Ministry on praegu oma hüvastijätutuuril „C U La Tour”, mis algas juba veebruaris USAs ning saab peatselt Euroopas läbi. Al Jourgensen pressiga suhelda ei tahtnud, kuid meile pakuti Tommy Victorit, kes peale Ministrys mängimise on ka Prongi ninamees ja teinud koostööd mitme suurkujuga. Veetsimegi enne Ruisrockile minekut mõnusalt aega Turku Marina Hotellis ja lobisesime kõigest, mis pähe tuli. Suured tänud lähevad ka Bonnele, kes aitas küsimusi välja mõelda!

Tommy, praegu oled Ministryga tuuril. Kuidas siiani läinud on? See on päris pirakas tuur, alustasite vist juba veebruarist sellega.
Jaa, see on päris kaua kestnud juba. Eks tal ole omad tõusud ja mõõnad. Mõnel päeval oled väga ergas, teisel jällegi veidi kurnatud, aga see on tüüpiline tuuritamise puhul. Ma olen seda juba pikalt teinud. Tuur on olnud edukas ja ma tahan, et see jätkuks. Bänd klapib omavahel ja me veedame hästi aega, nii et kõik on OK.

Esimene tuuri osa oli USAs ja te tuuritasite koos Meshuggah’ga. Palun võrdle, mis vahe on USA ja Euroopa tuuri osal.
Tead, ma ütlen seda pidevalt, aga mida rohkem ma Euroopasse tulen, seda rohkem muutub ta Ameerikaga sarnasemaks. Aastaid tagasi oli suur vahe, aga praegu enam mitte. Meshuggah oli suurepärane, meil oli ilgelt lõbus, jõime end purju ja nautisin ka nende muusikat. My Uncle the Wolf, kes olid ka väga head, tuuritasid meiega kuni Ruisrockini. Erilist vahet pole – publik tundub olevat sarnane, väga elevil. Kohal on väga erinevad inimesed: vanad industriaaliinimesed, noorem hardcore-publik ja Ameerikas on põhimõtteliselt sama värk.

I-le täpi panemiseks plaanite äkki anda sellest tuurist välja DVD? Olete sellest rääkinud?
Ma olen neid jutuajamisi pealt kuulnud, see pole päris minu otsustada. Al on lasknud show’sid filmida juba sellest ajast peale, kui Joey ja Raven veel pundis olid. Peaaegu kõiki kontserte on mingil määral filmitud, nii et ma olen kindel, et DVD tuleb. Ma arvan, et terve viimaste albumite triloogia – „Houses of the Molé”, „Rio Grande Blood” ja „Last Sucker” – on DVD-l ilusti olemas.

Sa liitusid Ministryga enne „Rio Grande Bloodi” ilmumist. Tahaks teada, kui palju üldse Al lubab teistel oma loomingusse panust anda?
„Rio Grandest” rääkides tihti hooplen sellega, et minu osa oli üks 90%. Ma olen selle üle uhke, sest sain selle kallal nii palju töötada. „Last Suckeri” puhul juba vähem, umbes poole kirjutasid Sin ja Raven ning me Aliga siis juba ülejäänu. Al vaatab, mis ideid inimestel pakkuda on, ja tal on üldjuhul kohe vastus valmis, kas sellest saaks Ministry loo teha või mitte. Ma pakkusin riffe ja ideid ja mõnest neist, mis ta ära põlgas, sai hiljem üldse Prongi lood, mis ilmusid „Power of the Damageril”. See on olnud viimased paar aastat suur loominguline protsess ja see on ka mõnes mõttes väsitav, aga mul oli suur osa viimase kahe albumi tegemisel ja olen selle üle uhke.

Kuid juba Rio Grande ilmumise ajal või isegi enne seda, ütles Al, et see jääb viimaseks.
Ei, ta ei ole seda kunagi öelnud. Ta ütles, et tuleb lihtsalt veel üks album. Sellest ajast, kui mina nendega liitusin, on Al alati rääkinud, et tuleb üks veel ja see jääb viimaseks ning võib-olla midagi veel.

