Vaid kümme kuud eksisteerinud Trad.Attack! väärib oma nime – aeglaselt ja rahulikult see trio küll muusikamaailma lainetel ei sõua. Nüüdseks on esinetud juba nii Tallinn Music Weekil, Positivus festivalil, kui ka loomulikult Viljandi pärimusmuusika festivalil, antud välja mitu menukat videot ja viie looga EP ja napsatud oma kätte märkimisväärne kogus Etnokulpe. Tulevikuplaanide hulka kuuluvad täispikk album, välismaised festivalid ja maailmavallutusretk. Huvilistel on võimalik bändi lavalaudadel näha juba peatselt, 21. novembril astuvad nad publiku ette vastselt uuenduskuuri läbinud Von Krahlis.
Meie vestlusele ilmus Trad.Attack! täiskoosseisus, Tõnu Tubli, Jalmar Vabarna ja Sandra Sillamaa, ning pean nentima, et selle seltskonna energia ja sihikindlus on oma võluval kombel veidi hirmuäratav – arvan, et sellest võiks jätkuda tervele orkestrile.

Jelena Rudi
Alustasite nimega Sandra Sillamaa Trad.Attack!, miks te nime lühemaks muutsite?

Sandra: Kui me hakkasime nime mõtlema, siis tundus, et kui tulla täiesti uue bändina, täiesti võõra nimega, siis keegi ei oska seostada seda kohe konkreetsete muusikutega. Kui aga panna ühe nimi ette, siis on kergem aru saada, millega tegu. Mõtlesime, et siis on üks seos eriti folgisõpradel juba, kes teavad, ahah Sandra Sillamaa, ju siis on midagi torupilliga seotut.
Kuna ma alguses tõin rohkem lugusid, siis jäi, et paneme minu nime. Oli muidugi ka võimalus olla Jalmar Vabarna Trio või Tõnu Tubli… Kui aga hakkasime plaati tegema, siis mõtlesime, et teeme nime lühemaks ja lihtsamaks, et ega välismaal niikuinii keegi ei tea, kes see Sandra Sillamaa on ju.
Tõnu: Kuna mulle meeldivad lühendid, siis Sandra Sillamaa Trad.Attack! lühend oleks olnud SSTA! ja see kõlas võibolla veidi liiga jõuliselt.

Kas lühend trad. tähendab midagi ootuspäraselt traditsionaalsega seotut või on mingi ootamatum lähenemisnurk?

Jalmar: Trad. on täiesti ootuspäraselt traditional.
Sandra: Või siis jah, traditsionaalne. Pärimusmuusika maailmas kasutatakse hästi palju seda lühendit. „Ah, teeme seda trad-lugu või…” – tegelikult üks hetk tuli ootamatult välja, et väga paljud muud muusikud ei teagi, mida tähendab see lühend, mida meie nii ohtralt kasutame.
Jalmar: Tegelikult tähendab see: Tõnu, raisk, anna doominot! (naer)
Tõnu: See on väga põnev teema, bändinimed! Minu meelest on see üks väga oluline asi! Kui on hea bändinimi, siis see müüb poole rohkem.
Sandra: Jaa, aga kui sul on hea muss ja vilets nimi, siis see ikka lõppkokkuvõttes müüb.
Tõnu: Ei! See ei ole nii! Ükski festival ei taha enda esinejatelisti mingit halva nimega bändi! Kui sa mõtled ikkagi ajaloos tagasi kõlavatele nimedele – The Police…eeee…
Jalmar: AC/DC
Tõnu: …eeee… Metallica…
Jalmar: Metallica on ikka suht kehv bändi nimi ausalt öeldes… nagu Terminaator, noh.
Sandra: Nojaa, aga lõpuks sa ei mõtle enam ju, et see on bändi nimi, vaid see on juba nagu mingi konkreetne… olend. Kui sa mõtled Metallica, siis ei mõtle enam, et appi kui halb nimi, vaid Metallica ju kohe seondub konkreetse muusika ja nende inimestega.

Bänd on tegutsenud vähem kui aasta, kuid arvestades teie kogemustepagasit, teid nagu päris uueks bändiks lugeda ka ei saa? Ma mõtlen, et te isikutena ei ole päris tundmatud näod, te ei ole ju püünele jõudnud otse keskkoolipingist – teil on olemas mingi taust ja olete ka varem erinevates bändides koos tegutsenud?

