Juuni lõpp on tavaliselt see aeg, kui võib tõdeda, et suvi on viimaks oma hoo sisse saanud. Puud ja põõsad on täielikult mattunud rohelusse, metsas lasevad oma mitmehäälsel laulul kõlada linnuriigi uhked esindajad. Põldudel ja aasadel kõditab ränduri ninasõõrmeid erinevate taimede õitsemisest tekkiv mahe lõhnabukett. Päike särab taevavõlvil, tuues endaga kaasa põhjamaa mõistes suhteliselt korraliku päevituse ning veekogud on muutunud piisavalt soojaks, et kiire suplusega ei kaasneks ilmtingimata raske külmetushaigus. Muusikasõbra jaoks tähendab juuni lõpp ennekõike seda, et festivalide hooaeg on selleks aastaks taaskord käima läinud, ajades nõrgemal muusikahuvilisel pakutava valikuga pildi silme ees kapitaalselt kirjuks. Pea igal nädalavahetusel kerkivad kuhugi roheluse keskele suured telklinnakud, kiirtoitu pakkuvad ajutised putkad ja võimendite ning hiiglasliku valguspargi all ägavad lavad. Seal esinevad artistid on põhjuseks, miks muusikasõber end oma umbsest linnakorterist maale roheluse keskele veab, et siis järjest kaks-kolm päeva muusika saatel moshida, telklas õlut libistada ning suvest ja vabadusest rõõmu tunda, enne kui algav töönädal ta uuesti linna kutsub. Juuni viimasel nädalavahetusel keerab indie’st huvituv rändurihingega muusikahuviline rulli paari nädala vanuse NME ja pressib oma seljakotti kummikud, ise samal ajal härdalt lootes, et mitte mingil juhul vihma sadama ei hakka ning suundub Glastonburysse. Eesti raskema muusika huviline tirib selga oma juba kergelt praguneva prindiga Emperori longsleeve’i, kontrollib, kas kaasas on piisav varu sularaha ning suundub Vana-Vigalasse Hard Rock Laagrisse.

Samaaegselt eelpoolnimetatutega leidis Helsingi kesklinnas Kaisaniemi pargis aset järjekorras juba 11. Tuska Open Air Metal Festival, millest on aastate jooksul saanud Soome suurim raskemuusika üritus, püstitades oma üle 36 000 külastajaga tänavu uue publikurekordi. Oma panuse Soomest ja kaugemalt tulnud metal publiku kaelavalu tekitamiseks ja moshivajaduse rahuldamiseks andsid tänavu muuhulgas KYPCK, Nile, Tyr, aprilli alguses Eestit külastanud Mokoma, Stam1na, Fields of the Nephilim, Entombed, Norra black metal superstaar Dimmu Borgir ning reunion-turneel olev goregrind/death metal pioneer Carcass. Reede hommik algaski rada7 pressidessandi jaoks teadusliku eksperimendi tähe all. Nimelt üritasime välja uurida, kas ühendades kena päikesepaistelise ilma, popkultuuri käsitleva ja subkultuuride üle ironiseeriva seltskondliku jutu ning pudeli Vana Tallinna, on võimalik niigi lühikene merereis veelgi kiiremini mööda saata. Peale pingsaid uuringuid võime julgelt väita, et hüpotees leidis kinnituse ja aja kiirendamine on täiesti võimalik. Peale üleliigse pagasi loovutamist hotelli ja teistelt Eesti meedia esindajatelt saadud liikumisjuhiseid, võis festivalikogemus nimega Tuska 2008 julgelt alata.

