see põhikooli lõpuklasside aegu, ehk umbes aastatel 2002 – 2003. Olgu täpne algusdaatum milline tahes, fakt on see, et viimased aastad on see olnud osa mu elust. Esimesed märgid selle tulekust ilmuvad nädal enne pühi, kuid põhiraskus langeb ajaperioodile 25.–29. detsember. Aeg, mil minus kui tõsiusklikus rokifännis tärkab kustutamatu huvi räpi ja hiphopi vastu. Õnneks ei väljendu see huvi pükste põlvedeni vajumises, XXXL suurusega T-särkide kandmises, westside märgi näitamises, naiste shorty’deks hüüdmises ega muus wiggerluses. Ei midagi sellist, minu huvi piirdub ainult muusikaga. Algus on lihtne – iga räppvideo ei too endaga enam kaasa telekanali vahetust ning öösiti, siis kui keegi ei näe, toksin Google’i otsingusse „hip-hop blogs“ ning tutvun pakutavate tulemustega. Kuid see on alles algus. Peagi täitub Winamp kõiksugu hiphopiga alates klassikast nagu Public Enemy lugu „Fight The Power“ ja Eric B. & Rakimi „Paid in Full“, alternatiivkangelastest nagu Tech N9ne ning The Pharcyde ja lõpetades modernsete ühehiti imedega, nagu Rich Boy „Throw Some D´s“. Supermarketite kassajärjekorras veedan aega XXL’i ja The Source’i sirvides ning plaadipoest võib selle kahenädalse tsükli jooksul kaasa tulla ka mõni räpiplaat. Kuid sama kiirelt kui hiphopi vaimustus on tekkinud, see ka kaob. 29nda õhtul satub netis ringi surfates või plaadiriiulit koristades näppu mõni intensiivne live-DVD või hea gruuviga stoner singel ning igasugune isu hiphopi järele on kui peoga pühitud ja kuni järgmiste jõuludeni on räpp mu muusikavalikus pigem erand kui reegel. Mis aga puutub tol perioodil ostetud plaatidesse, siis välja arvatud paar erandit, on need alati kaasa toonud pettumuse. Peale paari-kolme singliloo, mis jala rõõmsalt tatsuma panevad, sisaldavad need harva midagi, mida korduvalt kuulata viitsiks. Selle tõttu rändavad need plaadid kiirelt plaadiriiuli kaugematesse nurkadesse ootama aega, mil ma nad äkilise nostalgiapuhangu toel välja otsin ja plaadimängijasse asetan.

Neiks harvadeks erandeiks, mis sagedamini kui kord kahe aasta jooksul tee CD-mängijasse leiavad, on Eesti räpi üllitised. Kas on selleks patriootlikkus või midagi muud, aga eestikeelne hiphop on minu jaoks plaadiformaadis olnud alati meeldivam kuulamiskogemus kui näiteks USA oma. Biidid on huvitavamad, lüürika kaasakiskuvam ja mitte kordagi ei eksi pähe mõte:”Krt, kas ma tõesti maksin selle asja eest 250 krooni?”. Kõigile neile märksõnadele vastab ka Toe Tagi uus, järjekorras kolmas album „Kõik on formuleerimise küsimus.“ Kui Toe Tagi eelmine, nüüdsete majandusraskuste taustal alternatiivseks rahvushümniks tõusnud lugu „Pankrot“ sisaldav album „Legendaarne“ loopis küll ümbritseva elu-olu pihta kriitikanooli, kuid omas enda keskmes siiski helget maailmavaadet, siis uus album on juba oma ümbruse suhtes tükki maad tõsisem ning selles leiduv huumor kibedalt sarkastiline. Ei kiruta siin lolle noorukeid ning üksi lugu ei alga tõdemusega: „Türa, kuis vahest tahaks ropendada.“

Plaadi avalugu „Keera kõvemaks“ on kui jahimehe poolt roostikusse hulpima asetatud peibutuspart, mille ülesandeks on kuulaja enda manu meelitada. Tugevalt klaverit kasutav rõõmsalt liikuv biit, jutud narkootikumidest ja peenekoelised vihjed teatud telereklaamile ning soovitus selle kõige nautimiseks volüüminuppu valjemaks keerata. Kõik see tekitab melomaanis äratundmisrõõmu – tegemist on ikka vana hea Toe Tagiga, nad pole vahepeal grammigi muutunud. Endiselt iroonilised, endiselt narkojuttu ajavad. Kahjuks käib peibutuspartidega alati kaasas jahimees, kes lähedal asuvas roostikus koos kaheraudsega oma võimalust ootab.