Sandra: Vahetult koolipingist me tõesti tulnud ei ole ja ma tõesti olen koos mänginud ka varem nii Tõnu kui ka Jalmariga. Tõnuga mängime Paablis koos. Siis me mängisime Jalmariga koos sellises bändis nagu Sw(f)Est, kus oli veel üks tšellomängija.
Tõnu: Me mängisime Jalmariga Gjangstas Paradise’is.
Jalmar: Kunagi oli meil Tõnuga ka naljakollektiiv nimega Rootsi Poisid. Me tegime Rootsi lugusid, jämmisime ja käisime vist isegi kahel mängul. Panime maikad selga ja tegime pulli.
Sandra: Kui nüüd Jalmariga uue bändi tegemise mõte tekkis, siis me kohe mõtlesime selle peale, et kellega oleks tore koos mängida…
Jalmar: ..tegelikult Sandral tekkis mõte. Sandra lihtsalt rääkis mulle kõige esimesena.
Sandra: Aga sina ütlesid, et sul on sarnane mõte olnud ammu peas. Minu köögis oli veel see arutelu, et teeme küttebändi, aga alguses oli funktsioon teine.
Jalmar: Mul oli suure küttebändi mõte.
Sandra: Siis me mõtlesime, et kas võtame bassimehe ka, aga lõpuks jäi trioks.
Jalmar: Sest me ei leidnud rohkem ägedaid inimesi… (naer)
Sandra: Mõtlesime teha sellise suure bändi, et kütaks instrumentaallugusid jämmi vormis, ei lepi enne midagi kokku ja nüüd…
Jalmar: …on üleorganiseeritud kõik.
Tõnu: Me tulime Paabli mängult öösel, siis Sandra rääkis, et nad Jalmariga mõtlesid, et teeks bändi – trio. Kõik oleks hullult lihtne, mingi torupilli ja parmupilli küte, proove ei ole vaja teha, lihtsalt jämmime.
Jalmar: Esimene proov oligi, et tegime kõik ära ja siis kõik mõtlesid, et see pole vist ikka see.
Tõnu: See ei ole üldse see…
Sandra: Esimeses proovis mängisime kaks lugu läbi, mis meil olid kunagisest ajast jäänud ja siis mõtlesime, et ärme rohkem mängi, et siis kaob jämmi võlu ära… alles siis kui me hakkasime salvestama, läksid asjad paika.

Mis on küttebänd?

Sandra: Kas sa tead Küttebändi? Ühesõnaga nad teevad kavereid ja nad niimoodi kütavad laval, et rahvas läheb täiesti hulluks, nad ise lähevad hulluks. Ükskord Kostja ronis mööda mingeid valgusteid, bass seljas, üles ja… Ma arvan, et see on nende muusikute jaoks selline välja elamine, nad ei ole oma tavalises olukorras, kus nad mängivad mingi kindla bändi lugusid, vaid nad võivad end täiesti vabaks lasta. Me mõtlesime, et teeme samasuguse folgiasja.
Tõnu: Küttebänd minu arvates… ma teen ka ühte küttebändi, Keedisbänd (Sandra: aa, see on ka, jaa) Megaturbo 3000 TDi classic (Jalmar turtsatab) – see on 12-liikmeline bänd ja selle idee on, et kui sa lähed klubisse ja kogu aeg on melu ja muusika ja pärast öeldakse, et kuule, ilge küte pidu oli! Lisaks sellele, et sa pakud inimestele võimaluse ennast välja elada, saad sa muusikuna ka ise ennast seal ennast välja elada, see on niivõrd võimas. Peale neljandat lugu kõigil juba vett tilgub, aga see momentum ei kao kuhugi, ei ole vahepeal juttu, et see lugu räägib sellest liblikast seal seina peal ja et sa saad sel ajal puhata ja maha rahuneda – seda momenti ei ole.

Tahtsite teha väljaelamisbändi ja tulemuseks on, et teil on napilt kümme kuud eksisteerinud, aga väga hästi organiseeritud, korraliku kodulehe, välisreiside ja sponsordiilidega, endale juba nime teinud bänd?