Legendaarne Hollywoodi lavastaja Cecil B. DeMille on öelnud, et kaasahaarava filmi loomiseks tuleb alustada plahvatusega ja edasi lisada vaid tempot. Sama mudel toimib ka festivalide puhul, nagu tõestas edukalt avaartist, soomlaste kaamos-trash monstrum Mokoma, kelle kevadel Rockstars’is toimunud kontserti peab allkirjutanu üheks parimaks kunagi Eestis toimunud sisekontserdiks. Ja nagu tõestas härrade pärastlõunane sett, tuntakse ennast võrdselt hästi nii tillukeses rokiklubis kui ka hiiglaslikul festivalilaval. Vokalist Marko Annala kalpsas mööda lava ringi, nagu suure habeme ja pikkade juustega Duracelli jänku, samal ajal kui kitarristid Tuomo Saikkonen ja Kuisma Aalto elu eest oma pillidest päeva esimesi moshpit’e saatavaid riffe välja võluvad. Põhisetti lõpetav lugu „Kasvot kohti itää“, mis paneb kaasa laulma nii lava ees vastu barjääri surutud hardcore fänni, kui ka festivaliala teises otsas telgis vorste grilliva koka, tõestab, et Mokoma puhul on tegemist tõelise rahvabändiga, mis ühendab igas vanusest festivalikülalised.

Telgis asetseval Inferno laval esines endise Sentencedi kitarristi Sami Lopakka uus bänd, venekeelset doom metal’it viljelev KYPCK. Black Sabbath idanaabrite keeles oleks ilmselt kõige tabavam kirjeldus bändi kohta, kui tsiteerida nimetuks jäänud festivalikülastajat. Viimse võimaluseni täistopitud telk tekitas kuulajas tahestahtmatult tunde, nagu viibitaks mõnel viimasest ilmasõjast pärit diiselallveelaeva pardal, mis on hakanud kusagil mere peal asuvat vaenlast jälitama, komandörideks habetunud ja punase valgusega täidetud laval askeldavad bändiliikmed. Üksteise kõrvale kokku pressitud ja tärkava klaustrofoobia esimesi nähte tundev, oma prilliklaase sinna pidevalt kondenseeruvast aurust puhastava publiku kohustuseks aga, on olla lihtne madrus, kelle jaoks lavalt kostvad, aasta alguses ilmunud plaadi Cherno lood on käsud, millele tuleb vähimagi kõhkluseta alluda. Ekstra stiilipunktid lähevad härra Lopakkale AK-47 kujulise kitarri eest. Eks peitub soomlaste sünge ja kergelt melanhoolse näomaski taga viikingi süda, mis ihkab laeva astuda, purjetada mõnda võõramaa randa ning seal siis vastavalt oma äranägemisele röövida, põletada, tappa ja vägistada, et siis uuesti laeva pardale astuda ja tagasi kodu poole suunduda (sarnasus tänapäeva vodkaturistidega on puhtjuhuslik). Seega pole imestada, et hetkel stuudios oma seitsmenda plaadi kallal tööd tegevad viiking metallistid Amon Amarth kogusid pealava ette vägagi arvestatava fännide hordi, mida vokalist Johan Hegg koos bändikaaslaste „An Ancient Sign of Coming Storm“ ja „Valhall Awaits Me“ sarnaste sõjahümnidega uuteks rüüsteretkedeks üles küttis.

