Et viimasest Tiamati albumist on möödas tervelt viis pikka aastat, nõustub ka Johan Edlund ise ja seda juba uue albumi esimetes ridades. Nii mõnelgi ustaval kuulajal võisid vahepealse aja jooksul tekkida kahtlused, kas Rootsi gootihiid on kogumike kõrval võimeline veel millekski värskeks? Lühikene vastus oleks kindel "jah" ning kodumaised muusikaeksperdid võinuks rahumeeli ka Tiamati uusima oma 2008. aasta toppidesse lisada.
„Amanethes“ alustab täis industriaalset agressiivsust, mille sarnast bänd oma ajaloo jooksul veel mananud pole. Ka Edlund on täis raevu ning võime täheldada eemaldumist tema trademark baritoni tämbrist – tegemist ei ole siiski naasmisega Tiamati alguspäevadesse ja „Wildhoney“ või „Cloudsi“ atmosfääriline kähedus jääb üsnagi võõraks. Viis ja pool minutit albumisse tervitab kuulajat peaaegu et black metalile võrdväärne tremolo ning viha muusikas jõuab plaadi spontaanse süttimise piirimaile. Rahunemine toimub alles kolmandaks looks, mis oma massiivsuses läheneb doom metalile, jõudes sellele ometigi umbes sama lähedale kui G’n’R hiljutine ballaad „Sorry“. Lugude kirjelduse siinkohal lõpetaksin, kuna 62 minuti peale jaguneb neid tervelt neliteist. Et sinna lisandub ka viieteistkümnes boonuslugu, on arusaadav albumi pikk valmimisaeg: lugusid tehti arvatavasti kuhjaga üle formaadi mahutavuspiiri.
Nagu öeldud, on uuele Tiamatile omane industriaalsus ning agressiivsus. Nendest viimane jääb umbkaudu pooles albumis tahaplaanile, kuid teatud räpasus helipildis säilib ka kõige mahedamates lugudes. Tegemist ei ole ilmtingimata negatiivse nähtusega, kuid Tiamati kontekstis tunduvad pidevad taustakõlad mõnevõrra võõrastavalt. Muusika keskmes särab vokaal: Edlund laulab madalalt ja kõrgelt, valjult ja hellalt ning mõnikord ka läbi efektikihtide. Meest ainult vokaalitöö eest kiita oleks siiski vähe: Johani teha pole olnud mitte ainult kõik instrumendipartiid vaid ka lindistamisjärgne produktsioon. Julge pealehakkamise tulemuseks on üllatavalt dünaamiline tervik, mis oma voolavuse ning mitmekesisuse poolest on sooloprojektide hulgas pigem erand kui reegel.
Albumi kõrgpunktiks on kolm ühte sulanud lugu albumi teises pooles: läbi „Misantropoli“ „Meliaeni“ kestev meloodiline sumedus on Tiamati idamaiste mõjutuste kõige autentsem väljendus üldse. Sama võib öelda ka lugude pealkirjade kohta, mis laenavad oma nimed enamasti Kreeka või Türgi kultuuriruumist. Lüürika ise on mõnevõrra juhuslik ja kohati kätkeb ka irooniaks liiga lapsikut sõnastust (Crucify her upsidedown / Impale her with rusty nails / Dress her up in a blood red gown /—/ Oh oooh, oh yeah!). Samas suudab Edlund oma isiklikemal momentidel meisterlikult siduda suhteteemalise melanhoolia lootusega. Üldiselt sarnaneb pisut kergemeelne sisu kõige rohkem 2002. aasta albumi „Judas Christ’is“ esinenuga.
Kõige rohkem saab norida lugude struktuuris. Lähenemine on pigem lihtsakoeline ning sestap mõjub ka album tervikuna kõigest keskmisest suurema hulga lugudena kui ühtse elamusena. Selles suhtes on tegemist veel lootusetuma kaugenemisega oma juurtest kui eelnenud „Prey“, jättes vanema põlvkonna fännid tõenäoliselt hambaid krigistama ning pead raputama. Ka riffide ülesehitus jääb ühelaadseks ning iga loo isenäolisus vormistatakse pigem muude vahenditega. Kohati tundub, nagu soovis Edlund visata paraja killu popmuusika arvelt: 12. lugu „Via Dolorosa“ tundub eriti võigas, olles nii lüüriliselt kui instrumendilise lähenemise poolest Nirvana värdjalik sugulane.
Sapp igasuguste nimekirjade ning üldistuste suhtes pole mitte asjata: hoolimata, et Tiamati uusim on juba pea aasta vana, näib suurem osa muusikateadvust seda ignoreerivat. Isegi massiivsetes Encyclopaedia Metallumi arhiivides on „Amanethenes’e“ kohta kõigest üks väike nupuke. Ei tea, kas süüd peab otsima bändi uue leibeli Nuclear Blasti promotsiooniosakonnast või on tundmatusse langemine märk hoopis Tiamati hääbuvast populaarsusest. Vähemalt ühekordset külaskäiku tiba raskema muusika sõbra kõvakettale väärib kreeka-rootslase hiliseim soolopingutus aga kindlasti.