Eelmisel aastal avaldas briti muusikaajakiri The Wire artiklisarja Bristoli 1980-ndate aastate soundsystem-skene kohta, mille juurde kuulusid ka paar 80-ndate keskel tehtud mustvalget fotot. Esimesel on kujutatud tumedate seinte ja musta laega imepisikest trepialust ruumi. Toanurgas oleva laua peal asetsevad kaks vinüülimängijat, mille ümber on end tihedalt pressinud viis graniitsete näoilmetega meest, silmis kergelt paranoiline pilk, mis suunatud kas enda kõrvalseisjale või kaamerasse. Neist kahte tuntakse hüüdnimede Daddy G ja 3D all. Teine, mõned aastad hiljem tehtud pilt, kujutab endast kahte argiriietuses ja kõrvaklappe kandvat härrasmeest täiesti valges ruumis, seina kaunistamas kiri "Galaxy", mille ümber tiirleb täheke. Üks meestest, kes allub nimele Mushroom, on kummardamas vinüülimängija kohale, samas kui Daddy G jälgib teda üle õla heidetud pilguga.

Minu jaoks defineerivad need kaks fotot kogu Massive Attacki muusika ja olemuse paremini, kui seda on suutnud teha sajad, kui mitte tuhanded, leheküljed plaadiarvustusi ja artikleid. Klaustrofoobne ja paranoiline tunne vaheldumas maailmaruumi, tähtede, planeetide ja galaktikate jälgimisest saadava vaikse rahuloluga. Bristoli teine suurnimi Portishead käsitleb oma muusikas pigem minevikku, armastust ja selle lõppemist, tehes seda kõike sellise intensiivsusega, et nõrgemad kuulajad haaravad "Roadsi" ehk meloodiliselt maailma kõige õõvatekitavama loo peale taskuräti järele ning öine pimedas toas "Roseland Ballroomi" DVD vaatamine toob endaga kaasa tahtmise telefonitoru haarata ja värisevatel kätel kriisiabi või tugiisiku number valida. Massive Attack aga seisab kahe jalaga olevikus, suunab pilgu kindlalt tulevikku ning ei näe seal midagi eriliselt rõõmustamisväärset.

Massive Attacki kontserte võib võrrelda ajamasinaga, mis muusika abil näitab inimestele, milline saab olema tulevik, mille poole me vihmametsade langetamise, põhjavee vähenemise ja tõusvate kütusehindade saatel vapralt sammume. Veel ilmumata uuelt plaadilt pärit „All I Want“ ja kõigile akustilistele trubaduuridele kohustuslik kaverdamismaterjal „Teardrop“ on tänane päev koos oma murede ja rõõmudega, kus elatakse ilma vähimagi kartuseta tuleviku ees. Sealt edasi võtab aga maad ebakindlus, hirm ja paranoiad. „Risingson“, „Harpsichord“ ja „Red Light“ on kiiresti mööda vilksatavad pildid selle kohta, kuidas progressiga kaasneb mandumine. Loodus hävineb, maavarad on lõppenud, vaikselt on teleekraanilt nii mitmeid kordi nähtud postapokalüptilised stsenaariumid saanud teoks. Elatakse maailmas, kus valitseb paranoia ja usaldamatus, tuntakse hirmu nii üksteise kui iseenda ees. Esinemise ajal bändi taga suurel videoekraanil vilkunud mantralik „Before Man Comes Forest/ After Man Comes Desert“ on saanud tõeks. „Inertia Creeps“ on ajasrändamise viimane etapp. Industriaalilikud luust ja lihast läbitungivad kitarrid koos vaikse sosistava vokaaliga. See on tulevik, kus välismaailm ja loodus on inimese ületanud ja ta evolutsiooniredelil paar astet madalamale kupatanud. Pidu suure muutuse järgses ajas, kus inimesed kogunevad ja pidutsevad sügaval maa all mitme meetri paksuste müüridega raketipunkrites. Tõstes pilgu valgusvihu saatel üles Suurhalli lae alla ja nähes seal mööda katust vaikselt roomavaid ventilatsioonitorusid, kinnistub tunne, et tegelikkuses asutakse mitme meetri sügavusel maa all, mitte aga sinises spordihallis mere lähedal. Lisalugu esitatakse juba ajarännakust taastuvale inimesele, kes on hüljanud õhtu alguses teda saatnud optimismi. Post-rockilik „Angel“, mida allakirjutanu peab õhtu tipphetkeks, sunnib mõtlema, millega on Horace Andy oma elus kokku pidanud puutuma. Sõnad „She’s on the dark side“ kantakse ette häälega, mis kuulub inimesele, kellel on põhjust pidavalt üle oma õla vaatada. „Unfinished Sympathy“ on hüvastijätt sellele minale, kes eksisteeris kuulajas kontserdi alguses, enne kui Doboro ja punaseks muunduv taustekraan publiku juuni õhtusse kõrbe tulekut ootama saadavad.

Pildistas Lynne.