Toomas Olljum, kes praegu on väsimatu manager sellistele bändidele nagu Iiris, Bedwetters ja Ewert and The Two Dragons, võitis 10 aastat tagasi ansambliga Mild päris esimese Noortebändi konkursi, mille peaauhinnaks oli 500 krooni ja kommikott.
Täna meenutab Toomas möödunud aastakümmet, annab oma hinnangu Eesti muusika arengule ja räägib koos musitseerivate inimeste sünergia olulisusest.
Kust pärineb sinu muusikaarmastus? Kas oled mõelnud või unistanud ka mõnest muust elukutsest?
Ei, ma ei ole kunagi otseselt mõelnud ühestki ametist väljaspool muusikat. Õppinud olen juurat, aga sedagi tegelikult vaid selleks, et neid teadmisi muusikavaldkonnas ära kasutada. Noorest peale, juba vist 10-aastaselt on olnud sees tunne, et võiks just muusikaga tegeleda. Ei oskagi öelda, kust see pärineb, peres mul muusikuid ei olnud. See on lihtsalt kogu aeg sedasi olnud, nii kaua kui ennast mäletan.
Kes on ansambel Mild? Kas te tegutsete veel praegugi?
Mild alustas 1999. aasta augustis. Algselt koosnes Mild klassivendadest, kellest ükski polnud enne muusikaga tegelenud, kusjuures peale kitarristi polnud meist keegi kunagi varem ka pilli mänginud.
Bändi loomise mõte tekkiski kitarristi sünnipäeval, kui ta sai 15-aastaseks. Olime tema juures, ta võttis välja vana katkise kitarri ja mängis mingit Oasise lugu ja mul oli kohe selline tunne, et ohh, tahaks ka osata mängida.
Natuke aega hiljem hankisin endale ka akustilise kitarri ja selle asemel, et seda korralikult mängima õppida, hakkasin kohe peale paari esimese duuri selgekssaamist lugusid kirjutama. Saime klassivennast kitarristiga kokku, mängisin talle lugusid ette, mõni meeldis, mõni mitte. Need, mis meeldisid, said kooliüritustel ette mängitud. Siis tekkis see hetk, mil vaatasime lihtsalt üksteisele otsa ja saime aru, et nüüd on käes see moment, kus peame hakkama bändi tegema. Me pole enam 1,5 aastat koos mänginud, aga kogesime palju lahedaid hetki ja head sõbrad oleme muidugi siiani.
Kuidas Mild Noortebändi konkursile sattus ja mida võit endaga kaasa tõi?
Täpselt ei mäleta, kuidas sinna sattusime, aga võis isegi nii olla, et esimesel aastal kutsuti osa võtma. Võit tõi endaga kaasa karika, Daimi kommide tuutu ja igale bändiliikmele Merita panga kaardi, millel oli peal 500 krooni. Aeg oli lihtsalt selline, et auhindadeks rohkem rahalisi ressursse polnud. Aga oli tore, et inimesed seda traditsiooni alustasid, meile oli see hea esinemisvõimalus ja tegelikult sellisena me seda ka võtsime.
Mis meenub tolleaegsest Noortebändi konkursist?
See õhtu on mul päris hästi meeles, kokku esines 9 bändi, kellest Vedel Leib oli üks tuntumaid sel ajal. Kõik esitasid 3 lugu. Mäletan, et peale võitu tuli Robert Kõrvits intervjuud tegema ja esimene küsimus oli midagi sellist: „Käisin siin saalis ringi ja kuulsin, et te olete Oasise copybänd?“ 🙂
Üldiselt on konkursist ainult positiivsed mälestused – saime mängida nii, et kuulsime ennast laval hästi ja pillivõimud olid ka päris, aga mitte kordagi ei mõelnud me ürituse võitmisele. Alles siis kui auhindade jagamiseks läks, tuli mõte, et midagi võiks ikka koju kaasa viia. Selles mõttes võit tuli tõesti üllatusena. Võib-olla läksimegi sinna lihtsalt nii suure vaimustusega ja andsime endast kõik, et võitmine ei tulnud pähegi.
Aga tegelikult, hoolimata sellest, et arvasime endast hästi, olime ikka enesekriitilised ka. 2002.aastal toimus üks konkurss, kus meil oma arust eriti hästi ei läinud, nii et jätsime autasustamisele minemata. Puhtjuhuslikult sattus auhindade jagamist siiski vaatama meie bassimees ning kui seal selgus, et meie bänd oli võitnud, tuli bassimehel auhind üksi vastu võtta.
Mis on sinu meelest suurimad muutused viimase 10 aasta jooksul, mis nii Eesti kui ülejäänud maailmas muusikamaastikul aset on leidnud?
Ma arvan, et muudatustest, mis on toimunud maailma mastaabis, ei hakka ma pikemalt rääkimagi – näiteks alles mõni aeg tagasi alustasid Facebook ja Spotify koostööd, aga me ei kujutanud ju 10 aastat tagasi ettegi, mis on Facebook, Spotify või iTunes. Maailm on sõna otseses mõttes avardunud.