Jalmar: See kõik on Sandra Sillamaa öötöö vili.
Sandra: Me minu elutoas novembris salvestasime paar lugu, et kandideerida Tallinn Music Weekile. Mõtlesime, et teeme ära, et siis on motivatsiooni teha veel lugusid ja siis kuidagi läks pall veerema…
Jalmar: Ma arvan ikkagi, et see on „Koorekese” süü – seda mängiti raadios ja see sai ägeda video, see pani Eestis ka asja elama.
Tõnu: Teine asi on see, et me kõik oleme muusikaga tegelenud, me ei hakanud päris nullist peale, meil on olemas eelteadmised. Kui me hakkasime salvestama, siis meil oli kohe võtta väga hea helikunstnik Rainer Koik, kellest me teadsime, et ta jagab matsu ja temaga käib kõik väga kiiresti. Samamoodi meil on veel abilisi – meil on omaenda juuksur ja heli- ja valgus- ja videotüübid ja nii edasi. Me teadsime, et seda on vaja ja me tegelesime sellega kohe.
Sandra: Mulle ei meeldi teha asju pealiskaudselt ja kui „Kooreke” osutus juba nii edukaks ja bändil oli olemas Facebooki-leht, siis mõtlesin, et tegelikult peaks olema ju kõik muud lehed ka. Ma õppisin tohutult palju selle kolme kuuga – muu hulgas ma näiteks õppisin ära, mis on Instagram, ma õppisin seda kasutama ja seal postitama. Bändina tegelikult sa pead oskama teha neid asju, sul ei ole mõtet võtta manageri, kes seda teeb. Sa pead oskama mingi tasemeni ise hakkama saada ja kuna meie oleme tegelikult kõik tegevmuusikud, siis visioon, et mida nüüd teha ja millal plaat välja anda, sellega me saame ise hakkama.
„Koorekese” video sündis põhjusel, et tahtsime panna loo Youtube’i ka, sest tänapäeval nii paljud vaatavad ja otsivad just sealt lugusid. Kuid mulle ei meeldi kui on lihtsalt pilt, seisev pilt, millel lugu käib taustal, mina ei näe sellel sügavamat mõtet. Siis ma helistasin oma vennale ja ta tuli meile appi, lõikas kokku selle arhiivilõikudega video. Tal endal oli ka põnev. Seda head kampa on meil tõesti nii palju ümber, kes aitavad ja know-how’d jagavad. Esimesed bändipildid me tegime näiteks minu magamistoas.
Tõnu: Mina võtsin välja oma seebikarbi või, no vabandust, megafotoka.
Jalmar: Ja mina fotošoppisin.

Kas teil on lugude puhul mingi kindel teema või kontseptsioon? Mulle jäi silma, et enamus teie laulunimesid on hellitusnimed (Kooreke, Kuukene, Vihmakene, Aitumakest), miks?

Sandra: Kui EP pealt vaadata, siis tundub tõesti valdav, aga see on juhuslik. Kui ülejäänud kava vaadata, siis selliseid rohkem ei ole, ongi täpselt need neli lugu.
Mitmed lood oleme ju saanud arhiivisalvestistelt, mida me kasutame ja sealt ka nimed. Alguses „Koorekeses” me ei kasutanud ka seda tädi, tegime ise vokaali. Aga see üldse ei kõlanud nii energiliselt või ägedalt. Siis me leidsimegi sellise väikse nõksu, et võiks üldse neid tädisid kasutada, sest nad laulavad nii ägedalt. Need on nende enda laulud olnud, nende enda loitsud, nad on ju loitsund eesmärgipäraselt, mitte lihtsalt välja mõelnud sõnu ning nüüd ongi kujunenud üheks läbivaks jooneks, et me kasutame neid arhiivi salvestiste loope.

Te saite etnomuusika auhindade jagamisel peotäie tiitleid, tundsite selles rollis end mugavalt ja tavapäraselt – teie teised bändid on auhindu sealt eelnevalt kuhjaga korjanud? Nii Zetod kui ka Paabel konkureerisid selgi korral Trad.Attack!-iga, see kuidagi skisofreenilist tunnet ei tekitanud?

