Tädi Tori seisab tegelikult väljaspool arvustusi. Üle 70 minuti helimaterjalist – 18 lugu – saaks nii mõnigi publikule sissetöötanud artist näiteks kaks albumit, aga Tori teeb ikka ühe. Ja teeb meile lahkelt duubelalbumeid. Sinna, kust ära antakse, tuleb ka juurde. Väljaspool kriitikat seisab ta sellepärast, et tal on palju, ausalt ja otse öelda, ka plaatina-artistina. Võib-olla selle pärast on ta ka neilt, kes teda ikkagi arvustanud on, kõige kõrgemaid punkte saanud.

Ellen Myra Amos sündis Põhja-Carolinas ja kes ei tea, siis juba lapsena oli tal ainult üks suur soov — teha muusikat ja esineda. 4-aastaselt mängis klaverit ja laulis kirikukooris. Metodisti tütre puhul pole see muidugi ime, kuid klaver köitis teda niivõrd, et ta kolis Marylandist Los Angelesi, et muusikat teha. Algus oli vaevaline pop-metal bändis Y Kant, mille albumit esiti keegi ei ostnud ja 15 aastat hiljem tikutulega taga otsitakse (säilinud on umbes 10 koopiat). Järeldaksin, et mõni lihtsalt on kordi rohkem sooloartist.

Plaadi avataktid mõjuvad üllatavalt. Minu lollus muidugi, et ootasin ühte kindlat instrumenti. Heh … puudumine mõjus väga positiivse šokina. Klaverit on sedapuhku vähem ja ongi vist hea. Selles suhtes, et kuulake ise. Võib-olla ongi see kõla veidi popim kui tavaliselt, aga see ei häiri ju ühestki kohast.

Igatahes on iga Tori teos midagi erilist ja erinevat. Kuigi tema helikeel on selge ja üsna üheselt arusaadav peale umbes kolme loo kuulamist (see siin on kompliment!), ei muutu see enesekordamiseks. Selline töö on võimalik ainult tugeva hinge puhul, kes peale valu ärarääkimise on võimeline ennast uuele avama, vastu võtma, tõlkima ja meile uuesti väljendama.

Ta ei karda koostööd eri stiili artistidega (Tool, Cannibal Corpse) ning oskab väga viisakalt kavereid teha (“Strange Little Girls”), ka Eminemist. Teda osatakse hingega remiksida. Samas oleks väga rumal selle peale öelda “õnnelik naine”, meenutades vägistamist, aborti ja luhtunud abielu.

Tori Amos andis veebruaris välja ka eraelulise raamatu (kahasse ajakirjanik Ann Powersiga) “Tori Amos: Piece by Piece”, millest saab kindlasti mõnus lugemine kõigile, kellele ta korda läheb.

Tänaseks 41-aastasel Toril on kindlasti nii mõndagi veel avaldada oma elu kulgemisest, feministlikust ja tugevast maailmanägemisest. Sest lood on seletamatult arusaadavad. Ja sõnad on seletamatult arusaadavad.

Disko:
“The Beekeeper” — 2005
“Tales of Librarian” — 2003 — 2 CD (Best of)
“Scarlet’s Walk” — 2002
“Strange Little Girls” — 2001
“To Venus and Back” — 1999 — 2 CD live ja 12 uut lugu
“From the Choirgirl’s Hotel” — 1998
“Boys for Pele” — 1996
“Under the Pink” — 1994
“Little Earthquakes” — 1992 — esimene üksiküritus
“Y Kant Tori Read” — 1988