Milliseid riideid tuleks kanda, kui akna taga olevas kraadiklaasis elutsev elavhõbedasammas on tõusnud +30 kraadi piirimaile? Kas need riided peaks ehk olema kerged kanda ja mugavad liikuda, omamata enda küljes suurt hulka metallkette, mis näevad küll cool’id välja, kuid on tegelikult mõttetu lisaraskus? Ehk peaks need riided olema valget värvi, millel on looduse poolt kaasa antud omadus päiksekiiri tagasi peegeldada, tagades nii kandjale mõnusa jaheda olemise. Või peaksid need siiski olema mustad, omamata enda küljes vähematki märki valgest, kui välja arvata rinnale või seljale valge värviga trükitud bändi logo? Peaks nende küljes võimaluse korral rippuma nii palju metalseid rõngaid kui võimalik, muutes palava päikse käes liikumise veelgi raskemaks? Leides end silmitsi põhjamaalase jaoks ebatavaliselt kõrge temperatuuriga, kas peaksime haarama enda maha jahutamiseks külma vee pudeli järele? Või sirutama käe hoopis külma õlle järgi, mis maitseb kurgust alla minnes oi-kui-hästi, kuid viib siiski organismist välja nii vajalikku vedelikku?
26.- 28. juunini kogunesid Helsingisse Kaisaniemi parki, lõõskava päikese kätte, inimesed, kelle garderoobis domineerib peamiselt must ja kellest enamik valib enda jahutamiseks kuumal suvepäeval just jaheda õlle. Aset leidis kaheteistkümnes Tuska Open Air Metal Festival. Oma panuse moshpit’ide käimatõmbamisele, juustega tuuleveski tegemisele ning fännidest koosneva ühendkoori tekkimisele andsid kolme päeva jooksul Gojira, All That Remains, Rotten Sound ning corpse paint’i endiselt au sees hoidva, tõelise tr00 kvlt bläkk metalli esindaja Immortal, Evil, Amorphis, Stam1na, My Dying Bride, Suicidal Tendencies ja üle üheteistkümne aasta esimese pikema tuuri ette võtnud post-metal pioneer Neurosis.
Reede hommik pakkus Rada7 pressikorrespondendi jaoks hulganisti äratundmisrõõmu. Nimelt leidis jällegi kinnitust fakt, et ärkamine suvehommikul varem kui kell 11, on asi, mida vabatahtlikult ilmselt kunagi ei teeks. Ning kui kusagil laevanurgas on vaja unevõlga kustutama asuda, siis kokku rullitud kapuutsikale pole padja aseainena võrdset. Peale, peamiselt magamise tähe all möödunud, laevareisi ning kiiret kehakinnitust, võis Tuska 2009 allakirjutanu jaoks julgelt alata.
Festivali tõmbas käima Prantsusmaa kingitus metallimaailmale – progressiivset rokki ja death metal’it kokku segav Gojira. Positiivset energiat kiirgav bänd, kes suutis, hoolimata oma etteaste varajasest algusajast, alles koguneva publiku endaga kiirelt kaasa tõmmata. Tänu kahele pikemale autosõidule, mil juht sõidu soundtrack’i poolelt just Gojirale panustas, on bändi viimane, 2008. aastal ilmunud „The Way of All Flesh“ nimeline album, mu jaoks vägagi tuttav. Nõnda pakkus ka setlist tublisti äratundmisrõõmu. Nagu korralikule progebändile kohane, tulid kohustuslikus korras ettekandele nii pikendatud kitarri- kui ka trummisoolo. Hetkel on Gojira saavutanud tasakaalu, balansseerides proge ja raskema metalli vahelisel piiril, eks tulevik näitab, kumma zhanri kasuks kaalukauss langeb.
Telgis asuva Sue lava avas eestlastelegi, tänu mitmele siinmail antud kontserdile, tuttav Soome suurim post-rokk bänd Callisto. Siinkohal ei oska kommenteerida, kas Jani Ala-Hukkala on parem frontman, kui mikrofoni tagant kitarri juurde siirdunud senine vokalist Markus Myllykangas, kuna hoolimata mitmest Eestimaal antud kontserdist õnnestus mul Callistot laval näha alles esimest korda. Sue telgi hämarus laskis valgustusel kenasti esile pääseda ning tekitas tunde, nagu viibiks mõnes hämaras rokiklubis, mitte aga 28 000 külastajaga metal festivalil. Natukene tuska valmistas aga Callisto ehk liigagi vaikne heli. Callisto sarnaste post-metal/post-rock bändi kontsertidel peab lavalt kostuv helimassiiv suruma publiku vastu maad, pannes kuulaja muusikat tundma iga oma keharakuga varbaküüntest juusteotsteni. Tänu helinupuga liiga ettevaatlikult ümber käinud helimehele, võrdus lavalt kostev helimassiiv knock out’i asemel pigem kerge rusikahoobiga.
