Kes on ise Soomes käinud või on vähemalt põhjanaabrite filme näinud, teab hästi, et nende huumorimeel on vägagi erinev meie omast. Niisiis juba festivaliala väravas pidi end vägisi suuruse järgi liigitama. Hea, et turvamehed olid sõbralikud ja nuuskima ei tulnud. Keegi isegi ei kontrollinud koti sisu. Oleks seda varem teadnud, oleks tühja plastikpudeli (see oli eeskirjades ainus, mis olla tohtis) asemel padrunivööd ja spaikidega randmekad ühes võtnud.

VäravadSatanistlik heavy bänd Hell ütles aitäh sel kaunil hetkel, kui Rada7 delegatsioon platsile sai. Ajastus oli ideaalne, sest Itaalia kultusbänd Bulldozer sättiski end just valmis. Lapsepõlvest oli mälus, et tegu on kurjakuulutava italiaanode Venomiga, aga näe, kõnepuldis koha sissevõtnud vokalist Alberto Contini (mees, kes Bulldozeri varjusurma ajal produtseeris tonnide viisi italo disco’t) kukkus ette ja taha nalja viskama. Pühendas lugusid nii pornotäht Ilonale kui jalkaklubi AC Milanile. Kui rahvas soovis lugusid, mida nad esitada ei plaaninud, ütles LaVey ürbis Saaremetsa meenutav mees ausalt, et järgmine kord või lihtsalt ei mäleta seda või teist soovitud lugu. Samas see pesuehtne thrash metal, mida nad kütsid, oli väga aus ning nende vaba ja humoorikas suhtumine sellesse oli ainult tervitatav. Ainus, mis jättis õhku küsimärgi, oli kapuutsi taha peidetud sündimees, kes enamuse aja seisis nisamuti käed kõrval, samm või paar sündist tagapool või siis õhukitarri tinistades. Laivi järel selgus, et kapuutsi varjus olnud sündimängija oli tegelikult okulariseeritud teismeline india nooruk. No olgu pealegi, aga lihtsalt sündi taga seista ja terve laiv sellele vaid maksimum paar korda vastu minna….ei tea, millega ta seal olemise välja teenib.

BulldozerPeale Bulldozerit koondas end juba hulga suurem mass pealava ette, sest kohe astus lavale feministlik Arch Enemy legendaarse kitarrivirtuoosi Michael Amott’i juhtimisel. Tõsi, nende frontwoman Angela (tüki mehisem kui Andres) on jõuline, energiline ja hea rahva hullutaja. Sellegipoolest muutus etteaste juba tänu Amotti 4-minutilistele soolodele igavaks ja liialt reeglipäraseks. Kuidagi selline tegemise pärast tehtud tunne jäi asjast. Fännidele aga istus ja mis peakski veel olulisem ühele tegusale bändile olema.

Arch EnemyPeale mitut ringi ümber kontserdiplatsi leidus õnneks kohe värava juurest klubi, kus oli vahepeal meie oma Goresoerd peale läinud. Rahvast oli täitsa arvestatavalt ning Stig ja tema orkester kõlasid väga korralikult. Skrätshija mees küll väsitas nii ennast kui kuulajaid oma non-stop soologa, aga muidu oli kõik tore ning sealt ruumist sundis väljuma vaid lambist alguse saanud nelja mehe moshpit, mis vägisi oma raamidest tavakodanike maadele trügis. Plätud, raisk, pole ikka head jalanõud brutali jaoks.

GoresoerdSaba kogunes vaikselt autogrammijagamise telgi juurde, sest varsti pidid Florida härrad sinna kolima. Sai ka sappa võetud ning juba mõne aja pärast oli see saba miski neli korda pikem ning telklaval rootslaste death’i kuld Grave nahas raiumas. Samas oli peale pikka ootamist marker näpus ka imelik telki pugeda, kuigi hing oli rebenemise äärel. Hea, et tol hetkel ma veel ei teadnud, et Grave plaanis terve oma debüütalbumi "Into The Grave" otsast lõpuni ette kanda.

Morbid Angeli autogrammi järjekordDavid Vincent’ile viis visatud, lapsenaer suul lippega järgijäänud Grave’i kuulama. Super live! Kui Fenriz seda sõnadesse peaks panema, ütleks ta ilmselgelt "must leib" selle kohta. Ilma vähimagi poosita, otsekohene, aus ja täis rõõmu – sõnad täis mäda, soolikaid ja surma!

GraveGrave läbi ja Electric Wizard juba käimas. See vast oligi Tuska kurveim moment, et bändide vahel ei olnud isegi 10-minutilist hingamis/joomis/merchi tšekkimis/mahaistumis-pausi. Kui meil venitatakse pidevalt baarikassale mõeldes esinejatevahelisi pause igavikulisteks, siis seal oli kõik nagu kellavärk ja liinitöö. Võimalik, et see on muidugi oma mure, et nii paljud bändid huvi pakuvad. Igatahes kogu see 15-20 minutit Electric Wizardit kaalus üle juunis Eestis nähtu. Sound oli võimas, vokaal oli kajane ja sellise spets kõlaga ja nad ise tundusid ka kuidagi seda rohkem nautivat. Päike säras, nagu ka doomi-sõprade ilmed ja tossumasinast tuli kanepilõhna (või tuli see mujalt).