Tõnu: Pigem tekitas seda tunnet Mihkel Raud, kes juba enne, kui me auhinda saama hakkasime, tekitas meile olukorra, et noh, olge valmis nüüd…
Jalmar: Ei, ei olnud sellist tunnet, ma arvan, et kellelgi ei ole kahju. Vähemalt Zetodel ei olnud kahju ja nad isegi saatsid mulle sõnumi, et palju õnne, õiget asja ajate. (elavnedes) Ma ei tea, kas asi on meis, et kõik need bändid nominatsioonis olid? (naer)
Tegelikult on ju tore, et me asju hästi teeme ja silma paistame. Tavaliselt ongi Etnokulpidel niimoodi, et meil on ju palju väga häid bände pärimusmuusikas ja see, kes ikka tõeliselt pingutab ja välja paistab, siis see üldjuhul ka valdava osa auhindu korjab. Inimesed sageli lihtsalt toovad selle külje esile, et oh, Jalmar, sa mängid nii mitmes bändis, mis keiss see on?
Loomulikult, kui sa mängid mitmes bändis, siis iga bänd tahab sind natukene endale, kuid ma olen kõikide nende bändide loomise juures ise olnud, ma ise tean, millega ma riskin. Lihtsalt bändikaaslased peavad seda lõpuni mõistma. Kui mina tahaksin teha kellegagi bändi, siis ma mõtleks selle läbi, et näiteks Tõnul on juba neli või viis või kuus bändi – ma tean, mis on riskid, kui ma võtan ta ka veel enda bändi. Seda pead lihtsalt mõistma, kui sa oled loonud selliste inimestega koos bändi.
Sandra: See on ikkagi ka prioriteetide küsimus ju.
Jalmar: No jaa, aga see peabki olema enne selge.
Sandra: Minu bändidest näiteks RO:TORO, kus on kaks torupillimängijat, saab esineda nii, et mind ei ole kohal, aga Paabel küll ei saa minna nii live‘le, et mind ei ole.
Jelena Rudi
Te käisite legendaarsel WOMEX festivalil Hispaanias? Mis seal toimus, millised olid te ootused ja kuidas see kõik reaalsusele vastas?

Tõnu: Tegemist on showcase-festivaliga, kus päeval toimub mess, millel neljal korrusel pakutakse muusikat ja üritatakse..
Jalmar: …üritatakse müüa.
Sandra: See on muusikaturg, tööstus.
Tõnu: Ma ju tahtsin seda lihtsalt väga ilusasti öelda! Aga põhimõtteliselt on see jah nagu Jaani Lihapood – vaatad, et siin on käntsakas seda ja siin on käntsakas teist ja siis valid ühe välja. Põhimõtteliselt.
Äge on jällegi selles mõttes, et sa näed seal ju ikkagi väga palju erinevat muusikat, väga palju erinevaid inimesi ja kontaktide loomine on ju meelelahutusmaailmas ülimalt oluline. Ilma selleta ei saa väga midagi teha. Sel aastal oli seal päris palju eestlasi, sellest võib Jalmar lähemalt rääkida.
Jalmar: Sel aastal käis Eesti delegatsioon eesotsas Eesti Pärimusmuusika Keskusega WOMEXil, sest Maarja Nuut mängis esimese eestlasena ühel sealsel showcase‘l ning oli oluline, et meeskond teda toetaks.
Trad. Attack! täies koosseisus läks sinna jällegi sel põhjusel, et meil on nüüdsest nö rahvusvaheline agent ja tema jaoks oli ülioluline, et bänd oleks kohapeal. Et kui ta kutsub kellegagi kohtuma, siis näeks ära, milline see bänd on ja me natuke saime seal oma stendi juures põrandale lähedal salaja mängida ka, et tekitada sellist vahetut emotsiooni. Ma arvan, et see kõik tasus ennast ära, aga eks seda näitab täpsemalt tulevik.

Kust te rahvusvahelise agendi leidsite või leidis tema teid?

