Et särada saaks ka kuld, mis siiani ilmselt laiema lugejaskonna eest varjul on olnud, siis avaldame intervjuu, mis on tehtud juba 2010. aastal. Miks just nüüd? 23. oktoobril leiab klubis Tapper aset üks aasta oodatuimatest metal-kontsertidest – lavale astub Norra black metal legend Mayhem ning mängib sel õhtul lugusid ainult oma 1994. aasta märgiliselt albumilt “De Mysteriis Dom Sathanas”. Sellega seoses kaevasimegi üles ja tõlkisime maakeelde ülimalt nauditava, harvaesinevalt põhjaliku, detailse ja pingevaba intervjuu, mis seni on ilmunud ainult inglisekeelsena autori blogis ja paberile trükitud kujul ajakirja Offense zine 2014. aastal ilmunud teises numbris.

***
Mayhem sel kevadel Milanos. Necrobutcher ja Attila.Foto: SKC Photo
Intervjuu Necrobutcheriga leidis aset 6. juunil 2010. aastal telefoni teel, kohe peale Brasiilia-Tšiili Maailmakarika jalgpallimatši. Kohalik aeg: mõned minutid peale keskööd.

Niisiis, kuidas sulle mäng meeldis?
Nojah, Brasiilia võitis 3:0, see oli veidi igav, aga…

Liiga ootuspärane?
Üsna ootuspärane tõesti. Ma arvan, et Brasiilia tiim on parim või siis Argentiina oma… võibolla aga Saksamaa. Mul tegelikult ei ole erilisi lemmikuid, mulle lihtsalt meeldib vaadata häid mänge.

Aga alustaks siis intervjuuga. Mayhem tuleb Eestisse juba kolmandat korda. Mäletad sa midagi eelnevast kahest kontserdist siin?
Muidugi mäletan. Alustuseks ütlen, et me oleme väga rõõmsad, et saame üle kuue aasta jälle Eestisse tulla. Mõlemil korral korraldas meie kontserte Kaido (Haavandi – toim.), kelle bänd Manatark soojendas meie 2004. aasta Euroopa tuuri… Või oli see varem, ma ei mäleta enam. No igal juhul oli see mõlemil korral Kaido. Kahjuks keegi lasi keset kontserti saalis pisargaasi, nii et me pidime oma etteastes väikese pausi tegema, et õhk saaks puhtaks ja me saaks kontserdiga jätkata.

See juhtus 2001. aastal, kui te esimest korda Tallinnas käisite.
Võis küll olla jah. Järgmisel päeval keelduti meid Venemaale laskmast ja saadeti piirilt tagasi, nii et me pidime Tallinnas olema veel kaks päeva, mis oli tore. Me veetsime lõbusalt aega. Ma mäletan, et 2004. aastal oli meil mingi probleem bussi treileriga. See konfiskeeriti sadamas koos kogu meie varustusega, nii et me tegime hiljem kontserdi väikeses klubis, mille organiseerimise taga oli ilmselt samuti Kaido. Selline väike klubikontsert, päris okei kogemus.

Mis sind on üldse inspireerinud Mayhemiga jätkama? Te alustasite juba 1984. aastal.
Tead, muusika on kogu mu elu. Ma hakkasin bändis mängima juba 12-aastaselt, koos ümberkaudsete naabrilastega. Mõned aastad hiljem me asendasime inimesed, kes ei osanud pilli mängida, pühendunumate muusikutega ja 84ndal aastal ma kohtasin Oysteini – Euronymust – ja tõin ta bändi ning tollase bändinime Musta – soomekeelne sõna, mis tähendab must – vahetasime ka samal aastal välja nimeks Mayhem. No ja sellest ajast peale ma olengi… mis mind inspireerib jätkama on see, et ma ei teagi, kuidas teistmoodi saaks. See on mu elu ja ma olen vastutav selle koha eest bändis, see on olnud mu jaoks loomulik asjade käik ja ega ma ei suudagi mõelda teistsugusele elule. Ma olen siiani selle üle õnnelik ja siiani naudin sellist elu. Ma ausalt öeldes tunnen ennast veidi privilegeeritult, et ma saan endale lubada seda, et mu tööks on mu suurim hobi.