Kusjuures, kas sa tead, miks Al ei taha enam esitada lugusid sellistelt albumitelt nagu „Filth Pig” või „Dark Side of the Spoon”.
Iga küsimuse puhul on nii palju eri vastuseid. Tundub, et Al tahab keskenduda pigem uutele albumitele. Isegi vaadates vanu videoid, kui näiteks „Animositisomina” ilmus, tegi ta palju lugusid sellelt ja alles siis keskendus varasematele, näiteks esitas „The Falli” „Filth Pigilt”. Umbes sarnane kogemus oli mul Glenn Danzigiga, kes ütles, et esimene osa setlist’ist tuleb uuem materjal, ja alles siis vaatas, mida võiks vanemast kraamist mängida. Ma päris täpset põhjust ei tea, kui turunduse osa välja arvata, kus on vaja ka uut materjali müüa. Teisest küljest, ta keskendub nendele albumitele, kus ka mina olen kaasa löönud, mis on siis viimased kaks albumit. Ma olin eelnevalt „Houses of the Moléga” tuttav, see album pani mind taashuvituma Ministryst. Arvan, et viimased kolm albumit on väga tähtsad ja meil on selline identiteet, kus me oleme peaaegu täiesti uus bänd. Paul Barker on ammu läinud, nii et milleks minna tagasi ja keskenduda nendele lugudele, kui meil on uus bänd, kus on mehed, kes on viimastel albumitel koostööd teinud. Arvan, et see on vist põhiline.

Fännid on spekuleerinud, et põhjuseks võibki olla Paul Barkeri lahkumine. Tead sa, kas nad läksid sõbralikult laiali või jäi mõni kana kitkuda? Kas Al üldse suhtleb temaga?
Ma ei tea sellest eriti. Inimesed lähevad laiali või ei tööta enam koos ilmselgetel põhjustel, aga ma ei oska eriti seda tühikut täita.

Mis sa ise pärast tuuri teed? Puhkus on vist loogiline vastus, aga kas midagi veel? Pühendud Prongile?
Jah, see on peamine plaan praegu. Ma peaksin veel uusi ideid genereerima ja uue albumi kirjutama ning Prongiga võtab see päris palju aega ära. Olen huvitatud ka mõnest kõrvalprojektist, ükskõik kellega, kus ma saaksin panustada. Aga Prongi album on peamine.

Prong ongi järgmine teema, mille kohta tahaksin sult uurida. Prong alustas 1980ndate lõpus ja teid kirjeldati kui sõõmu värsket õhku metalimaailmas „Beg to Differist” alates. Ei ole eriti vaieldav, kui suure panuse on Ministry andnud industriaalmetali arengusse, kuid kui suur osa sellest on sinu arvates Prongil?
Mm… Prong pole olnud oma loomingus päris järjekindel. Alates „Primitive Originsist”, mis ilmus enne „Beg to Differit”, ja „Rude Awakeningini” välja on päris palju muutunud. Mulle meeldib Ministry ka, aga me oleme mänginud nii paljusid stiile, millega üritasime eksperimenteerida. Keeruline öelda. Olen tuuridel paljude inimestega rääkinud ning nad arvavad, et „Primitive Origins” on väga hea hardcore-album, mis on neid mõjutanud. Kui „Beg to Differ” ilmus, siis paljud groove metal’i austajad fännasid seda, „Cleansing” oli aga industriaalmetali album ja samuti ka „Rude Awakening”. Sõltubki, mis albumile sa keskendud. Mõni ei teagi varasemaid plaate. Ainult „Cleansingut”. Kui toetuda mu pangakontole, siis on see mõttetu arutelu, kuna ma pole saanud palju auhindu, kuna olen olnud mõjukas.

Räägi, mis juhtus „Rude Awakeningi” ajal. Album ise on ju täitsa hea. Samas tuleb tunnistada, et too aeg polnud metalile eriti soodne.
Me üritasimegi seda albumit ajastule kohandada ja ebaõnnestusime. Me teadsime, et metal oli seal, kus ta oli. Me pidime välja andma thrash-metal’i albumi ja Prong üldjuhul ei allunud trendidele, aga tol ajal meile dikteeriti, mida peame tegema. Plaadifirma ja produtsentide mõju oli tohutu ja me sattusime segadusse. Tagasi vaadates poleks pidanud väga eemalduma sellest liinist, mida hoidsime „Beg to Differil”, „Cleansingul” või „Prove you wrongil”. Ma pole „Rude Awakeningi” üle õnnelik. Ta on hea omaette, aga teisest küljest oli see liiga suur eemaldumine. Sama teema „Scorpio Risinguga”. Viimane album aga, „Power of the Damager”, korvas selle. Me läksime nende juurte tagasi, kus olime „Beg to Differi” ajal, ning avaldasime austust veidi mürarikkamale materjalile, mida me omal ajal tegime. On tähtis võtta malli enda järgi ning egoistlik on arvata, et inimesed tahavad kuulda midagi täiesti uut, kui see tegelikkuses pole nii.