Sandra: Tema leidis meid. Ta käis eelmisel Tallinn Music Weekil, tõi ühe bändi siia, kes on ka tema agentuuri all. Meile kirjutas ta alles pärast Viljandi pärimusmuusika festivali, eks ta natuke ootas-vaatas, mis bändiga edasi saama hakkab. Selleks hetkeks oli meil plaat välja tulnud, meil oli video ning me olime Folgil mänginud kahel välja müüdud kontserdil. Ta kirjutas, et tahaks meiega koostööd teha ja siis hakkas põhjalik meilivahetus minuga – mis on tingimused ja kuidas ja mida ja kellele ta pakub ja kuidas ta tööd teeb.
Ta elab juba 16 aastat Saksamaal, aga tegelikult on Eestist pärit. Ta on olnud muusikamaailmas tegev umbes 12 aastat, tal on väga palju kontakte ning nagu Tõnu juba ütles, et loevad tõesti kontaktid ja see, milline inimene sa oled, et kas sa oled loonud selle aja jooksul usaldusväärsed suhted ja tema on seda teinud. Ta on natuke nagu ema meile ja ta on tõesti toonud Euroopa turule päris mitu head bändi, mida teatakse. Ta on selline, kes teeb oma asja hingega ja ta ise ütles ka, et ta ei võtagi bände, keda ta 100% ei armasta, siis tal endal on ju ka palju lihtsam seda tööd teha kui ta usub sellesse.
WOMEXil me kohtusime esimest korda ja ta tegi seal tõesti väga head tööd, tõi erinevate festivalide korraldajad meiega kohtuma ja me mängisime neile. Selles mõttes me olime eelisolukorras, et tema lõi kontakte ja suhtles ja siis edasi meil oli juba palju lihtsam rääkida ja mängida neile.

Teil on välisesinemisi ka juba olnud?

Sandra: Positivus festival.

Tulemas?

Sandra: On tulemas jah, detsembris läheme suurimale folgifestivalile Poolas ja veebruaris Põhja-Ameerika suurimale ja olulisimale maailmamuusika/pärimusmuusika showcase-festivalile Folk Alliance. Osad on praegu veel küsimärgiga, ütleme 5-6 festivali järgmisel hooajal. Enne kui lennupiletid ei ole ostetud, siis ei julge välja öelda rohkem.

Nii, et teie masterplan – esineda kõigis maailma riikides – on veel üsna algusjärgus?

Tõnu: Masterplan kehtib, siin nalja ei ole.
Sandra: Minu juures oli mingi kaart vist seina peal ja me arutasime, et tahaks reisida ka ja igal pool käia ning siis sündiski idee, et aga miks mitte tõesti ühendada need kaks asja – käid ja mängidki siis igal pool.
Jalmar: Peaks tegema ümbermaailmareisi ka kunagi – kõik need maad, mis käimata veel on, sikk-sakk täielik, kolm aastat. Oi jeesus, siis ma arvan, et pärast seda…
Tõnu: …pärast seda on ainuke sihtmärk, et kuu peal peaks video tegema. „Kuukesele” uue video.

Ma kujutan ette, et pärimusmuusikamaailmas, nagu ka muudes skenedes, on neid inimesi ja kooslusi, kes on väga konservatiivsed ja siis on kesksest eemale triivivad põnevad äärealad. Kuhu teie ennast paigutate või kus te tahaksite olla või kas te üldse tahate ennast kuhugi paigutada?