Su lavanimi Necrobutcher on ikka väga brutaalne. Kas see on sul väga ammustest algusaegadest või kuidas sa sellise nime endale üldse said?
See on mul alates 1984. aastast kui me Mayhemiga alustasime. Teistes bändides olid kõigil esinejanimedeks erinevad sünonüümid, seega on see nimi Necrobutcher kokku kombineeritud. See ei ole grammatiliselt õige, tegelikult ei saa panna neid kahte sõna nii kokku… nii et ma mõtlesin, et see on üsna paha. Niigi on Necrobutcher selline piiripealne, äärmuslik nimi ja mulle tundus, et kui panna need kaks sõna kokku nii, et see pole grammatiliselt korrektne, annab see nimele veel lisaks juurde eriliselt pahaendelise kõla. Tol ajal ma mõtlesin, et see on hea. Mul ei ole ka nüüd selle nime vastu midagi, mind kutsutakse nii Necro, Necrobutcher kui ka Butcher… Ma ei mõtle selle üle enam sellisel viisil. Kuid see on nimi, millega ma olen nüüdseks elanud 26 aastat.

Kuid teised bändiliikmed olid ilmselt mõjutatud Hellhammeri demodest? Maniac, Messiah, Euronymus…
Haa, selles on sul õigus. Me olime tol ajal Hellhammerist kõvasti inspireeritud. Kuigi ma ausalt öeldes kuulsin Hellhammerist alles siis, kui nad olid juba nime Celtic Frostiks muutnud.

Kas sa lugesid Hellhammerist ajakirjast Metal Forces, sest neil oli 84. aastal Hellhammerist artikkel?
Ma lugesin küll artiklit, aga ma ei teadnud nende muusikat ega nende enda kohta rohkem midagi. Alles hiljem kuulasin plaati “Morbid Tales”.

See tuli mu meelest välja 1984. aasta juunis.
Ok, me siis avastasime Hellhammeri kohe peale seda. Meil olid olemas kõik või vähemalt enamus demodest, mis nad välja olid andnud. Nii, et jaa, võib üsna kindlalt väita, et me olime nimedevalikul nendest inspireeritud, selles on sul õigus.

Nende demod anti kaks aastat tagasi uuesti välja (“Demon Entrails”). Kas sul on ka need olemas CD-l või vinüülil?
Jaah, ma arvan, et CD, mis mul on, on bootleg. Mul ei ole seda väljaannet, mille Thomas Fisher oma labeli alt ise välja andis.

Kui rääkida vanadest kassettidest, kas sul on seni alles need kassetid, mis sul olid olemas 25 aastat tagasi?
Oo jaa. Ma ei kunagi müünud või ära andnud midagi, millel on olnud mu elus mingi tähendus. Mul on ohtralt kraami, mida teised inimesed ilmselt nimetaks rämpsuks. On inimesi, kes koguvad ajalehti ja neid, kes kollektsioneerivad spordikaarte, kuid mina kogun Mayhemi. Ma ei osta kõiki bootlege, mida ma nägema juhtun, kuid kui need on vinüülil, siis ma kahjuks olen sunnitud ostma ka iseenda bändi bootlege.

