21. jaanuaril 2007 peab Hard Rock Club viiendat sünnipäeva ja aukülalisena astub Tartu klubis Illusioon lavalaudadele Napalm Death, üks kõigi aegade mõjuvõimsamaid raske muusika bände, grindcore-stiili esi-isasid ja kogu muusikatööstuse suurimaid vihkajaid, kes on andnud eeskuju ja mõjutusi tervetele põlvkondadele karmi liini muusikutele. Juubeli puhul küsitlen HRC eestvedajat Kaido “Draconic” Haavandit.
Te olete toonud Eesti lavadele palju staare – Nightwishi, Katatonia, Mayhemi jne. Korraldanud kõvasti kohalikke kontserte. Usun, et põhimõtteliselt teavad paljud, mis on HRC, aga kuidas te ise end määratlete? Mis on Hard Rock Club?
Hard Rock Club on ühendus, mis on seadnud endale eesmärgiks hoida raskema otsa muusikat elujõulisena nii helgematel kui raskematel aegadel ja pakkuda sellisest muusikast ja kultuurist huvituvale noorele ja vanale väljundit kontserdite ning omavahelise suhtlemise võimaldamise näol. Meie tegevus pole ka rangelt vaid kontserdite korraldamisega seotud: pakume bändidele nii proovitegemisvõimalust kui laividel tipptasemel tehnikaga esinemist, hoiame üleval metalirahva peamist portaali www.hardrockclub.ee ning oleme eestvedalateks ka selliste ühiskonda laiemalt puudutavate ettevõtmiste juures, nagu seda oli Gunnar Grapsile mälestuskivi püstitamine.
Aga HRC Online – hardrockclub.ee? Sama asi veebis?
Tänapäeval on internetis suhtlemisel äärmiselt tähtis roll, seda eriti nooremate seas ja loodetavasti on meie klubi kodulehekülg peegelduseks ka meie niiöelda maisele ja käega katseutavale tegevusele. Lisaks foorumile pakub kodulehekülg ka artikleid, plaadiarvustusi, intervjuusid, pildigaleriisid ning loomulikult on see peamine infoallikas meie korraldatud kontsertite kohta.
21. jaanuaril tähistate enda klubi viiendat sünnipäeva ja selleks olete meelitanud Eestisse legendi Napalm Death. Kas bändi valikul on mingeid seoseid?
Mingil määral on see kindlasti juhuslik, sest Napalm Death on parasjagu tuuritamas ja sellest ka võimalus nad siit läbi tuua. Samas langes valik paljude teiste bändide seast just neile põhjusel, et tegemist on siiski ühe kõige toekama alustalaga kogu maailma metal’i-skenes, kes on aluse pannud kümnetele ja andnud mõju tuhandetele bändidele kogu maailmas – on suur au ja ehk mingil määral ka selline küpsustunnistus meie jaoks, et just tegijatest tegijaim austab klubi ja publikut enda kohalolekuga.
Miks just viis aastat? Kas poleks mõttekas lugeda nende aastate hulka ka KOFF Metal Club, mille avaüritus toimus 2001 aasta volbril? Kas siis juba rohkem ei tule kokku? Või on need siiski nii erinevad? Kuidas?
Üritus tähistab kindlasti just HRC 5. tegutsemisaastat. Tõsi küll, kontserte on korraldatud varemgi – veidi enne HRCd Koff Metal Clubi nime all ja aastal 1999 tõin omal käel siia esimest korda Cannibal Corpse’i (mis nüüd märtsis teistkordselt Eestisse tuleb) – kuid täpselt nii, nagu bändi tegutsemisaega mõõdetakse kokku panemise hetkest mitte erinevate pillimeeste karjääri algusest, nii on meil põhjust rääkida HRCst kui sellest “päris tõelisest” tugevast mootorist, millele kõik eelnev on olnud pigem lakmuspaberiks.
Aga põhimõtteliseks eelkäijaks siiski saab seda lugeda?
Jah, kindlasti on kõik praegune saanud alguse eelnevatest asjadest ja KMC oli kui HRC väiksem koopia – HRC sai ehitatud samale skeletile.
Oled intervjuus öelnud, et 2001. aastal asutatud klubi sai tehtud, et kohalik skene “ellu äratada”. Kas tehtud sai see siiski siis HRCga? Võib ju öelda, et tõusutrend on olemas? Palju sellest võib siis teie teeneks lugeda?