USA teadlased on aastate jooksul kulutanud sadu miljoneid dollareid, et laboritingimustes luua pisikeses mõõtkavas keeristorme, et siis täpselt välja uurida, kuidas need tohutu purustamisjõuga loodusjõud käituvad ja mis juhtub asjadega, mis nende teele ette jäävad. Peale reedet võin julgelt väita, et sarnaseid uuringuid saab läbi viia ka märksa odavamalt. Vaja läheb vaid tuhatkond fänni ja ansamblit nimega Stam1na. Bändi esinemise ajal tekkivad circelpit’id oma õhuvooludega, peaksid rahuldama ka kõige kapriissema teadlase soovi uurida, milline näeb lähedalt välja üks tornaado. Tagantjärgi võib väita, et esinemise eel kõlanud Mew „Zookeepers Boy“ on see salapärane vaikus enne tormi, kui „Paha arkkitehti“ esimeste kõlanud taktidega täielik maru lahti pääses. Masendusest, alkoholismist, armastusest ja vihatundest rääkivad laulud muutsid Sue lava esise moshimereks, kus iga natukese aja tagant tekkisid orkaanilaadsed circelpit’id, mis kõik ümbritseva endasse haarasid. Inimese evolutsioonist rääkiva „Merestä maalle“ ajal ajakirjaniku kõrvale tekkinud, alguses vaikselt kaasa noogutanud ning refrääni ajal nuia pea kohal keerutades pitti sukeldunud loomanahku kandva koopamehe käitumist võib arvatavasti pidada positiivseks hinnanguks – nii loos kirjeldatud sündmustele, kui ka tervele bändi esinemisele.

Ning siis jõudiski kätte see hetk, mille nägemise nimel paljud oli sel aastal oma teenitud raha Tuska Festivali pileti eest välja käinud. On vähe bände, mis võivad julgelt öelda, et nad on olnud ühe muusikastiili loojaks. Veel vähem on aga bände, mis võivad öelda, et on viibinud koguni kahe erineva stiili sünni juures. Oma reunion tuuril Tuskast läbi põiganud Carcass on üks selliseid haruldusi. Bänd, ilma milleta ei eksisteeriks goregrind’i ja ka meloodilise death metal’i nägu oleks ehk hoopis teistsugune, kui ta on seda nüüd. Carcassi lavale saabumist saatnud vaikust võis võrrelda vana zen-prohveti saabumisega, kes tuleb oma teadmisi teistele jagama. Noored vahtisid suu ammuli, kuidas panevad endale pillid kaela neli meest, kelle tegemistest nad vanematelt meestelt legende kuulnud on. Samal ajal, kui vanakooli kaader vapralt õllepudelit pigistas ja pisaraid tagasi hoida üritas, teades, et kohe on võimalus kuulda lugusid, mille saatel läks mööda noorus. „Corporal Jigsore Quandary“ pani vägisi õhutrumme kaasa mängima ning „Keep On Rotting In The Free World“-i ajaks elasid erivanuses festivalikülastajad laval toimuvale juba ühtse, ehkki metalfestivalile iseloomulikult mitte eriti rõõmsa perena kaasa. Kuigi siin-seal kostis kriitikat Carcassi heli aadressil, oli nende esinemine ilmekaks avalöögiks õppefilmile nimega ”Vanakool juba oskab”, mille teises peaoas astus üles Entombed.

Hea on teada, et siin pidevalt muutuvas maailmas on olemas asjad nagu maksud, korrumpeerunud poliitikud ja Entombed, mis hoolimata sellest kui palju kõik muu ka ei muutu, on alati kindalt olemas, seistes uhke kaljuna elumere lainetes. Entombedi on aga erinevalt maksudest ja korrumpeerunud poliitikutest alati rõõm näha. Tore on näha bändi, mis naudib iga laval oldud hetke ja seda, mida ta teeb, mitte ei kanna lugusid kiiresti autopiloodil ette, et siis kähku lava taha õlut libistama minna. „Chief Rebel Angel“, „Serpent Saints“, „Crawl“, Roy Ericksoni kaver „Night of the Vampire“ ja „Lefth Hand Path“ tagasid selle, et Entombedist kujunes nii mõnegi külastaja jaoks üks festivali tipphetkedest. Või nagu üks nimetuks jääda sooviv soome metalbändi kitarrist kommenteeris, et vaadates tuleb lapsepõlv meelde ning lisaks tekib tunne, et oled umbes kümme aastat noorem ja võimekam.