Jalmar: Nagu nimi ka ütleb, et me ründame. Traditsioone ja traditsiooniliselt. Loomulikult tegutseb ka folgipolitsei.
Sandra: Me kutsume pärimuspolitseiks seda.
Jalmar: Me just arutasime hiljuti, et pärimusmuusikas on nn maitse väga-väga oluline. Kuna pärimusmuusikas üldjuhul tegeletakse arranžeerimisega ja traditsioonilise muusika paigutamisega mingisuguse teise muusika kingadesse, siis on oluline, et sa tajuks, kuidas sa sellega käitud, et sa hindaks selle loo oma keskkonda ja teaks, mida teed. Seda me oleme õppinud ja seda õpetavad meile need pärimusmuusikas väga olulised inimesed, kes tunnetavad hästi traditsioonilist muusikat. On ju mitmeid näiteid, kus on võetudki natuke pärimust ja pasandatud kõige muuga üle ja selge, et sellised bändid pole kaua kestnud. Pärismuusikutel on see juba õpetusskeemist või õpetamismeetodist kaasa tulnud, et me üle ei pane.
Sandra: Sa võid teha väga palju pärimusmuusikaga ja täiesti oma küljest läheneda, kuniks sa tead, kust see tuleb ja mis on selle funktsioon. Kui sa ikka tead laulude sisu või selle eesmärki, siis tegelikult see teadmine juba tekitab tunde, et sa ei tee igasugust asja.
Jalmar: Sa juba ei hakka sellega võltsima.
Sandra: Ma arvan, et aina rohkem on ka pärimusmuusika ringkonnas arenemas see, kuidas sa välja paistad bändina ja järjest vähem on arusaama, et pärimusmuusikud peavad maani seelikutes või kampsunites käima. Pärimusmuusika võib olla visuaalselt väga glamuurne ning ka seal, kui sa tahad olla väljapool nähtav, peavad sul olema Facebook, Youtube ja kõik muu.
Tõnu: Minu jaoks on huvitav, kuidas inimesed vahel ei taipa, kui lihtne on müüa just sellega, et sa teed midagi ise. Et välismaailma minna pärimuspilliga Eestimaalt, nagu näiteks Eesti torupilliga, on selles mõttes tohutult lihtsam, sest see on meil midagi nii isepärast või iseomast. Kuigi Šotimaal on ka torupill ja Gruusias ja mujal ka, aga need näevad erinevad välja. Samamoodi ma trummarina väga tihti mõtlen, kuidas ma saaksin heli, mis kõlaks nagu ma tahan, aga ta tuleks mitte nii, et ma pean seda pärast tehniliselt moonutama, vaid see kõlaks juba akustiliselt nii nagu mul vaja. Sulle avanevad väga suured võimalused, kui sa hakkad leiutama õiget kõla ja edasi siis on juba eelpoolmainitud maitseküsimus, et mis, kui palju ja kuidas eristub.
Patrik Tamm
See, mida te teete, tuleb teil reeglina hästi välja, te teate, mida te teete, te olete saanud õpetuse, mis on seadnud teile mingid piirid – kas siis järsku ei ole tahtmist mingi hetk see kõik totaalselt pea peale keerata, võtta ette mingi totaalne hullus?

Tõnu ja Jalmar: Muidugi on.
Jalmar: Meil oligi ju kõigil tunne, et nüüd võiks midagi eriti nõmedat teha, aga kukkus hästi välja.
Sandra: See bänd ongi see hullus võibolla.
Tõnu: Ega ükski bänd ei ole kunagi valmis, kui see just ei ole U2, mis on 20 aastat järjest mänginud ühte ja sama lugu. Me oleme ainult 10 kuud tegutsenud ja see ei ole ju veel kõik! Me siiamaani ikka alles leiutame ja arendame mingisuguseid oma võtteid ja kõlasid.
Sandra: Töö käib!
Tõnu: Ja seni, kuni mina siin bändis olen, seni see ei lõppe ka!

Teil on selline bänd, et te võiksite ju väga hästi sobida näiteks elektroonilise muusika peole, kas te olete valmis välja astuma oma turvalisest keskkonnast, pärimusmuusika tiiva alt?

Tõnu ja Jalmar: Muidugi oleme.
Jalmar: See ei ole primaarne, et kui me teeme peamiselt folki, et siis jäämegi ainult sellesse kinni. Pigem meie laiem idee ongi ikkagi tegutseda üldmuusikalises mõttes.
Tõnu: Muusika areneb ju täpselt samamoodi, nagu bänd, kogu aeg edasi ja sa leiad uusi variante ja võimalusi ning kui see üks hetk tähendab, et me peame mingid asjad maha jätma, siis meil ilmselt tuleb natuke olukorda kaaluda ja siis need vajalikud sammud teha (nõusolev mõmin teistelt). Esialgu meil on muidugi veel piisavalt palju juba välja valitud arhiivilindistusi, mis on veel välja töötamisel.
Sandra: Ega arhiivilindistused muidugi ei välista seda, et olla kuskil elektroonilise muusika peol. Ma arvan, et sellel koosseisul on kindlasti potentsiaali olla ka laiema publiku ees või ütleme, et erinevates skenedes. Me ju tegelikult folgil mängisime ka öösel kell 1 Bashmenti peol – seal olid DJ-d ja me mängisime vahele live’i ja see kooslus toimis väga hästi.

Kuna te täispika plaadini jõuate?