Kui „Keera kõvemaks“ on ilus peibutuspart, siis „A.N.T.S“ on jahimees, kes kuulaja poole oma kaheraudse mõlemast torust korraga tuld annab. Ood enesehävitusele ja kehalisele mandumisele, mis annab loa elada välja need sisemuses peituvad rokenrollilikud fantaasiad, mis sisaldavad nõela veeni surumist, kaitsmata vahekordi ning eneselõikumist ning kogema sellele järgnevaid sügavas psühhoosis veedetud tunde, mis tipnevad nurgas nutta tihkumisega peale seda, kui ussideks moondunud kardinapuud on sundinud kogu ümbritseva puruks peksma.

Suvise peohiti järgi lõhnav, tugevalt vanakooli popp-lugudest tuttavat uhhooo-taustavokaali kasutav „Geenimutatsioon ja mõnuained“ tegeleb tänapäeva inimeste jaoks nii tavalise info ülekülluse probleemiga. Olukorraga, mil kahe kõrva vahel asuv hallollus ei suuda enam talle edastatava infoga toime tulla ja lakkab töötamast. Tänapäeva ühiskonna autohullusest rääkiv „Asfaldi orjad“ küsib Lauri Tõnspoja esitatava vokaalsämpli abil, mida me tegelikult otsime endale järjest suuremat autot ostes ning kas tegelikult ei soovi me end kogu sellest süsteemist lahti ühendada, kui oleme kord horisondile jõudnud. Alarmiga algav, meloodia poolest Prodigy „Hot Ride’i“ meenutav „Pangaea“ on kahe minuti ja 28 sekundi pikkune läbilõikav industriaalmüra rünnak. Public Enemy võis omal ajal „She Watch Channel Zero?!“ peale ju Slayerit sämplida, kuid isegi nemad poleks asja sellise ekstreemsuseni viinud.

„Kopli-Ülemiste-Kopli“ on lugu igapäevaelust inspiratsiooni otsivatest autoritest. Neist inimestest, keda oleme isegi trammides, trollides, bussides kohanud. Kogud, kes istuvad vaikselt aknapoolsel pingil klapid peas, mittemidagiütlev ilme näos lasevad nad pilgul üle ümbritseva libiseda, et leida seal ideid, mida hiljem paberile kanda ning raamatuks või lüürikaks vormida. „Kilekott“ pajatab ühe plastikust koti eluloo aktiivsest kasutamisest ära viskamiseni ning ühe pealtnäha hingetu asja kibestumisest ning tagasitegemisest neile, kes tema arvates temaga valesti on käitunud.

Genka poolt sosistatud „Pane mind pähe“ jääb kuulaja kõrvadesse helisema veel kauaks peale seda, kui lugu lõpetavad viiulid on vaikinud. „Iga päev“ on jutustus sellest, kuidas veedavad oma päeva kaks täiesti vastandlikku persooni. Vasakul nurgas boheemlasest kunstnik koperdamas ringi tüdruksõbra poolt kinnimakstud korteris ja paremas nurgas edukas ärimees sõitmas ringi uhke autoga ja puuderdamas nina parima Kolumbia ekspordiartikliga. Kaks täielikku vastandit, kes mõlemad elavad rutiinset ja lõpptulemusena sarnast tühja elu.

Plaati lõpetav üle kaheksa minuti pikkune „Palju õnne, inimesed“ on 20-30 aastase noore inimese sisemonoloog oma elu pisinüansside üle ning kuigi me võime vastu vaielda, oleme me kõik kasutanud vandesõnu, et MSN-is teistele inimestele oma pseudoprobleemidega peale lennata. Arutanud vaikselt oma mõtteis, et kas õige rõveduse ja peene pugemisega on õhtu lõpul võimalik keppi saada, lükanud oma võlgade tasumise kuhugi kaugemasse tulevikku või valanud päeva jooksul hinge tekkinud viha kodus girlfirend’i või korterikaaslaste peale välja. Sellised me oleme, isegi kui me seda avalikult ei tunnista. Palju õnne inimesed!

„Kõik on formuleerimise küsimus“ on kindlasti muusikaliselt mitmekülgsem, lüüriliselt huvitavam ning sisaldab võrreldes „Legendaarsega“ peaaegu 0% fillerit. Kuid isegi peale plaadi mitmekordset läbikuulamist ning seal leiduvate sõnumite dešifreerimist seisan ma ikkagi silmitsi ühe küsimusega, millele ma ikka veel vastust ei tea. Kas ma võin ikka kindel olla, et Pedigree Taffi kõht ei valeta?