Siinkohal oleks mul, kui paadunud metalcore’i vastasel, ideaalne võimalus teha lugematu arv metalcore’iga seotud nalju. Ironiseerida lõpmatult circle pit’i raadiuse üle, kritiseerida wall of death’i arhitektuurilist ilu või arvutada, kui mitu breakdown’i on võimalik ühte loosse mahutada. Kuid ükskõik kui palju ma ka ei üritanud, ei suutnud ma Shadows Fallsi endise laulja Philip Labonte juhitud All That Remainsi kohta ühtegi sellist nalja välja mõelda. Ehk on siin tegemist vananemisega, et enam kõike core’iga seotud vihata ei jõua, aga All That Remainsi näol oli tegemist ilmselt ühe festivali meeldivama üllatajaga, kes tõestas, loo „Forever In Your Hands“ näol, et kui tähtede seis on õige, suudavad ka metalcore’i mehed suht viisaka armastuslaulu kirjutada. Kaabukergituse teenib All That Remains ära ka selle eest, et hoolimata trummari käevigastusest, mängiti täispikk sett. Samuti anti ka lauljale molli anda soovinud publikuliikmele oma koordinaadid, et peale kontserti väike rusikavõitlus maha pidada. Kas poksimatš All That Remains vs Soome festivali külaline lõpuks ka toimus, allakirjutanul kahjuks andmed puuduvad.
”Krt, Slayerit nägin ma juba eelmisel aastal, lähme parem sööma,” lausus üks festivalikülaline oma kaaslasele, enne Legion of the Damnedi esinemist, et siis mõned minutid hiljem üheskoos burgeriputka poole siirduda. Pikkade juustega bändiliikmete selja taga kaunistas lava backdrop, millel ilutses krutsifiksil veritsev Jeesus, sellele võib liita laulutekstid, mis rääkisid sadomasost, tapmistest ja saatanast ning muusikana paiskus kõlaritest välja vihane thrash metal. Faktid, mille taustal tundmatu festivalikülastaja arvamus, nagu oleks Slayer teist aastat järjest Tuskal, ei tundugi enam nii naeruväärne. Sarnasusi oli rohkem kui rubla eest.
Inferno laval esinenud Rotten Soundist on viimaste aastate jooksul välja arenenud kiire ja efektiivne grind-monstrum, kellele lava peal demonstreeritavas energias on raske vastast leida. Rotten Soundi lood pole niivõrd lood selle klassikalises mõttes, vaid pigem kiired adrenaliinisüstid publikusse, mis sunnivad pealtvaatajatel endast pit’is kõik andma. Vaadates, millise jõuga Rotten Sound oma esinemisele pühendub, pole raske aru saada, miks Carcass nad oma USA Reunion tuurile soojendajaks kutsus.
Järgmisena festivali pealaval esinenud Neurosis oli üks neis bändidest, mille väljakuulutamisel esinejana, nii mõnigi metalfänn rahakoti järele haaras ning Tuska piletit ostma jooksis. Üle dekaadi oma esimesel pikemal tuuril olev, post-metal zhanrile aluse pannud Neurosise puhul ei saa rääkida pelgalt kontsertidest, vaid pigem peaaegu religioossest kogemusest, mis sind täiesti endasse haarab. Ning kuigi varaõhtune esinemisaeg, mil päike veel kõrgel taevas, tähendas seda, et Neurosise etteastel nii olulist osa mängivaid visuaale ei saanud kasutada, ei vähendanud see põrmugi bändi jõudu. Pole vist olemas paremat lugu, millega alustada kontserti kui kraadiklaas näitab ligemale 29 soojakraadi ning päike otse sulle silma paistab, kui „Sun That Never Sets“. Võimas alusmüür, millele järgneva tunni jooksul ehitati lugude „Distill“, „Given To The Rising“ ja „A Season in The Sky“ abiga võimas kindlus ning esinemisele pani väärika punkti monumentaalne „Through Silver In Blood“.
Kuna Neurosise esinemine imes mu emotsioonidest tilgatumaks, siis eelistasingi Enfrensumile ja Black Dhalia Murderile, hoopis varjulise puu all istudes energiat koguda, et siis suunduda Immortalit vaatama. Mis on õigupoolest Immortal? Ühele osale meist on nad ilmselt lugematute naljakate postrite, arvuti animatsioonide ja avataride inspiratsiooniallikaks ning kelle „Call Of The Wintermoon“ videot oleme me kõik kasvõi kord, mõne peo käigus purjus peaga vaadanud, ise samal ajal grim-poose võttes. Teiste jaoks tähendab Immortal aga vana kooli black metal traditsioonide hoidjat, tänu kellele püsivad senini au sees corpse paint, tule puhumine, naeltega käe-ehted ning albumeid läbiv ühtne storyline. Tuska kontserdiga võisid rahule jääda igatahes mõlemad pooled. Kes nautis corpse paint’i, Abbathi poolt puhutud metsikuid tuleleeke ning black klassikuid „Blashyrkh (Mighty Ravendark) “, „Sons of Northern Darkness“ ja „One By One“. Samas, kui teised said naerda Abbathi kitsastesse nahkpükstesse topitud viskikõhu, „fuck the sun“ laadi kõnede ja muusikute ülepingutatud kurjade nägude üle. Üks on kindel – koju läksid mõlemad osapooled rõõmsa ja rahulolevana. Ning siis oligi aeg Tuska Open Air Metal festivaliga selleks aastaks nägemist jätta ning asuda innukalt juba järgmist järjekorras 13. Tuskat ootama.