Kohalikul tasandil on bändid muutunud palju professionaalsemaks, tehakse palju huvitavat ja maitsekat muusikat. Muusikaelu kihab rohkem ja võimalused on väga palju paranenud – tehnikapark on 10 aasta taguse ajaga võrreldamatu. Ka meediahuvi Eesti noorte muusikute vastu on palju suurem, avalikkuse tähelepanu on lihtsam saada. Ja loomulikult on meil nüüd selline üritus nagu Tallinn Music Week, mille tähtsust on raske alahinnata.
Bedwetters on üks tuntumaid ja kindlasti rahvusvahelisel areenil kõige kaugemale jõudnud Noortebändi konkursi võitjaid. Kuidas teie teed ristusid?
Sattusin telekast vaatama klippi Noortebändi konkursi finaalist, kus Bedwetters hakkas kohe silma, tüübid olid hästi energilised, stiilsed ja tegid lahedat muusikat. Järgmine hetk sattusin MTV saatele “Supermercado”, kus tutvustati esimest korda videot loole „Dramatic letter to conscience“. Võtsin nendega ühendust, soovisin edu ja kuidagi jäime suhtlema. Ühel hetkel küsis Joosep, et kas ma ei tahaks bändiga tegelema hakata ja neid natuke aidata. Nii ta läks ja mul on selle üle hea meel.
Mida soovitad noortele muusikutele? Millele tuleb bändi loomisel kõige rohkem tähelepanu pöörata, et saada ja jääda parimaks?
Ma usun, et eelkõige pead sa ise olema vaimustunud sellest, mida teed. Häid bände ei saa kokku klopsida, kokku peavad sattuma erilised inimesed, kes omavahel väga hästi sobivad ja kes on vaimustunud ühest ideest, musitseerimisest. Bändi tegemine on väga eriline protsess, kus igaüks annab oma panuse ja kokku tuleb tervik. Ja mis on veel väga oluline – õppige tundma oma instrumente, muusik peab oma pilli tundma ja ennast pidevalt arendama. Lisaks peab keskenduma esmajoones muusikale ja alles siis kõigele muule.
Kuidas hindad praegust bändide järelkasvu Eestis? Kas on ka mõni eriline lemmik?
Ma arvan, et uute artistide tase on väga hea. Eelkõige on oluline, et noored muusikaga üleüldse tegelevad, juba inimlikust perspektiivist on see väga õpetlik ja hariv protsess, mida peaks veelgi enam soodustama. Eesti muusikapõld on üldse viimase 3-4 aasta jooksul hästi viljakas olnud, sõidame vaid natuke lõuna poole ja juba näeme, et naabritel on väike ikaldus selles vallas. Eriti hea on veel see, et meil tehakse muusikat tingimusteta, mis on suur-suur eelis. Võib-olla mulle ainult tundub nii, aga minu meelest ei aeta Eestis taga formaate vaid tehakse sellist muusikat, mis pakub midagi ka tegijale endale. Üldiselt mind ei pane üldse imestama, et meil palju head muusikat leidub, sest nii on see alati olnud. Kui vaatame näiteks mõnikümmend aastat tagasi, siis näeme, et tol ajal valitsesid kuuendikku planeeti sellised mehed nagu Jaak Joala ja Tõnis Mägi.
Lemmikuid on palju, mulle meeldib Aides, eriti kui taban nad kusagil väiksemas klubis, kus nad võivad olla eriti rajud. Veel meeldivad mõned Badass Yuki lood. Junk Rioti osad lood on väga head. Nevesisist olen samuti mõned korrad näinud ja ka nemad meeldivad väga.
Milline on sinu viimase aja suurim muusikaelamus?
Kindlasti üks Ewert and The Two Dragonsi Helsingi kontsert augusti lõpus. See oli positiivses mõttes hästi pinges õhtu, kus tõesti oli tunda, et muusika jõudis inimesteni. Bänd tundis ennast hästi, publik ka. Kohapeal oli seda hästi ilus kogeda. Veel on mul hiljuti olnud harukordne võimalus kuulata Iirise tulevast albumit ja see on olnud elamus omaette – jälgida kõrvalt kahe noore ja väga andeka inimese tööd, milline on nende suhtumine protsessi ja kuidas siis sädemed lendavad. Nad unustavad kogu ümbritseva maailma ja lihtsalt loovad, see on fantastiline. Eile käisin Rock Cafes Dredg`i vaatamas-kuulamas. Väga hea oli.
Küsimusi esitas Karl-Gustav Kello
Selle aasta Noortebändi konkursi demovoor kestab 1. oktoobrini ja on avatud kõigile kuni 26-aastastele muusikutele. Esimene eelvoor toimub juba 7. oktoobril Talinnas klubis Tapper.
Lähem info ja registreerumine: www.noorteband.ee