Seda ma just tahtsingi küsida. On liikvel tohutul hulgal Mayhemi bootlege. Mida sa sellest arvad? Kas nende hulgas on ka mõni selline, mis sulle meeldib?
Alguses ma mõtlesin, et see on nagu mingit sorti austusavaldus bändile. Aastate jooksul on tekkinud arusaam, et osad neist on tehtud ainult puhtalt kasuahnusest, mitte fännide poolt, sest nad kirjutavad lugude nimesid valesti, avaldavad vale infot ja neil on tihtipeale vilets helikvaliteet. Sellistest ma küll ei hooli.
Bootlegid, mis on täiesti identsed meie uusima CD-ga, on samuti vilets värk, ning mõjuvad halvasti meie ärile. Kuid see kraam, mida annavad välja fännid, kus on originaalplakatid ja head pildid, mis on reliisiga seotud, võibolla mõned vanad fotod või on mindud stuudiosse ja üritatud veidi heli parendada, ma arvan, et sellised bootlegid on okeid.
Ma tean ka põhjust, miks see kõik on nii läinud. Siis kui Euronymus ja Dead surid, tekkisid probleemid autoriõigustega. Kuni need õigused polnud korrastatud, kasutasid paljud inimesed juhust ja valmistasid bootlege. Ma ei olnud võimeline sellele koheselt lõppu tegema. Meil ei olnud dokumendid korras ja ega me kunagi eriti ei hoolinudki paberitest. Kui Euro ja Dead surid, siis oli ohtralt tegemist, et registreerida kõik lood ja muu kraam. Nüüd, kui Euronymuse surmast on 17 aastat möödas, saame me lõpuks õigel viisil registreerida albumid “De Mysteriis Dom Sathanas” ja ”Deathcrush” ja lõpuks ometi saada oma õigused neile tagasi. Ma arvan, et Mayhem on nagu iga teine bänd, kes on saanud tõmmata oma esimese plaadidiiliga…

Võibolla sa oled ka märganud, et osadel bootlegidel on märge “last rehearsal with Dead”, kuid kas sa ise üldse mäletad, millal oli teie viimane proov, kus Dead laulis ja kas seda üldse salvestati?
Las ma mõtlen… viimane proov pidi olema 1990. aasta novembris. See oli enne seda, kui me läksime väiksele tuurile Saksamaale ja Türki. Ja siis jaanuar, veebruar, märts, aprill… kolm esimest kuud sel aastal (1991), ma ei mäleta, kas me tegime eriti proove, ilmselt tegime, kuid me ei salvestanud neid. Ning me ei salvestanud ka proove, mis me olime teinud novembris. Seega, viimased bändiproovid koos Deadiga ei ole linti võetud ega salvestatud, nii et kui mõni bootleg seda väidab, siis see on vale.

Dead oli pärit Rootsist, mis keeles te omavahel suhtlesite? Inglise keeles või on rootsi ja norra keel nii sarnased, et on võimalik sõnadest aru saada?
Jah, keeled on nii sarnased, et me oleme võimelised aru saama. Sama on taani keelega. Nii et Norras, Rootsis ja Taanis me mõistame kõik üksteist.

Nii et te bändis ei rääkinud omavahel inglise keeles?
Ei.

Rääkides vanadest aegadest, on sul siiani alles kontaktid 80ndatest?
Muidugi. Kui sul on hea sõber, siis sa hoiad sidet. Samamoodi ka minuga. Kõik mu sõbrad üle maailma, ma olen siiani terve kambaga neist kontaktis. Alex Agressorist (Prantsuse bändist), Mammarella Roberto Monumentumist, nii mõnedki rootslased, mõned sakslased nagu näiteks Sodomi tüübid, Destructioni omad…

Mul on olemas foto 86. aastast, kus sina, Euronymous ja Angelripper olete ühes Essenis baaris.
Jaa, tõesti, 86. aastal me jõlkusime nende Assassini tüüpidega ringi küll, neil päevil me kohtusime ka nii Kreatori kui Sodomi kui mõningate teiste bändidega. Paljude inimestega, kellega me kohtusime 80ndatel oleme siiani kontaktis, Bob Bachus Asphyxist, inimestega Austraaliast, muidugi on tekkinud uusi sõpru ju ka… osadega hoiad sidet, osad inimesed lähevad teist teed ja lõpetavad muusikaäriga. Ning osad tulevad jälle tagasi. Paljud bändid uuenevad nagu Necrophagia Killjoy’ga, Asphyx on tagasi…

…ja väga kõva albumiga. Martin van Druneni vokaal on väga hea. Mulle väga meeldib see Asphyx’i viimane album (“Death… the brutal way”).
Väga hea. Me mängisime koos mõned korrad, viimati nägin neid aprillis, kui olime seal tuuril.