1990ndate aastate teisel poolel tekkis olukord, kus ainus raske muusika põlvkond oli alles alustanud bändid, sest vanemad olid kõik laiali või suunitlust muutnud ja nende liikmed karjääri tegemas, perelaenud jms kaelas. Skene oli tõepoolest otsekui varjusurmas ja kindlasti oli klubi tegemine mingil määral äratus paljudele, kes arvasid, et polegi võimalik kuskil normaalse kvaliteediga kontsertitel käia ja muusikat nautida. Praegu on tõusutrend kestnud juba pikemat aega, ja eks mingil hetkel läheb see rokibuum, mis praegu valitseb, ka üle. Rokkmuusika on ühiskonnas kindlasti au sees ja kõik endised “lugu lindilt käima ja maigutame suud” staarid püüavad esineda vaid taustabändiga, kus kitarristid juukseid loobivad, ja nad ise selle taktis “rokivad”. See mõjub päris tuntavalt ka metal’i-skenele ja tõmbab raskema muusika ligi noori, kes muidu selles stiilis väljundit ei leiaks ja mujale suunduks, oma lemmikmuusikat pigem “salaja” kodus kuulates. See, et noored praegu peale tulevad ja et on tõesti olemas elujõuline metal’i-skene, kuhu tulla, on minu arust märk sellest, et oleme oma tegevuses edukad olnud ning ühendanud need, kes on praegu noored, ja kes olid seda 10 või ka 20 aastat tagasi. Ma ei saa kindlasti väita, et rokibuum praegu kuidagi meie teene oleks, kuid kindlasti oleme olnud üks nendest mõjutavatest ja julgustavatest teguritest, kes on skene sellise buumi ja laiema rahva jaoks üles ehitanud. Kavatseme ka edaspidi kõike saavutatut elujõulisena hoida, olla selline alalhoidlik rakuke ka siis, kui rahvas jälle massina mujale suundub.
Tulevikuplaanid? Sel aastal pidi tulema ka Winterfest? Mis lubad selle aasta Hard Rock Laagri kohta?
Winterfesti idee pole kuhugi surnud, kuid päris vägisi pole mõtet seda üritust teha, ja kuna hetkel pole silmapiiril selle ürituse tarbeks sobilikke ruume ning heas mõttes lämmatavad tänavuse idee maailmatasemel bändid, mille ümber ei mahugi üks festivalimõõtu üritus ära, siis oskan vaid öelda, et ehk teeme järgmise Winterfesti aastal 2008.
Selle aasta Hard Rock Laagri kohta käiks märksõnadeks välja: kõik veelgi paremini, suurenenud hoolitsus rahva mõnusa äraolemise ja turvalisuse osas, tihedam sündmustegraafik ning kindlasti vähemasti sama head (kui mitte veelgi paremad) artistid. Toimumiskuupäevadeks 29.–30. juuni ja endiselt Vana-Vigalas.
Mis sa klubivälises elus teed? Mis motiveerib seda asja vedama?
Klubiväliselt olen veel muusik ja täiesti väljaspool meelelahutusmaailma veedan tööaega raamatuid tõlkides. Vaba aega püüan võimalikult palju veeta hingekaaslastega suheldes ning sukeldudes vahest maailma, mis seondub ajaloo, müstika, eri kultuuride ja tõekspidamistega. Inimesega tema muinasjutulises ilus ja pahes.
Motiveerituse koha pealt on raske midagi öelda, mõni inimene lihtsalt tunneb kutset ja tõmmet midagi teha. Mulle meeldivad need inimesed, kellega ma klubi asju ajades suhtlen ja võin puhta südamega öelda, et kui meie aasta suursündmus – suvine Hard Rock Laager festival – läbi saab, siis näha seda paarituhandelist rahvahulka väsinud, kuid õnnelikena ja juba järgmist aastat igatsedes jälle koju suundumas, see on üks sõnulseletamatult hea tunne.
*****
21. jaanuaril Tartus klubis Illusioon esinevat brittide kõige legendaarsemat raskemuusikabändi Napalm Deathi soojendavad nimekad artistid Eestist ja Soomest. Horricane on üks tuntumaid Eesti metal’i ekspordiartikleid, Pedigree kannab teenitult juba kümme aastat Baltimaade industriaalmuusika pioneeri tiitlit ning Deathbound Soomest on siinsetel lavalaudadel juba tuntud ning oodatud külaline. Ürituse pileteid minge ostke eelmüügist Piletilevi müügipunktidest ja Statoili bensiinijaamadest. Üritus on vanusepiiranguta.
www.hardrockclub.ee
www.napalmdeath.org
www.horricane.com
www.pedigree.org.ee
www.deathbound.net