Mida on rohkem, kas liivateri Hietaneiemi rannas või Dimmu Borgiri särke Helsingi kesklinnas ja Tuska festivali maa-alal reede pärastlõunal? Selline küsimus vaevas allkirjutanut enne avapäeva lõpetava Dimmu Borgiri astumist pealavale. Peale jalutuskäiku hotellist festivalialale, mille jooksul üritasin üle lugeda mitu Dimmu Borgiri särki kümneminutilise jalutuskäigu ajal vastu tuleb (loobusin, kui esimese minutiga sain 10 täis), tuli tõdeda, et liivaterad jäid vähemusse. Kunagi varases nooruspõlves Soome Yle 1 pealt nähtud „Morning Place“ video oma kunstvere ja WW2 uudiselõikudega oli omal ajal jätnud vägagi võimsa mälestuse, kui millestki väga tr00st ja iivõlist. Tuska esinemine päris selliseid tundeid enam ei tekitanud. Vokalisti poolt lavalt hüütud „Are you ready for some fucking tr00 black metal!!!“ ja vanu Oi-punk bände meelde toovad Oi Oi Oi ergutushüüded panid kergelt muigama. Samas ei saa väita, et bändil populaarsusest puudu tuleks, mida tõestasid ilmekalt päeva ilmselt suurim publikuhulk ja juba enne mainitud meeletu T-särkide armee. Ka visuaalsest küljest poleks bändile midagi ette heita, ometi valdas esinemist vaadates tunne, et suures pimedas saalis, kus valgus-show paremini esile pääseb, suudaks bänd ilmselt tugevama reaktsiooni välja võluda. Suures osas viimasel „In Sorte Diaboli“ plaadil põhinev setlist, mida siin-seal vürtsitatud vanema kraamiga, näitas kui kaugele bänd on oma karjääri jooksul arenenud, liikudes black metal’ist edasi rohkem sümfoonilisematele ja progematele radadele. Iseasi, kas selline areng ka kõigile meele järgi on, arvestades vanemate fännide suust kostnud tuliseid sajatusi „Stormblåst“-i puudumise kohta.

Tuska teise päeva esimesed detsibellid tõid oma instrumentidest rahva kuuldekanalitesse soome soodest ja rabadest inspiratsiooni ammutavad, meloodilised death metallistid koondnimega Kalmah, kes lubasid kohe kontserdi alguses publiku ilma pikema jututa esimesse ettejuhtuvasse mülkasse uputada. Oli nüüd põhjuseks vägivallaga ähvardamine või allakirjutanu jaoks kergelt Children of Bodomit meenutav kiire riffimine, aga publik sai käima tõmmatud. Ilmselt jäi ka bänd esinemisega kenasti rahule, kuna lava eest lahkusid kõik omal jalal, mitte aga Kalmah’i plaatide ja promopiltide pealt tuttava soovanakese poolt lähima mülka suunas eskordituna. Paar aastat tagasi Tallinnaski esinenud soomekeelset death metalli viljelevat Sodanjumalat vaatades valdas allakirjutanut arusaam, et järgmine Tuska festivali esinemine leiab nende härrade jaoks aset juba pealaval. Sõda ja soome militaarajalugu lahkavad lood mõjusid publikule nõnda sütitavalt, et ilma moshpit’i sekkumata bändi vaadata üritanud publikul läks see vägagi keeruliseks. Esitlusele tulnud uus lugu „Paradiisi kutsu“ võis küll öelda, et kui oma aadete eest võitlevat sõdurit ootavad kuskil teispoolsuses ees kõik taevalikud rõõmud, siis nelikümmend viis minutit laulja Mynni Luukkaineni ja ta kaaslaste käest käsklusi kuulnud publikut ootas kontserdi lõpul vaikselt kehast kaduv adrenaliinilaks ja festivali esimesest wall of death’is osalemisest saadud sinikad ribide piirkonnas. Järgmisena astus publiku ette poolakate Behemoth, kelle longsleeve tundus vahepeal olevat noorte death ja metalcore bändide hulgas mingisugune mitteametlik vormiriietus, millega ajakirjades ja promofotodel esineda. Kuigi tekkis küsimus, kas laval laulja Nergali poolt läbiviidud aktsiooni, mille ajal rebiti tükkideks hotellist kaasavõetud piibel, peaks tervitama kui väga tr00’d ja kvlti steitmenti või kui lapsikut trikki, mis paneb vaataja käega lööma, toobist sõõmu õlut võtma ja nina alla pobisema: „…krt suured poisid, aga nii lapsikud“. Olgu lavaliste trikkide ja pressidessandi teise osalise poolt naeruväärseks kuulutatud kostüümidega, kuidas on, aga linttraktori kombel kuulajaid pinnasesse vajutavad „Demigod“ ja „Decade of Therion“ mõjusid võimsatena. Esile tõstmist väärib kindlasti ka ettekandele tulnud kaver Norra deathpunkarite Turbonegro hümnist meeste seksuaalsusele – „I Got Erection“, mis oli, köh-köh, huvitav.