Teie “Live in Leipzig” livealbum anti hiljuti uuesti välja mitmete erinevate plaadifirmade poolt nii Euroopas kui ka Ameerikas, nii et mul tekkis huvi, et kelle käes on selle originaal masterlint praegu?
See kuulus varem Roberto Mammarellale Avantagarde Musicust, kui tal oli plaadifirma Obscure Plasma Records. Leping temaga nägi ette, et ta võib välja lasta 1000 koopiat ja ta saadab meile selle eest mõned oma bändi Monumentum plaadid. Siis ta 90ndatel andis välja selle CD oma uue leibeli Avantgarde Music alt. Ning umbes kolm aastat tagasi sain ma Robertolt kirja, et ta on müünud õigused Snapper Musicule Inglismaalt, kes siis omakorda müüs õigused erinevatele firmadele.

Aga need kaks 1990. aasta stuudioträkki? On ka need sellel masterlindil?
Ei, ei ole. Ma arvan, et need on mul kuskil.

See on ilmselt must kuld, need kaks lugu. See on väga hea kraam.
Heheh, jah… need on ohutult minu käes.

Mayhemi promopildid – varem te pöörasite väga suurt tähelepanu oma visuaalsele küljele. Ma mõtlen, et teil olid huvitavad riided ja corpse paint. Kas teil on seni alles need fotonegatiivid? Või on see kõik kaduma läinud?
Jah, need on mul alles. Kõigi fotosessioonide negatiivid, mis me tegime fotograafidega, kelle me ise palkasime, on minu käes. Uuemal ajal, 2000ndatel, on olnud professionaalsemad fotograafid ja enamasti nemad ja plaadikompaniid hoiavad negatiivid ja sellise kraami enda käes. Kuid vanad fotod 80ndatest ja 90ndatest on umbes 90% ulatuses minu käes.
Mul on kuhjade kaupa videoid, linte, mõned proovikavideod, ka mõned, kus Dead teeb proovi…

Kas 80ndatel ja 90ndatel te tegite fotod originaalnegatiividelt või koopiatest?
Originaalnegatiividelt.

Ma olen näinud erinevaid fotosid ja osad neist on küll välja näinud nagu fotokoopiad.
Muidugi. Kõik inimesed tegid siis fotodest fotokoopiaid, kuna neil polnud negatiive.
Dead.
Mis on saanud lüürikast, mida Dead kirjutas?
Osa on minu käes, osa olen andnud Norra Rahvuslikule Rockimuuseumile (National Rock Museum), sest neil on seal suur Mayhemi osakond. Neil on muuseumis isegi koopia meie 1989. aasta prooviruumist.

Teil on veel üks muuseum Oslos, mille nimi on Neseblod.
Ja-jah.

Ma ei ole seal küll käinud, aga ma olen näinud pilte ja see tundub kena.
Jah, nad matkisid meie ideed neilt päevilt kui Oystein avas Helvete poe. See on samalaadne idee plaadipoest. Nad ostavad kollektsioone seda tüüpi tegelastelt nagu Metalion, see kõik on seal kole kallis… Ma isiklikult ei ole neile midagi müünud. Neil on seal juba küllalt asju (naerab).