Tõnu: Me juba tegelikult tegeleme sellega.
Sandra: Plaadi välja andmine on plaanis suve alguseks, kui algavad festivalid, siis on plaat olemas ja seda saab festivalidel esitleda.
Meil tuleb järgmine nädal singel välja (singel „Peale päeva” ilmus eile, 11.11 – toim.). Selle loo loop on võetud hoopis ühe innuiti kurgulaulja kõrilaulust… kui sa seda ei tea, siis ei saagi täpselt aru, misasi see on.
Tõnu: Seda bändi tehes on tore, et tihtipeale uuritakse, et kust te selle loop’i või sämpli leidsite ja siis seletad, et ei-ei, arhiivist leidsime.
Sandra: Sa pead lihtsalt nägema ja tundma seda, kui sa kuulad neid salvestusi. Ma olen lihtsalt nii palju kuulanud neid linte, 10 aastat mingeid torupillilindistusi, mis on alguses päris õudne, siis harjud ära ja hakkad kuulma juba tulemit, tekib mingi visioon, mis sellest võib saada. Teised mõtlevad, et jaurab mingi tädi, mis seal ikka, aga tuleb osata seda kuidagi laiemalt näha.

On teil plaan koostööks mõne plaadifirmaga või annate ise albumi välja?

Sandra: Selle plaadi anname ise välja. Plaadifirmal on pigem mõtet vist siis, kui sul on tõesti väga suur plaadifirma, kes plaati promob või näiteks siis, kui sa lähed juba suurelt Eestist väljapoole. Aga muidu, kust plaate peamiselt ostetakse? Ostetakse kontsertidelt ja seda arvestades on meil kasulikum plaat ise välja anda ja teenida raha müügilt tagasi, kui et maksta plaadifirmale. Enamjaolt on ikkagi nii, et sa ostad pärast omaenda plaate plaadifirmalt välja.
Tõnu: WOMEXil oli üks esitlus, kaks meest olid ehitanud vinüülikirjutamise masina, mis maksis 3200 eurot. See oli väike, väga kompaktne ja tegi oma töö väga hästi ära ja nad garanteerisid, et see peab vastu ka, mitte et teed 500 vinüüli ja siis on läbi. Protsess muidugi võtab aega ja see kõik on suhteliselt keeruline ja kulukas, aga põhimõtteliselt on sul tahtmise korral võimalus hakata ise oma vinüüle tootma – see näitab, et tänapäeva maailmas kõik on võimalik. Ning jõuame jälle tegelikult selle teema juurde, et kui sul on õiged inimesed ümber, kui sul on oma meeskond, siis sul ei ole vaja mingit suurt katust pea kohale, vaid sa ehitad ise maja üles
Sandra: Samuti on suhteliselt mõttetu Eestis manageri pidada, ma arvan, et siin sa saad täiesti omal jõul asjad aetud. Võibolla jah, kui sa oled täitsa roheline bänd, siis on vaja natuke kogemust, kuid paljud võtavad selle ameti peale inimese, kes tegelikult ka seda ametit ei oska. Nüüd vist tuleb esimene lend EMTAst, kes on managerideks õppinud. Aga meil on ikka nii väike turg tegelikult ja võibolla siin ongi see võlu, et sa saad kõik asjad ise korda aetud. Teine asi on muidugi promootorid või agendid, üks hetk kindlasti tekib sul endal ka kontaktide võrgustik, aga alguses sul seda tõesti ei ole.

Lemmik 7. rada?

Tõnu: Jan Jelinek, albumit ma ei tea ja loo nimi on „Personal Rock”, see on üks minimal techno lugu. („Personal Rock” on siiski albumi nimi, 7. lugu sealt on „Type Eins”- toim.)
Jalmar: Chris Thile albumilt on seitsmes…ei! …mul on 8. lugu! See on kohe pärast seitsmendat! Albumilt „How to Grow a Woman from the Ground” lugu „Beekeeper”, seal on minu arvates maailma kõige parem mandoliinisoolo, see on mega! See on kohe peale seitsmendat lugu, järgmine kohe!
Sandra: Ana Moura – „Amor Afoito” albumilt „Desfado”.

Kontserdi info: Rada7-s ja FB-s.
Trad.Attack!-i kodulehekülg.

Avalehe foto autor Patrik Tamm.