Fields Of The Nephlim pakkus oma esinemise ja loodud atmosfääriga meeldiva vahelduse eelmistel tundidel aset leidnud death metal kütmisele. Kuigi festivalipubliku hulgas levis arusaam, et FOTN oleks toiminud paremini hilisemal esinemisajal või pimedas klubis, kus valgus-show, strobo ja suitsumasinad oleksid paremini esile pääsenud. Siiski esitlusele tulnud „Shroud“, „Xiberia“, „Moonchild“ ja kolossaalne „Mourning Sun“ toimisid allakirjutanu jaoks ka laupäeva hilisel pärastlõunal, luues silmade ette pildi Siberi avaratest väljadest, kus päikeseloojangu poole ratsutab üle lumiste väljade grupp üksikuid kauboisid. Vastust küsimusele, kas päikest paistis vähem Fileds Of The Nephlimi ajal või 2006 aastal Tuskal esinenud Sisters Of Mercy ajal, ei õnnestunud kahjuks saada. Peale atmosfäärilist puhkust pidas Sue laval kiire jutluse maha rootslaste Dream Evil, kandes ette peatükke heviraamatust, mis kulmineerusid „The Book Of Heavy Metal“-i nimelise usukuulutamisega vanakooli power ja heavy metal’i headusele. Taeva poole tõusvad hevi-märgid täitsid terve konsa aja lavaesise, millest sai ka ise osa võetud, kuigi antud muusikastiil pole kindlasti pressidessandi liikmete cup of tea.

Usklik kogemus, multiorgasm, parim asi mida minu silmad on näinud – selliseid sõnu sai festivali platsil ja jätkuklubides laupäeval kuulda kolme bändi kohta, neist teine kandis nime Primordial, kes suutis Inferno laval ja selle ees, hoolimata lauljat vaevanud kurguprobleemidest, luua imelise atmosfääri. Segades innukalt kokku iiri folki ja eksperimentaalset black metalli, tõstes lugude „Empire Falls“ ja „As Rome Burns“ abil publiku atmosfääri kõrgeimatesse sfääridesse. Ja siis jõudis kätte Morbid Angeli kord. Õnneks oli David Vincent vahepealsest päevatööst Genitorturers’is kaasa võtnud ainult pentagrammiga pvc-särgi ja jätnud muusikalised laenud tegemata. Vanakooli fännid võivad julgemalt hingata – Tuskal ette kantud uue loo põhjal polnud industrial sämplitest ja gooti mõjutustest haisugi, küll aga leidub lademes vanakooli death metal riffe ja blast beat’e. Ehk asendub pvc-särk ka mingi hetk hallika või musta särgiga. Kontserti avanud „Rapture“ vajutas pedaali põhja ja „Lord Of All Fevers & Plague“, „God Of Emptiness“ ja „Where the Slime Live“ panid pikale päevale väärika punkti.

Pildistas Rene13.