Räägime nüüd Necrobutcherist kui metalfännist. Kui suur su kollektsioon on? Ja mis on kõige olulisem ja väärtuslikum asi su kogus?
Nii, ma alustasin vinüülide, kassettide ja lintide kogumist 80ndate alguses. Ma ostsin ekstreemsemast muusikast kõike, mis mulle vähegi huvitav tundus. Alates Motörheadist, hardcore’i, punki, segast elektroonilist kraami ja kõike sellist. 80ndate teisel poolel ma lõpetasin albumite ostmise, mul on neid umbes 300-400, mida ei ole palju, aga mul on olemas kõik olulisem. Kui CD tuli 80ndate lõpus, siis ma olin oma sõprade hulgas viimane, kes ostis CD-mängija. Mulle ei meeldinud see formaat. Mulle meeldis vinüül, sest sellel on rohkem, mida vaadata, see on rohkem personaalsem. Kuid kuigi mulle ei meeldinud CD-d, siis ma ikkagi olin sunnitud ka endale CD-mängija ostma.

Aga mis on ikkagi kõige haruldasem plaat su kollektsioonis (lemmikum või haruldasem vms)?
Hmm… mida on kõige raskem kätte saada… mul on kuhjades albumeid, mis tähendavad mulle palju. Bulldozeri 7” “Another Beer” on väga haruldane. Kanada bändi Slaughter esimene singel “One foot in the Grave”. See on ka üks mu lemmikutest… las ma mõtlen… esimene kollase peaga Bathory, see oli esimesed 1000 koopiat, millel oli kollane pea kaanel.

Aga Venom?
Venom meeldis mulle siis väga, nii et ma kogusin kokku kõik, mis mulle teele jäi. Mul on nende täielik kollektsioon, kõik, mis nad andsid välja ametlikult Neat Recordsi alt ja läbi litsentsi (Roadrannerilt Banzaile ja Metal Blade’ile ja Itaalia label, mille nimi oli Magma või midagi sellist). Seega on mul kaheksa vinüülversiooni „Black metalit”, kõik värvid ja väikesed vinüülivariatsioonid, esimene väljaanne koos sõnade ja postriga. Mul on täielik 7” kogu, mis tähendab, et mul on kõik kolm „Warheadi” 7” versiooni, ka kõik 12” ja kõik maxi singel EP-d.

Mulle meeldib kõige rohkem „Die Hard”.
Jah, mulle meeldib ka „Die Hardi” 12”, kus on „Acid Queen” peal.

Ma arvan, et see on kõige parem Venom.
Ma arvan, et kõige parem on nende esimene demo.

Nende vana lauljaga…
Ei, no… Ma ei mäleta, et see oleks teise lauljaga olnud, ma mäletan seda ikkagi Cronosega. See on stuudiolindistus, mis nad tegid, ma arvan, 1980. aastal, võimalik ka, et see oli 1979.

Selle demo üks lugudest oli “Raise the Dead”…
Võib olla tõesti, ma ei mäleta nii täpselt. Album „Black Metal” ja „Die Hardi” singel, mis tuli peale seda on kindlasti nende karjääri kõrghetked. Äge on, et me mängisime koos Venomiga kolm nädalat tagasi Bulgaarias.

Mis üritus see oli?
See oli lihtsalt üks kontsert. Venom oli põhiesineja ja meie soojendasime neid.
Igal juhul ma ei ole iial müünud ühtegi asja oma Venomi kollektsioonist, seega on mul kõik…

Kas ka vanad T-särgid?
Jah, muidugi ka kõik need, millel on augud sees ja mis on ribadeks kantud. Ma panin need küll kastidesse, kus on prügi, kuid need on mul alles.

Venomil on olnud ju muljetavaldav merchivalik alates sallidest ja T-särkidest…
Ma käisin Euronymusega nende kontserdil Hammersmithis 1985. aastal.

Londonis?
Jaah, me olime siis 17 ja läksime Inglismaale.