Electric WizardPõhimõtteliselt Wizardi viimase löögiga lõi kõrval laval lahti juba At The Gates, vast üks selle päeva oodatumaid orkestreid nii minu kui paljude teiste külastajate poolt. Kurb tõdeda, aga tundub, et nende härrade rong on läinud. Tuli tõdeda, et iga comeback ei ole ikka kohe kindlasti õigustatud. Tõsi, ATG esitas oma kullafondi, oli ainus pealava bänd, kes tegi ka kaks väga vahvat lisalugu jne. Jõudu ega isegi perfektset kokkumängu neil aga enam pole. Tomas Lindberg on ka vokalistina alla käinud. Kuna see oli mul debüüt neid laval näha, siis mul on hea meel ikka, et see enne surma nähtud sai, aga ega väga midagi poleks juhtunud, kui poleks näinud/kuulnud ka. Asja parandaks kindlasti see, kui nad nüüd suudaks ühe paljuütleva uue albumi salvestada, ehk maha neid kanda veel ei tahaks kuidagi.

Electric Wizardi fännidÕllepudelikorgirõngasvestKilling JokeVäga positiivne oli see, et festivalil oli vähemasti kaks avalikku kraani, kust sai peale suht korraliku järjekorra äraseismist oma veevarusid täiendada. Seal kõrval keegi kiljus telgis. Vesi omandatud, läksin kaema ümber nurga. Tohoh tillae, jälle Amott laval. Seekord Spiritual Beggarsiga. Läksin kiirelt minema. Sain juua ja sekundiks maha istuda lava ette, kuhu kohe-kohe oli tulemas päeva hoopis teistsugune bänd – Killing Joke!

Killing JokeVarsti oligi kamp muhedaid vanamehi laval, eesotsas valgeks võõbatud näoga laulumees Jaz Colemaniga. Nii palju kui mina Killing Joke’i tean, tuli neil küll torust kõik see kõige parem. Korra oli kidramees Geordie Walker hädas oma kidraga, aga see mure lahenes loetud sekunditega – milline professionaalsus. Kõvasti rohkem oli hädas bändi trummitehnik trummari jõulise mängustiiliga. Sell keeras muudkui taldrikumutreid kinni, nihutas trumme lähemale, kiskus basstrummi mikrit trummist välja jne. Ütleme nii, et terve laivi tiirles trummari ümber ja ootas momente, millal kõnealune tast kõige rohkem mööda võiks lüüa. Vahel see isegi õnnestus. Punktiks superhitt "Pandemonium" ja järgmiseks bändiks esimese päeva lõpetaja Morbid Angel.

Morbid AngelSuurhetk oli saabunud. Logo ja värske plaadinimi ilutsesid pea tagaseina suuruselt laval ja puudu olid veel vaid Florida death metal legendid ise. Kindlasti oli rahva hulgas kabuhirmus vanakooli jäärapäiseid deathi mehi, kes mokka närides olid hirmul, et äkki Morbid tuleb ja esitab neile aint vastukarva olevaid uue plaadi techno lugusid (milliseid see album tegelikult ainsamatki ei sisalda). Mina seda ei kartnud, lootsin pigem, et nad vana kulda ka ikka muuhulgas esitaks. Pauhh – oli Morbid laval ja maailma parimad ja täpsemad mootorid töötasid. Fakk, Vincent nagu räägiks rögisedes, no nii vabalt laulab sellise häälega. Puhas kuld. Norrakast kidramees Destructhor oli kindlasti mõttega natuke ka oma kodumaal, sest just samal päeval oli terve trobikond ta kaasmaalasi mingi järjekordse kretiinist kristlase poolt Valhalla saadetud ning uudis oli ka Morbidini jõudnud, Vincent mainis lavalt. Trummidel oli endiselt asendusliige Tim Yeung, kes mõnede fännide poolest võiks jäädagi Mr. Sandovali asendama. Olgem ausad, tegelikult on mõlema mehe puhul tegu maailma tippklassi trummaritega.

Morbid AngelEsimene osa kontserdist möödus justkui linnulennul vaid Morbidi vana kraami saatel. Trey soolotas ja elas nagu oma maailmas, valge tennis jalas ning juuksed tihedalt silme ees. Rahvas tegi circlepit’i ning usun, et kõigi südamed särasid. Nukker oli vaadata natsa, kui paar tavalise linnaelaniku väljanägemisega noorukit, prillid peas, üritasid sellest tolmu ja higiste kehade möllust osa saada ning neile järgnesid paar noort neiut. Loodetavasti jäid nad elama. Siis saabus aga mõnede jaoks kurb hetk – "…and now we’re gonna play some songs from our new album for you!" – ütles Vincent ning rahvas vastas talle sel telekast tundud langeval hääletoonil "nooooouuuuuhhhhhhh". Kahju oli bändist. Härrad esitasid oma uue plaadi kaks kõige karmimat pala "Existo Vulgoré" ja "Nevermore" ning siis see rokim, tänu rahvale endale sündinud, lugu "I Am Morbid", mis oli vast tõesti ainus nii-naa moment kogu laivi jooksul. Järgnes vana hea "Angel Of Disease" ning rahvas oli momentaalselt tagasi bändil peos. Üks karvane palja ülakehaga tegelane viskas nii möödaminnes lavale suuremat sorti surnud roti (või oli see väiksemat sorti kass, õige väike jääkaru või hiidlaborihiir). Õnneks lavaabiline läks muiates ja korjas selle trummide kõrvalt ära ning bänd seda hinge ei võtnud. Veel mõni võrratu death’i eepos ja oligi jokk. Mitte kauaks, sest otseloomulikult kutsuti bänd kärmelt tagasi ning nad lõpetasid peale viie lisaloo mängitamist täpselt 22.00, nii nagu kava ette nägi. Milline täpsus. Tundsin end sama laibana kui see rott, kes sabapidi lava taha tiriti. Rõõm hinges ja nägu naeratamisest väsinud. Elagu Tuska ja aitäh Rada7!
Tuska 2011