Pärast „Rude Awakeningi” võtsid Prongiga puhkust ja töötasid väga paljude suurkujudega, nagu Glenn Danzig, Marilyn Manson, isegi Rob Zombie vist…
Zombie esimese albumi kallal töötasin ma tohutult ja kibestusin, kui Rob mu vallandas, sest andsin meeletult sellele albumile ja mind ei märgitud isegi ära. Ta eitab seda vist oma elu lõpuni. Ta on ikka mu tuttav, aga tol ajal mind lihtsalt saadeti pikalt. Pärast seda sattusin sügavasse masendusse ja ei tahtnud eriti kellegagi seotud olla. Glenn pole ka selline inimene, kellega oleks lihtne koos töötada. Mulle pakuti eri projekte ja mis mina tegin – läksin selle tüübi juurde, kellega on vist kõige raskem töötada ehk Al Jourgensen (naerab). Aga Al on lahe. Ma lihtsalt tunnen, et ma saan Robi ja Glenniga samastuda, kuna mul on endalgi bänd ja ma tean seda rabelemist, mida inimesed tahavad jne. Tahaksin, et keegi tuleks ja aitaks mind ka niimoodi nagu mina neid, aga seda eriti ei juhtu. Ükski heategu ei jää karistuseta, muusikamaailmas vähemalt mitte.

Muideks, kui head suhted sul muidu Ted Parsonsiga on?
Praegu on need suurepärased. Ma tahtsin teda viimasesse albumisse kaasata, aga ta tervis ei lubanud – praeguseks on kõik korras. Pakkusin ka tuleval albumil kaastööd, aga ta ei taha tuuritada ja ma tahaksin tüüpi, kes oleks järjekindlam. Võib-olla teeme kõrvalprojekti, oleme sellest juba rääkinud. Tediga tegelemisel on kõige vaevarikkam see, et ta pagendas end Norra ja tema kohaletoimetamine Los Angelesse maksab 2000 dollarit, mille peaksin mina kinni maksma, et temaga muusikat teha. Tänapäeval paljud vahetavad omavahel faile, aga mulle meeldib inimesega proovikasse ronida ja jämmida. Meshuggah näiteks vahetas omavahel käike ja salvestas need üksteise otsa, aga ma olen vanakooli mees. Nägin Tedi hiljuti ja veetsime mõnusalt aega.

Tuleme Ministry juurde tagasi. Küsin sinult küsimuse, mida vist iga ajakirjanik oleks küsinud sellel tuuril – kas sa tead, mida Al hakkab tegema pärast seda tuuri? Kas ta keskendub oma plaadifirmale ja produtseerimisele või võtab veidi aega maha, sest raske on uskuda, et Ali-sugune mees lihtsalt lahkub muusikamaailmast.
Ma satun alati pahandustesse, kui ma seda ütlen, aga palju asju, mida Al väidab, ei ole need, mida ta teha tahab. Talle meeldib inimesi segadusse ajada või mängida, et ta ei ole millegagi rahul, vihane jne. Ta on varem ka öelnud: „Ma võtan aja maha ja ei tee midagi,” ning nädal hiljem on tal igav (naerame). Sama oli Prongi albumi salvestamise ajal. Ta ütles: „Sa isegi ei näe mind, kui te siin salvestate,” ja täpselt nädal aega hiljem oli ta tagasi. Ma kohe reageerisin: „Kao välja! Sa ütlesid, et sa ei tüüta mind. Nüüd sa oled kohal ja tahad osa saada.” – „No ma pean seda või teist tegema, miksima seda lugu.” Sellest sündis „The Banishment” ja see on albumi parim lugu. Ma arvan, et ta puhkab veidi ja tahab siis jälle produtseerida, stuudios töötada. Ma tean, et ta hakkab uue Prongi kallal töötama ja loomulikult juhatama oma label’it. Ma saan sellest aru, sest ma olen tuuril olnud praktiliselt kaheksa kuud ja sellel on omad masendavad punktid ja sul saab kõigest villand. Ta pole enam huvitatud Ministry plaatide promomisest tuuritamisega.

Oleme juba päris pikalt vestelnud, nii et äkki paar üldist küsimust. Mis sul iPodis mängib praegu?
Mul pole iPodi. Mul on MP3-mängija, mis pärineb aastast 1940 ja seal on viimane Jesu album. Ma saan sinna ainult kolm albumit peale mahutada, mis on mõnes mõttes äge, sest ma pean olema väga valiv selle suhtes, mis ma sinna peale panen.

Viimane küsimus – mis on sinu lemmik rada 7?
Tead, see on keeruline, sest mul ei tule ükski 7. lugu meelde.

Me arutasime ka, et 7. lugu pole kunagi parim.
Ma ei tea, kas mul on õigus, aga äkki Deep Purple’i albumilt „Machine head” „Maybe I’m a Leo”?

Ma võin järele vaadata. Ei, 7. on „Space Truckin’”
Kasuta seda siis. „Space Truckin’” on „Cover Upil” ka ja ma laulan seal peal.

Aitäh hea intervjuu eest, Tommy. Oli väga tore vestelda!
Samad sõnad!

Pildistas Sonesta