Ma lugesin kuskilt, et sul oli 80ndatel suurim Venomi kollektsioon Norras. Oskad seda kommenteerida?
Jaa, ma olen nõus… ilmselt on siiani, sest enamus asju on põhimõtteliselt võimatu saada. Kui sa ei olnud kohal sel hetkel, kui Neat Records andis välja nende albumid… praegu neid leida on ilmselt võimatu.

See oleks ilmselt finantsiline enesetapp, püüda neid kõiki osta.
Jah, ilmselt küll.

1990. aastal te lindistasite stuudios kaks rada: „The Freezing Moon” ja „The Carnage”. Need on väga head lood, aga te salvestasite ainult kaks träkki. Mis mälestused sul sellest sessioonist on? Kuna see juhtus ja millises stuudios?
Me läksime stuudiosse, mille nimi oli Creative Studios, kus me olime lindistanud “Deathcrush’i”. See asub umbes 20 km Oslost lõuna poole, umbes 5 km sellest kohast, kus ma siiani samas piirkonnas elan. Me valisime selle stuudio, sest me juba teadsime seda ja ma mäletan, et see oli Rootsi kogumiku „Projections of Stained Mind” jaoks, nad tahtsid kahte lugu. Dead tõi kaasa surnud linnu, mille ta oli paar nädalat varem leidnud, see oli plastikkotis, et ta saaks seda nuusutada enne kui ta laulma hakkab… Nii et see oli päris naljakas. Ma mäletan, et kohe peale salvestussessiooni ütlesin ma Euronymusele, et kitarrid olid liiga madalad, aga ta ei nõustunud minuga. Aga no muidugi kaks päeva hiljem ta juba leidis ise, et kitarrid olid liiga madalad… Aga siis meil ei olnud enam rohkem raha.

See on siis ainuke mix sellest?
See on ainuke mix.

Kas te tegite sellest sessioonist ka pilte? Ma ei ole kunagi ühtegi näinud.
Ma ei ole kunagi näinud ühtegi fotot sellelt salvestuselt. Nii et me ilmselt ei teinud ühtegi.

Ma küsin seda sellepärast, et DSP andis välja Mercilessi albumi ja te Mayhemi kutid käisite neil stuudios albumi lindistamise ajal külas, ma nägin pilte, kus te istute stuudios.
Jah, ma nägin neid ka, see on “The Awakening” albumi sisekaanel.

80ndatel te pidutsesite palju Soomes ja Rootsis ning ma olen kuulnud jutte, et te ei lubanud kellelgi seal pildistada.
Ma ei usu, et see mingi üldine keeld oli, sest me tegime neil pidudel koormate kaupa fotosid. Nii, et mul pole aimugi, kus ja kes selliseid asju räägib. Aga samas see võib osaliselt ka õige olla, sest võibolla meil oli mõni eriti raju pidu, meil olid tüdruksõbrad ja seal oli ka teisi tüdrukuid, midagi sellist võibolla. Võibolla sellest on kujunenud hiljem selline kuulujutt. Sellist asja mult nüüd 20 aastat hiljem küsida… See on vist ainuke vastus, mis ma suudan välja mõelda. Meil ei olnud kunagi mingeid reegleid pidudel pildistamise kohta.

Noh, ega see ei olnudki nii kohutavalt tõsine küsimus, lihtsalt kõrvalmärkus. Ma kuulsin seda lugu Soome bändilt Abhorrence, kes käis teil, vist 1989. aastal, külas. Seega on nemad sellise info allikaks.
Olgu, ma ei tea. Võibolla.

Kuid nüüd hakkab meie väikese intervjuu lõpp paistma ja mul on üks pisut isiklik küsimus. Kas sa oled külastanud Osterhaninge’i surnuaeda peale 1991. aastat?
Jah, olen. Ma olen käinud Pelle haual kolm korda. Loomulikult ta matustel, siis kolm aastat hiljem ma olin autoga Stockholmis, nii et ma läksin ka sinna. Ja 90ndate lõpus käisin ka. Praegu ma suhtlen ta vendadega.

Ta vend on samuti mingis metalbändis? Või vähemalt oli mõned aastad tagasi.
Jah, võib olla küll, ma kahjuks ei tea sellest eriti midagi. Ma kohtusin kahe tema vennaga eelmise aasta novembris. Väga lahedad tüübid.

Aitäh, Necrobutcher, et rääkisid kõike seda Eesti metalfännidele.
Rõõm on minu poolel. Kui sul on veel küsimusi, võime festivalil lühikeseks jutuajamiseks kokku saada.

On küll, kuid ma ei saa küsida kõiki neid küsimusi selles intervjuus, see tuleb liiga pikk.
On aru saada, et sa tead, millest sa räägid. Alati on rõõm rääkida inimesega, kellel on tõsine huvi ja kes on võimeline küsima palju huvitavamaid küsimusi. Ma hindan seda. Väga äge on rääkida kellegagi, kellel on nii palju informatsiooni, et täita tühje alasid. Väga rõõmustav.
Mayhemi 2014. aasta kontsert Tapperis.Foto: Jaanika Noevere
Aga nüüd see osa, mis ei jõua intervjuusse (nojah…). Ühest vanast intervjuust lugesin, et sulle meeldib bänd nimega Krieg. See on saksakeelne sõna, mis tähendab sõda. Aga ma ei ole kunagi leidnud midagi selle bändi kohta…
Sellele on seletus. Ma lindistasin selle demo oma sõbralt, kelle nimi on Metalion (Slayer Magazine). Ja ta oli kaanele kirjutanud Krieg. Aga see ei olnud õige bändi nimi. See oli hoopis Ameerika bänd nimega Deathstrike.

Deathstrike’i ma tean. Master/Deathstrike.
Täpselt, enne kui neist sai Master, olid nad Deathstrike. Ja nende demo oli tegelikult album “Fucking Death”.

Jajah, seda plaati ma tean samuti.
Nii et ma ütlesin intervjuus, et meile meeldib bänd nimega Krieg, kuid tuli välja, et see ei olnud õige nimi. See oli hoopis Deathstrike. Ja mulle siiani meeldib Deathstrike väga.

See on üllatus, sest ma olen juurelnud, et mis bänd see küll olla võis. Ma olen lugenud palju fanzine, kuid ma ei ole kunagi kuskilt leidnud seda Kriegi.
No nüüd siis said teada…

Kas sul on olemas nimekiri asjadest, mis on su kollektsioonis?
Ei, ma ei ole kunagi mingit nimekirja teinud. Aga ma arvan, et mul on umbes 200 kassetti, mis ei ole nii kohutavalt palju. Nii käisid asjad tol ajal.

Siis ei olnud ju CD-sid ega MP3-sid.
Täpselt, ei midagi sellist. Ja selleks, et toota vinüül, oli vaja palju raha.

Sa ju tead, mida ma veel tahan küsida?
Jah, jah… Mul ei ole ühtegi karpi “Deathcrush’i” kuskil vedelemas, ega ka midagi muud. Mul on paar lisakoopiat uuemast kraamist, mille Season Of Mist välja andis. Kuid mul ei ole midagi enam müügiks.

Isegi mitte seda ühte?
Ei, aga mul on number 001.

Jah, seda sa ütlesid mulle ka viimane kord kui me Tallinnas üheksa aastat tagasi kohtusime.
No tundub, et ma ei ole siis eriti muutunud, pärast kõiki neid aastaid ma ikka veel räägin oma number ühest.

Aitäh veelkord ja näeme paari päeva pärast.

Kontserdi info: https://www.rada7.ee/yritus/96632
Mayhemi 2014. aasta Tapperi kontserdi arvustus.
Offense zine: http://www.offensezine.com/
Originaaltekst: http://deathsterarchive.blogspot.com.ee/search?q=mayhem

Teksti tõlkis inglise keelest Ester Faiman.